Anni Arro: minu kõige ilusam kindlus

Epp Maria Kokamägi koos tütar Anni Arroga. Foto: Erakogu

Postimehe portaal Naine24 avaldab emadepäeva puhul mõned peatükid raamatust «Suurim kingitus emalt.» Oma ema Epp Maria Kokamäge  iseloomustab Anni Arro.

Minu kõige ilusam kindlus

Lapsepõlvele mõeldes tekib alati turvatunne. Ema oli mu kindlus, minu kõige ilusam kindlus! Uhke tunne oli, kui ema mulle kooli järele tuli. Ühel toonasel fotol seisab ta keset nõukogulikku argipäeva lapsekäruga Vabaduse platsil, ümberringi sagimas pruunis ja hallis polüestris inimesed. Ja seal on tema – sametkleidis, oma punase juuksepahmakaga meenutamas justkui mingit imeilusat külalist kaugest ja imelisest ajast.

Olgugi väga naiselik natuur, pole ta eales olnud poputav kanaema. Lasi meil vanema õe ja noorema vennaga rahus kasvada. Tagantjärele on kummastav mõelda, kuidas ta suutis oma töise elu ja pere niimoodi lahus hoida, et ennast mitte kõigesse sellesse ära kaotada. Tal oli oma elu, omad asjad ning see tekitas ema suhtes veel suuremat respekti.

Samas on meie vahel alati püsinud väike distants. Mu imetlus on nii suur, et päris kõike pole ma kunagi söandanud talle rääkida. Kuid väga tihti mõistis ta asju niigi, ilma et oleks talle seda seletama pidanud. Ta tunnetab alati ära, kui mind miski vaevab.

Olime me head lapsed? Enda arvates küll. Me respekteerisime vanemate oma elu ja aega. Kui neile külalised tulid, püüdsime mitte sinna jõuliselt sekkuda ja tähelepanu norida ning meid lubati seltskonda, kui käitusime täiskasvanute kombel. Reeglid olid selgelt paigas ja sellega me ei manipuleerinud.

Omavahelise kraaklemise pidime alati ise ka ära klaarima, ema ei asunud kunagi kellegi poolele. Füüsiliseks ei tohtinud aga minna, seda ema ei sallinud.

Tagantjärele mõeldes olen isegi imestanud, kuidas ema mulle niipalju vabadust andis, et võisin näiteks teismelisena välismaale modelliks minna. Muidugi ta muretses ning mõneski mõttes peab paika ütlus, et väikese lapsega käivad kaasas väiksed mured, mis ajapikku kasvavad. Aga ta usaldas mind ja teadis, et pean saama teha seda, mida tahan. Praegu ei sõidaks ma mingil juhul enam teise maailma otsa tööle.

Kunstnikuna kerkis ema mu teadvusse kaunis varakult, ja see tegi mind nii uhkeks – mu ilus ema on kunstnik! Meie, laste, magamistuba oli samas ruumis kui ema ateljee ning nii olemegi kasvanud üles sõna otseses mõttes õlivärvide ja maalide keskel.

Ema töödest võis alati märgata, oli ta rõõmus või hoopis kurb. Mõistsime aga üsna kiirelt, et see on miski, mis ei sõltu meist, tema lastest, et meil on võimatu määrata. Katsusime emale lihtsalt võimalikult palju ruumi jätta, teda mitte oma asjadega tüüdata ja lubada tal loomingule pühenduda. Naised ta maalidelt astusid lapseeas tihti mu unenägudesse, hõljusid seal, rääkisid minuga. Minu jaoks olid nad elus.

Natuke vist isegi kadestasin teda ja soovisin südamepõhjas, et oleksin osanud joonistada sama hiilgavalt, nagu ema seda tegi. Kuid mu ees oli võimas eeskuju, milleni poleks ma kunagi küündinud. Mitte et oleksin kunagi üldse igatsenud maalikunstnikuks saada, olles kõrvalt näinud, kui raske on vabakutselise kunstniku elu. Pean oma praegust eriala samuti piisavalt loominguliseks.

Süüa ei osanud ema eriti hästi teha. Kui ta kokkas, siis selliseid toite, mis tal tänaseni imehästi välja kukuvad – näiteks lambakintsu, ühepajatoitu või küpsisetorti. Ükskord põnnina nõudsin, et tehku mulle selliseid saiakesi, mida kõigi teiste väikeste tüdrukute emad küpsetavad – närisime siis lõpuks koos meie nirus gaasiahjus valminud kivikõvasid kaneeliga klotse.

Kohati küll väga praktiline inimene, lähtub ema ennekõike siiski tunnetest. Teda on alati ümbritsenud miski seletamatu, kaitsev naiselik jõud. Vanemaks saades olen hakanud ema kui naist paremini mõistma. Iga naine, ka kolme lapse ema, tahab ennast ennekõike naisena tunda. Mõistan paremini muresid, mis ema toona vaevata võisid.

Nüüd, kus me iga päev ei kohtu, oskan pikki jutuajamisi temaga palju rohkem hinnata. Sõidan alati, kui vaba hetk, tema juurde Sepamaale. Seal on mu teine kodu, oma tuba muidugi mõista ka. Peenramaa oleme aias väga selgelt ära jaotanud: ema kasvatab roose ja juurviljapeenrad on Anni pärusmaa. Ära sõites teeb ema mulle kaitsva ristimärgi ja jätab hüvasti, öeldes: “Varsti näeme!” Küllap ikka seetõttu, et lahusolek väga pikaks ei kujuneks.

Ta on õpetanud mind usaldama, nii nagu tema kunagi meid usaldas ega sundinud millekski. Õpetas kuulama oma südame häält, mis alati õigete valikuteni juhatab.