Kaido Pajumaa: kuidas ma vähem kui kuue kuuga 15 kilo kaotasin

Kaido Pajumaa Foto: Erakogu

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis Sisekosmos sellest, kuidas tal õnnestus uue suhtumise abiga palju maha võtta.

Viimasel ajal olen paljude tuttavate suust kuulnud küsimust «Kas sinuga on kõik ikka korras?», sest väidetavalt olen viimase poole aastaga oma välimuses suure muutuse läbi teinud. Nimelt olen viimase kuue kuuga umbes 15 kilo kaotanud. Miks ja kuidas ma seda tegin?

Ka meestel on kaaluprobleemid

Keskkooli ajal kaalusin 75 kilo, mida pidasin enda normaalkaaluks. Tegelikult ei olnud noorena kehakaal minu jaoks kunagi teema, sest tegin palju sporti, liikusin ringi jalgsi ja sõin täpselt seda, mida soovisin. Just seetõttu saabus minu jaoks üllatusmoment umbes kuus kuud pärast keskkooli lõpetamist, kui sõbrad hakkasid ütlema, et olen paksuks läinud. Ma ei võtnud neid tegelikult kuulda, sest ei märganud ise enda juures erilisi muutusi. Kui aga pereliikmed ühel hetkel sama ütlema hakkasid, astusin kaalu peale ning avastasin, et kaalun 96 kilo. Ma olin ühe aastaga peaaegu 20 kilo juurde võtnud. Kuidas see võimalik on, ei oska ma ka ise öelda, aga alates sellest ajast olen kogu aeg märganud, kuidas liigne vabadus toitumises ja liigne mugavus sportimises mulle ülikiiresti kilosid juurde annavad.

Mõni võib küsida, miks meesterahvas üldse kaalu üle pead vaevab. Jah, ega ei peakski vaevama, kui kahe ämbritäie rasvaga ringi liikumine lihtsalt ebamugav ei oleks, ja kui mugavusest tulenevas selges ülekaalus inimesed lihtsalt hädised, laisad ning lõdvad välja ei paistaks. Seetõttu otsustasingi oma 96 kilo pealt tagasi normaalkaalu saada, mis osutus aga palju keerulisemaks ülesandeks kui olin arvanud.

Esiteks oli siis aasta 1997, mil internet oli lapsekingades ja vajaliku info kättesaamine piiratud. Teiseks tuligi mängu ego-aspekt - ma ei julgenud tunnistada iseendale või sõpradele, et olen kaaluga hädas. Nii siis otsisingi vargsi tasakaalupunkti nälgimise, ületreenimise ja korra isegi dieeditablettide kasutamise vahel (kuna läksime koos sõpradega neid apteeki ostma, ütlesin muidugi, et ostan neid oma õele).

1998. aasta sügiseks õnnestuski mul erinevate viiside kombineerimisel saada 10 kilo kergemaks, mis oli enam vähem talutav tulemus. Kuna olin ka vanemaks saanud, tundus 86 +/- 3 kilo täitsa hea seis olevat. Siiski ei saa öelda, et ma sellega päris rahul oleksin olnud. Eelkõige ei olnud ma rahul sellega, et ma ei suutnud ennast kontrollida. Ma olin endale eesmärgiks võtnud 82 kilo, mille saavutamine tundus aga olevat mission impossible. Ja niimoodi 15 aastat järjest. Kõikide uusaasta soovide ja lubaduste hulgas oli alati ka eesmärk sel aastal 82 kiloni jõuda. Kahjuks ei saavutanud ma seda kunagi. Alati jäi millestki puudu, üldjuhul lihtsalt tahtejõust.

Maagiline 75 kilo

Täna kaalun ma 75 kilo ja «kaaluteema» on minu jaoks hetkel vähemalt päevakorrast maas. Ma lihtsalt leidsin lõpuks töötava süsteemi, mis aitab mul soovitud kaalus püsida või siis üsnagi kiiresti mõnest kilost vabaneda.

Kõik algas tegelikult tänavuse märtsi esimestel päevadel, kui oma hea sõbraga lõunatasime, ja ta küsis, millest ma siis paastuperioodiks loobuda kavatsen? Kuna ma ei pea ennast väga heaks kristlaseks, ei osanud esimese hooga selle peale midagi vastata. Ütlesin vaid, et olen alati tahtnud taimetoitlust proovida, mistõttu võiks loobuda selleks 6 nädalaks loobuda lihast. Sõber ütles, et tema loobub suhkrust, ja veel mõni minu tutvusringkonnast loobus alkoholist, üks isegi naistest.

Alguses tundus 6 nädalat ilma lihata ilmselgelt liiga suur väljakutse (nüüd tundub selline mõte muidugi nonsens olevat), mistõttu lubasin endale, et kui ikka tohutu suur lihaisu peale tuleb, annan endale järele. Aga ei tulnud. Selle asemel tundsin juba järgmistel päevadel end emotsionaalselt nii hästi, et olin kindel, et selle 6 nädalat ilma lihata vastu pean.

Iseendale kindlaksjäämise tegi lihtsamaks ka asjaolu, et lendasin umbes nädala pärast Taisse, kus kuumuse tõttu niikuinii liha eriti ei taha. Olin jaanuarist Balilt tulles just selle kogemuse saanud, mistõttu otsustasin need kaks nädalat ainult köögiviljade ja krevettide peal olla (kuna ei viitsinud hakata mingeid asendusi otsima B12 jt vitamiinide jaoks).

Ja nii need päevad ning nädalad läksid, enesetunne muutus muudkui paremaks. Hea oli olla, sest organism seedis kergemaid roogi, mis omakorda andis ka emotsionaalselt tunda, sest olin kahtlemata end nende aastatega kaaluküsimuste tõttu ära vaevanud. Ja nüüd tundus see kõik nii lihtne olevat - oli palav, mistõttu eriti süüa ei tahtnud, ja kui tahtsingi, tellisin kuskilt kohalikust restoranist suure portsu köögivilju austrikastmes, millele palusin lisada krevette. Kahe nädala pärast Eestisse saabudes tabas mind üllatus, sest kaalu peale astudes vaatas sealt vastu 79 kilo. Ma olin siiralt üllatunud, sest nii suur kaalukaotus tundus mulle alati ületamatu olevat, nüüd aga olin selle saavutanud mängeldes.

Esialgu olin kahtlev, kas suudan seda kaalu hoida, sest Eestis on ikkagi külm ja keha vajab ju liha. Nüüd tean, et see on müüt. Toitumine on väga tugevalt psühholoogiaga seotud, mistõttu saame kala ja taimse toiduga enam kui kõik oma vajadused kaetud.

Kuula oma keha

Mida ma siis edasi tegin? Ma kuulasin lihtsalt oma keha. Kuna olin Tais saanud kogemuse, et söön vaid siis, kui kõht päriselt tühjaks läheb, hakkasin sama tegema ka siin - ma uurisin kõigepealt välja, kui palju minu keha päeva jooksul energiat kulutab (kaloreid), kui palju mingid toiduained energiat annavad, ning hakkasin sööma hetkedel, kui kõht päriselt tühjaks läks, õigeid toiduaineid.

Ja see töötas. Iga kord, kui sattusin olukorda, kus nägin midagi, mille suhtes kõva isu tekkis, küsisin endalt, kas ma päriselt tahan süüa (kas mu kõht on tühi), või tahan lihtsalt seda maitset tunda. Ja kas ma mäletan seda tunnet, mis tekib psühholoogilisest ülesöömisest? Need küsimused aitasid mulle meelde tuletada, et igasugune psühholoogiline söömine annab mulle energiat, mida mulle hetkel vaja ei ole, mistõttu ladestub see lihtsalt «kasumina» kõhule. Ka see töötas. Ma sain üha enam endast ja oma kehast teadlikuks, mille auhind oli pidev hea enesetunne (tihtilugu sööme psühholoogiliselt ennast täis ja hiljem tunneme end halvasti).

Ja nii see ongi läinud viimased kuud - ma söön põhimõtteliselt kõike va kana, veise ja sealiha, aga teen seda alati siis, kui kõht päriselt tühi on. Ma söön ainult siis, kui kõht päriselt tühi on ja olen õppinud isegi natukene nautima kerget näljatunnet, sest see hoiab meid virge ja teovõimekana. Ma ei piina ennast, aga ma ei piina ka oma organismi. Kõik tundub normaalses tasakaalus olevat.

Võtmeideed, kui soovid ka midagi sellist proovida:

1) Me võime olla ka egoistlikud taimetoitlased

Ma ei ole põhimõtteline (eetiline vms), vaid väga egoistlik taimetoitlane, mistõttu ei mõista üldsegi ka teisi lihasööjaid hukka. Lihast hoidumine aitab mul lihtsalt ennast distsiplineerida. Kui ma sõin liha, vajusin väga tihti psühholoogilisse ülesöömisse, sest toit on tõesti väga hea. Kui sõin suure tüki väga maitsvat liha ära (koos kõigega selle juurde kuuluvaga), ütles mulle mõistus, et vahet pole, niikuinii sõid juba, seega võid edasi naudelda. Ja nii saigi sageli õhtusöögist minu jaos söömisorgia (sugulased teavad hästi, kui palju ma süüa võisin). Ning kuigi ma tundsin hiljem ennast halvasti, ei suutnud ma kunagi peale esimest portsu ennast siiski peatada.

Isiklik õppetund: Otsus, et ma ei võta liha, aitab mul olla õigel hetkel teadlik sellest, mida ja kui palju suhu pistan. Kui otsustan loobuda lihast, suudan otsustada ka loobuda teisest või kolmandast portsjonist, mille muidu võtaksin lihtsalt nautlemise eesmärgil. Lihast loobumine on minu jaoks lihtsalt teadlikkuse harjutus.

2) Saa tunnete baasil oma kehast teadlikuks

Erinevad toiduained mõjuvad meie kehale ja enesetundele väga erinevalt. Sageli on see mõju ka psühhosomaatiline. Näiteks võin ma süüa väga tervisliku roa, aga sellele lõppu lisades väikese saiakese (või muu «naudingu»), annab keha kohe märku, et läksin liiale. Ma tean, et tegelikult ei tee see saiake mulle halba, on sellel juba psühhosomaatiline mõju. See ei olegi vist päris normaalne, aga aitab mul ennast jällegi distsiplineerida. Muidugi ei saa öelda, et toidu nautimine halb oleks ja me peaksime selle endale ära keelama, vaid me võiksime seda teha iseendaga kokkulepitud ajal ja viisil (et meie kontrolliksime, mitte toit ei kontrolliks meie söömist). Näiteks olen võtnud enda jaoks selleks pühapäeva, mil luban endale kõike (va liha). Seeläbi suudame ennast paremini distsiplineerida ja tagame püsivalt hea enesetunde (sõltumata, kas see on psühhosomaatiline või puhtalt füsioloogiline).

3) Saa teadlikuks oma keha poolt kulutatavast energiast

Kuigi paljud eitavad energia kulutamise printsiipe (loe: kalorite jälgimist) kaalu langetamises, võin oma isiklikust kogemusest öelda, et see töötab. Ma laadisin endale alla sellise appi nagu Noom, mis aitas mul hakata aru saama, kui palju energiat mingi toit annab. Kõrvutades seda energiaga, mida keha igapäevaselt kulutab (vaata siia), sai kiiresti selgeks, miks kaal ei lange või püsib - me lihtsalt sööme (sageli psühholoogiliselt) rohkem energiat sisse kui ära kulutame. Aja pikku hakkame ise aru saama, mis on head toidud ja mis halvemad, ning õpime intuitiivselt valima kasulikke, ja vältima kahjulikke (näiteks ei söö ma enam valget saia, ja seda mitte seetõttu ei mulle see ei maitseks, vaid tean, et see ei ole kasulik ja vajalik jne)

4) Trenn on oluline, aga ainult trenn kaalu ei langeta

Väga suureks üllatuseks oli mulle fakt, et intensiivne ~1h trenn võib kulutada kõigest 300-500 kcal, mis on sama mis näiteks 3 banaani või 4 pirni või ühe korraliku võileivaga. Kas see pole mitte nöök? Just seetõttu on lootusetu kaalu langetada, kui sellega ei kaasne toitumisharjumuste muutmine. Pealgi juhtub tihtilugu nii, et arvame, et kuna käisime trennis, võime täna rohkem süüa. Ja nii siis lubamegi endale asju, mida muidu ei sööks, mis suurendab energia ülejääki kehas veelgi.

Isiklik õppetund: mõõdukas trenn 2-3 korda nädalas on peamiselt psühholoogilise mõjuga ja aitab ennast hästi tunda, parema ainevahetuse tagada ja südamele vajalikku koormust anda. Kaalulangetamisel on 80 protsenti mõjust toimutmisel, ja ehk vaid 20 protsenti trennil (vabandan kõikide ekspertide ees, kui see liigse lahmimisena tundub, aga räägin vaid enda kogemusest).

5) Ühel päeval nädalas söö kõike

Me oleme siiski inimesed, mistõttu ei tasu kõiki naudinguid enesele keelata. Seetõttu vali endale välja päev, kui sööd absoluutselt kõike, mida ihaldad (va seda, mille piiramises osas oled eelkokkuleppe teinud, minu puhul liha). Sa ju ei joo igal õhtul ennast purju ja ei pidutse, kuigi see võib hea tunduda? Sa ju ei saa kõike head, mida sa oma ellu sooviksid? Seetõttu ei pruugi me endale lubada ka kõike head suhu pista, kuigi see on nii lihtne. Mõni võib öelda, et miks ma ei peaks siis elust rõõmu tundma, aga ma küsiksin vastu, miks sa peaksid ainult söömise kaudu elust rõõmu tundma? Ja see rõõm võib pealegi olla väga üürike, kui see asendub ülesöömise tundega 15 minuti möödudes või süü- ja vihatundega õhtul peegli ette või kaalu peale minnes.

Seega, elu on trenn nagu iga teinegi trenn. Treeni oma tahtejõudu, oma distsipliini 6 päeva nädalas, ja ühel korral lase lõdvaks. Puhka, söö kõike ja sa avastad üsna kiiresti, kui suur väärtus on normaalsest toitumisest tuleneval heal enesetundel. Kuigi alguses võib enda piiramine tunduda vägivaldsena, mõistame üsna kiiresti, et vägivaldne on hoopis see, kui ei suuda end psühholoogiliste isude tõttu tagasi hoida ning kogu aeg oma keha seetõttu kurname. Me teeme seda loosungi "Ma naudin oma elu" all, aga tegelikult kannatame ebamugavustunde all. Sa tead küll, millest ma räägin, isegi, kui sa seda endale tunnistada ei taha.

Distsipliin on elus kõige alus. Olgu selleks siis lihast loobumine, šokolaadist loobumine, suitsust loobumine, tagarääkimisest loobumine - need on vaid vahendid aeg-ajalt teadlikuks saamiseks. Ma ei saa kuidagi öelda, et lihast loobumine mind 15 kg kergemaks muutis, vaid lihast loobumine aitas mul söömisest rohkem teadlikuks saada ja lihtsalt vähem süüa. See oli otsus, mis aitab mind õigetel hetkedel oma toidu valikutest teadlik olla ja meelde tuletada, et juhul, kui loobun hetkel psühholoogilisest söömisest, tunnen end 15 minuti pärast väga hästi ja olen endale tänulik. Alguses oli see teoreetiline, aga ajas muutus see isiklikuks kogemuseks, mistõttu hakkasin normaalsest söömisest tulenevat head enesetunnet hindama kõrgemini kui hetkelisest söömisest saadavat naudingut. Ja just see muutis mu kaalu, mitte liha ise.

PS. Ära ei tasu unustada ka üht täiendavat väga isekat fakti, et lennukis serveeritakse vegan-toidud alati kõige esimesena.