Eestlanna Pariisis (noorem, säravam)*

Keset unelmate Pariisi: «Kui teil on unistusi, siis uskuge nendesse, püüelge nende poole, ärge andke alla,» julgustab Triin Lellep. «Uskuge, juhused tulevad teieni, kui te midagi nii väga tahate.» Foto: Ezra

Kooli lõpetades ei osanud ta nootigi lugeda. Aga nüüd on Eesti esimene ooperiagent – ja seda maailma ooperipealinnas. Eesti mehed: hoidke silmad lahti!

Kalle Kanttila, Soome tenor, oli üllatunud. Tal on ooperilauljana kogemusi enam kui küll – ta on esinenud ligi kümnes Saksa ooperiteatris –, aga see, millega hiilgas noor assistent, kes tema abikaasa, eestlannast lauluõpetaja Monika Hauswalteri juures tunde võttis, avaldas muljet.

Kanttila oli loonud Saksamaal agentuuri, mis vahendab sealsetele ooperimajadele ooperilauljaid. Ent agenditöö kasvas tal peagi üle pea. Vaja oli abilist. Hauswalter teadis, et tema õpilane Triin Lellep valdab nelja võõrkeelt, on tegus ja suhtlusaldis, ning soovitas abikaasale teda.

Nagu Kanttila varsti veendus, oli Lellep uue töö jaoks tema paremal käel enam kui loodud. Agentuuri International Opera Artists saabub iga päev pea kümmekond pakkumist lauljailt, kes otsivad tööd ja esindajat. Tahtjaid on rohkem kui neid, kes laval kohta väärivad. Nõnda tulebki esmalt kindlaks teha, milline on laulja kunstiline tase. Ja Lellep, imestas Kanttila, ei vaja selleks pikki tunde – talle piisab vaid paarist Youtube’i videol kõlavast taktist, et tunda ära, kes on milleks suuteline. Ehk kes on lauljana hea ja kes veel toores.

Ei, ei maksa arvata, et kiiruse tõttu kannatab Lellepi (28) otsuste kvaliteet. International Opera Artists esindab rohkem kui pooltsada ooperiartisti, kes laulavad nii La Scalas kui ka  Metropolitan Operas; Pariisis, Berliinis ja Viinis (vt info­kast). Lellepi roll agentuuri edus pole olnud sugugi väike. Esmalt aitas ta Kanttilal laiendada agentuuri tegevust Ida-Euroopasse, seejärel Lääne-Euroopasse. Areng oli nii kiire, et Kanttila mõtles: hmm, peaks lisaks esindustele Helsingis, Firenzes ja Saksamaal Regensburgis avama veel ühe esinduse. Aga kus?

«Kuidas oleks Pariisiga?» küsis Lellep.

Kuu aega tagasi Lellep seda üksinda tegigi – Pariisi südames Saint-Louis’ saarel, mõnisada meetrit Jumalaema kirikust eemal.

Seda tüdrukut ei unusta!

Pariis, Pariis... Lellep oli 8. klassi tüdruk Tartu Descartes’i lütseumis, prantsuse keele erikoolis, kui käis Pariisis oma esimesel kaugemal välisreisil. «Lubasin sõbrannale, et tulen sinna kunagi elama, kas või natukeseks ajaks,» meenutab ta. Möödus poolteist kümnendit, ja unistus saigi teoks.

Aga Lellepil oli tüdrukupõlves veel teinegi unistus: ta tahtis saada ooperilaujaks. Kuid sellest, erinevalt Pariisi-unelmast, ei söandanud ta kellelegi iitsatada. Olgugi et laulis ansamblis ja kooris ja käis ka Vanemuise teatristuudios, andis ta sisimas endale aru, et ooperi­unistus vaevalt täitub. Kui andekamad ja edasipüüdlikumad eakaaslased kannavad ette klaverikontserte, ent tema ei oska nootigi lugeda, isegi viiulivõtit joonistada, siis mis muusikulootust võiks ta üldse hellitada? Ei mingit.

Ometi läks Lellep pärast keskkooli Otsa-nimelisse Tallinna muusikakooli katsetele – ja sai sisse. Huvitav, kas klassikalise laulu osakonna juhataja Ljudmilla Dombrovskaja-Keis mäletab, mispärast ta vähimagi ettevalmistuseta neiu vastu võttis?

«Seda tüdrukut ei saa unustada!» teatab ta jalamaid. Ja puistab tunnustust: «Väga siiras. Väga töökas. Väga ilus, kandev hääl – vapustav materjal! Hästi artistlik, väga hea tantsuliikumisega.»

Pärast nelja aastat Otsa-koolis soovitas Dombrovskaja-Keis Lellepil jätkata õpinguid Helsingi konservatooriumis. Seal kohtuski Lellep lauluõpetaja Monika Hauswalteriga, kes omakorda viis ta tunamullu kokku oma abikaasa, tenor Kalle Kanttilaga.

Aga selleks tuli Lellepil järgneda Hauswalterile esmalt Regensburgi. Too samm kujunes noore metso­soprani elus pöördeliseks. Ja osutus enam kui keeruliseks.

Katsumused võõral maal

Saksamaa ei võtnud Lellepit sugugi avasüli vastu. Eks sa katsu Tartust poole suuremas Regensburgis üürituba leida, kui üliõpilaslinnas magavad niigi sajad tudengid sügisel võimlate põrandal. «Nii ei jäänud mul üle muud,» tunnistab Lellep, «kui alustada ehitajatele ja sisserändajatele mõeldud hostelist, mille olemusest sain teada alles sisse kolides. Ainukese eurooplasena seal sain tunda erilist maailma: vannitoa ust sai sulgeda vaid seda nööriga kraanikausi külge sidudes, ja ühel heal päeval oli WCst varastatud pott.» Rääkimata sellest, et ühisköögi külmikust oli varutud toit hommikuks pahatihti kadunud.

Kõigest hoolimata tegi Lellep kõvasti tööd. Õppis päevas 8–10 tundi, ja nii poolteist kuud jutti, saksa keelt. (Nüüd, ooperiagendina, näeb ta sageli, mis saab paljudele lauljatele takistuseks: nad ei räägi võõrkeeli. Mis tähendab, et nende lootused võõral maal lauljana tööd saada kahanevad pea olematuks.) Samuti jätkas Hauswalteri juhendamisel lauluõpinguid. (Neid tunde võtab ta tänini, sõites kord-kaks kuus neljaks-viieks päevaks Pariisist Saksamaale või Soome. «Ooperi laulmine on mu amet,» selgitab ta. «Sa ei saa olla hea agent, kui sa ei oska ise laulda.»)

Hostelite trööstitust elust pääses Lellep lõpuks juhuse tahtel. Kord, kui ta kohvikus sõbrannale valjuhäälselt saksa keeles oma elamistingimusi kurtis, astus kõrvallauast ligi härrasmees, kes vabandas, et kuulis naiste juttu kogemata pealt, ning pakkus üürituba. Ja veel vanalinnas. Nii sai Lellep viimaks Saksamaal kanna kinnitatud. Et lennata mõne aja pärast edasi juba Pariisi.

Eesti patrioot

Pariis! Kui palju võimalusi ooperiagendile – tervelt kaheksa ooperiteatrit (võrdluseks: Soomes ainult üks), lisaks üle 30 veel kogu Prantsusmaal. Ja üheski neis pole püsilepinguga soliste, mis tähendab, et igasse lavastusse tuleb palgata uued jõud, mis omakorda tähendab, et agendi tööpõld on oi kui lai. Sedasi koosneb Lellepi elu Euroopa oope­rimajade etenduste külastamisest, ooperimajade juhtidega kohtumistest, uute lauljate otsimisest. Samuti peab ta aitama lauljaid repertuaari valikul ja tehniliste probleemide lahendamisel, vajadusel olema neile kas või hingeliseks toeks. Ja kui mõni ooperimaja juht järsku helistab, et «Triin, kallis, meil jäi laulja haigeks, kas saad talle homseks kähku asendaja leida!», siis... «Siis on agent ainuke abimees, ooperimaja juhi suurim sõber,» lausub Lellep. Iga vahendustöö eest teenib ta keskeltläbi kümme protsenti agenditasu. Selle tasu eest tuleb ülal pidada Pariisi kontorit ja loomulikult ennastki.

Praegu, tunnistab Lellep, kuulub tema elu sada protsenti ooperile – nii agendina kui ka jätkuvalt laulmist õppides. Ta ei välista, et võib-olla astub ta isegi kunagi lavale. Tema ülemus Kalle Kanttila saab ju mõlemas ametis hakkama.

Aga see, et Lellep on sukeldunud Pariisis ülepeakaela ooperimaailma, ei tähenda, et temast saab tingimata veel üks Eestile kadunud talent. «Ma olen Eesti patrioot ja tulen kindlasti Eestisse tagasi,» lubab ta, «aga millal, ei oska öelda.» Pakub, et 10–20 aasta pärast. Ent võtab kohe tagasi: «20 on absurdselt palju! Siis, kui saad 50, ei mõtle ju enam pere loomisele. Siis oled rongist maha jäänud.» Ta kinnitab, et on Pariisis pühendunud üksnes tööle ning Prantsusmaaga miski – ega keegi! – teda lähemalt ei seo.

Ja sellist seost ta ei otsi ka. «Eesti mehed on ikka etemad kui Pierre’id ja Louis’d,» kinnitab ta.

* Viide erinevusele Ilmar Raagi draamafilmi «Eestlanna Pariisis» peategelastest.

Ooperitähed

International Opera Artists agentuuri nimekamad lauljad:

• Pavel Šmulevitš, bass, Venemaa (Vene kuulsa dirigendi Valeri Gergievi lemmiklaulja, Maria teatri esisolist)
• Richard Decker, tenor, USA (Saksa kuulsa tenori Jonas Kaufmanni dublant Metrpolitani ooperis New Yorgis)
• Aleksandar Stefanovski, bass, Makedoonia (La Scala ja Arena di Verona solist)
• Helena Zubanovich, metsospran, Poola (Viini, Müncheni, Palermo teatri esisolist)
• Raimund Nolte, bariton, Saksamaa (Pariisi ja Berliini ooperi solist)