Lugeja kirjutab: ainult mina ja hobune

Ratsutamine. Foto: SCANPIX

Treeningnippide lugejamängu tarvis kirjutas oma kogemustest lugeja, kes eelistab trenni teha vabalt, siis kui tuju on. Ainus paika pandud treening on aga tema suurim kirg, ratsutamine.

Olen kiire elutempoga inimene, kes väärtustab tervislikku eluviisi, kuid ei taha selle nimel mitte millestki muust loobuda – näiteks lõbutsemisest. Trenni teen ma vaid mõned korrad nädalas, kuid ma olen enda jaoks loonud sellise «programmi», et ma lausa ootaksin järgmist võimalust trenni teha ning seejuures ei tunne ma kunagi, et raiskaksin aega, sest olen õppinud mitut head asja omavahel siduma.

Minu lähedal elab üks mu väga hea sõbranna. Kuna kool nõuab suurema osa meie ajast, siis tundub niisama Skype’is suhtlemine meile aja raiskamisena – me lähme ratastega sõitma, et kõik jutud ära rääkida, pea õppimise jaoks selgemaks saada ja värsket õhku nautida. Ühe-kahe tunniga saan teha mitut toredat asja korraga. Me ei sea endale kunagi ette kindlat distantsi, lepime kokku vaid umbmäärase suuna ja vaatame, kaua sõita jaksame. Suvisematel päevadel oleme 10 km kaugusele kooli ja tagasi sõitnud, et liinibussi piletiraha jagu taskuraha säästa (palju parem on selle paari euro eest ju hoopis näiteks jäätist osta).

Veidi suuremat pingutust nõuab minu hobi, millesse olen lootusetult armunud, ratsutamine. Trennis käin ma korra nädalas. Soojenduse mõttes ei sõida ma viimast kahte kilomeetrit talli bussiga, vaid lähen kiirkõnnis jala.

Inimesed, kes pole kunagi üheski ratsatunnis käinud, ei kujuta tavaliselt ette, milline pingutus on üks tund aktiivselt oma keha kontrollida. Vähe sellest, et sul on jalgade vahel pool tonni hobujõudu, keda sinu soovid ja turvalisus mitte just alati ei huvita, pead sa istuma sirgelt, oskama jalgu (täpsemalt sääri) õigesti kasutada, lihased peavad olema lõdvestunud, aga samas ka treenima. Ratsutamine on kunst, mis nõuab tähelepanu ja oma keha aktiivset kontrolli ning seepärast arendab see hästi koordinatsiooni. Pidev keskendumine ei jäta mulle peaaegu sekunditki aega, et langeda oma muremõtete küüsi – olen ainult mina ja hobune. Seepärast meenutab see mulle veidi mediteerimist ning treeningu lõpus tunnen ma end füüsiliselt väsinuna, kuid vaimselt värskena. Mitte ilmaaegu ei peeta hobuseid ühtedeks parimateks teraapialoomadeks. See, et nad ei halvusta ega näita näpuga, on hea puhkus ühiskonnas valitsevast kriitikast. Hobune võtaks justkui  osa negatiivsusest endale, loovutades vastu osa oma puhtast hingeenergiast.

Pealtnäha on ratsutamine treeningu ja hea enesetunde nimel natuke liiga kallis lõbu. Ratsariided ja ühe treeningu hind võivad võtta lausa jalad värisema, aga kui riided osta kasutatult ja treeningtunde võtta n-ö paketi kaupa, siis on see mõistlik hind, arvestades, et hobuse pidamine pole isegi suurele ratsakeskusele odav.

Pärast treeningu lõppu jalutan ma veel 2 kilomeetrit bussijaama poole, et siis koju sõita. Mäletan, kui üks kord hilja trennist koju jõudes olin nii heas tujus, et vahetasin riided ära ja hakkasin matemaatika ülesandeid lahendama. Mu närvisüsteem oli puhanud ja ma tahtsin jälle õppida.

Kuigi mulle meeldib palju väljas liikuda, olen siiski küllaltki laisk inimene. Mulle meeldib vähemalt mõned tunnid nädalas telekat vaadata, kuid mulle ei meeldi niisama paigal lesida. Kui mul pole parasjagu kassi käeulatuses, keda silitada, kipun ma teleka vaatamise juurde sööma. Lihtsalt niisama. Seepärast otsustasin ma sel ajal hoopis kõhulihaseid treenima hakata ning see sai väga kiiresti harjumuseks. Eriti mugav on treenida saadete juures, kus on eestikeelne pealelugemine, sest siis ei pea ma pead pidevalt teleka suunas väänama, et lugeda, mida keegi parasjagu räägib.

Ma ei kujuta ette, et peaksin iga nädal treenima graafiku järgi. Näiteks, et teisipäeval pean tegema tunnikese aeroobikat, kolmapäeval puhkama ja neljapäeval kaks tundi jooksma. See oleks nagu sunniviisil tegutsemine. Ainuke, mis mul kuupäeva pealt paika pandud on, on ratsatrenn, sest sellega muudmoodi ei saa. Muid asju meeldib mulle ikka teha n-ö mööda minnes.