Hüppa sadulasse: kuidas endale õige jalgratas valida?

Foto: SCANPIX

Mida teha, kui oled otsustanud rohelise eluviisi kasuks, aga kahtled veel auto välja vahetamisel ratta vastu? Terviseajakiri ÜKS aitab su mugavustsoonist välja.

Kui kuulus jalgrattamaa Holland võib uhkustada, et seal on umbes 1,3 kaherattalist sõiduvahendit inimese kohta ning igapäevaliik-luses kasutataksegi auto asemel pigem kondimootori jõul liikuvat velo, siis Eestis asi veel nii roosiline pole. Siiski on viimastel aastatel tehtud rattakultuuri arendamiseks edusamme: ehitatud kergliiklusteid, avatud rattaparklaid, publitseeritud rattakaarte. Kes pole veel endale ratast soetanud, seisavad laia valiku ja raskete otsuste ees. Sõiduvahendi valimine tundub esialgu kui «jalgratta leiutamine»: kust anda järele, millele enim tähelepanu pöörata? Ja ega senisedki rattaomanikud kergelt pääse. Iga asi vajab kõpitsemist ja kui kõik rattasõbrad oma kaherattalise kevadel korraga taasavastavad, pole nädalatepikkusest putitamisjärjekorrast pääsu.

Kuidas valida jalgratast

Sellele tuleb läheneda loominguliselt, sest täiuslikku multifunktsionaalsust pole veel leiutatud. Kõigepealt on vaja endale selgeks teha, mis otstarbeks ratast vajad: kas poes piima järel käimiseks ja looduse nautimiseks, enese vormis hoidmiseks või võistlemiseks. Sellest lähtuvalt saad valida. Vaja on teada eelarvet, et kvaliteedi ja hinna suhe maksimaalselt võima-lustele vastaks. Arvestada tasub sõitmise sagedusega, sest sõidukoormuse järgi peaks valima komponendid, millest ratas kokku pannakse – vastupidavamad osad maksavad rohkem. See selge, võiks aru pidada rattaspetsialistidega.

Raami suurus võib osutuda üheks kõvemaks pähkliks, sest inimesi on nii pikemaid kui lühe-maid, sama lugu on jäsemetega. Lisaks erineme üksteisest painduvuse poolest. Pole mõtet osta nn universaalratast, mida kasutab terve pere.

Ostes ratta spetsiaalsest sporditarvete poest, võid uurida ka kindlustuse ja hooldusteenuse kohta. Olenevalt hinnaklassist pakutakse eri kestusega garantiisid kas tervele rattale või kallimatele osadele. Tavaliselt on esimene hooldus rattapoodides tasuta ning hästi hoitud jalgratta ja eduka läbirääkimise tulemusel võib vahel ka mitu korda tasuta hooldust saada.

Hoia oma raudhobu tervist

Mis liigub, see kulub. Jalgratas tuleb hooldusse viia vähemalt kord hooaja jooksul, sest õige hoolitsemisega võib selle eluiga tunduvalt pikeneda. Mõndagi saab rattaomanik ise kodus teha, kuid teatud toimingute puhul tuleks usaldada asjatundjaid.

Hooldus algab tavalise šampooni ja pehme nuustikuga talvemustuse mahapesemisest, sest kindlasti on ratas talvega tolmu kogunud. Siis loputa puhta veega, mitte survepesuga, muidu tungib vesi tihendite ja liigendite vahele.

Kindlasti tuleb ratast korralikult õlitada – tegelikult iga kord pärast märja ilmaga sõitu. Rattaketi eest tasub eriti hästi hoolitseda. Õlitamiseks ei sobi iga õli, mõni võib olla liiga paks ja kogub liigselt tolmu ja liiva, mis on rattaketi kõige suuremad vaenlased. Õlisid on märja ja kuiva ilma jaoks. Märja ilma õli püsib ketil kauem ja ta määrdeomadused püsivad vih-maga paremini, kuiva ilma õli ei kogu enda külge liiva ja tolmu. 

Õli tilguta keti lülide vahele, kett määrib end ise, kattes ka hammasrattad. Liigne õli eemalda lapiga. Vaata üle ka piduriklotsid: need võivad reguleerimist vajada, muidu kuluvad ebaühtlaselt ja pidurdusteekond pikeneb.

Talvega on kindlasti langenud ka rehvirõhk – liiga madala rõhuga on raske sõita ja rehvid kuluvad rutem, nii võid ka velge vigastada. Liiga suure rõhu all võib rehv aga kiiresti puruneda. Siserõhku saad kontrollida pea igas bensiinijaamas spetsiaalsete näidikute järgi, normaalseks rehvirõhuks loetakse 40–55 PSI-d. Täpset numbrit näed rehvi pealt. Arvesta, et maanteel läheb vaja kõrgemat, metsas mada-lamat rõhku.

Samamoodi tuleb üle vaadata käiguvahetuse funktsioneerimine ning vajadusel trosse pingutada või lõdvendada. Kui enda teadmistest amortide seisukorra adekvaatsel hindamisel väheks jääb, tasub see töö jätta spetsialistide hooleks.

Taga turvaline sõidumõnu

Nagu paljude spordialade puhul, saab ka jalgrattasõidust täismõnu vaid õige riietusega. Kvaliteetne lisavarustus aitab aga tagada turva-lisuse. Pole mõtet soetada hirmkallist profijalgratast, kui sellega sõita ebamugavas riietuses ja oluliste turvaelementideta. Mugavu-sele mõeldes peaksid endalt küsima, millist lisavarustust oleks mõistlik  soetada (matkale minekuks, lapse või sülekoera transportimiseks).

Rattakindad aitavad ära hoida kriimustusi kukkumisel. Kuna kätele langeb ratturi sadulas hoidmiseks vaat et suurim koormus, jäävad pihud pikapeale hellaks ja randmed tundlikuks – kindad aitavad leevendada hõõrdumist ja vibratsiooni. Eesti kliimas mängib olulist rolli muutlik ilm, tihti on vaja kvaliteetseid kindaid sooja saamiseks, samas peavad käed saama ka hingata.

Suuremate kiiruste ja pikemate distantside korral on mõistlik soetada tuulekindel sõidusärk, mis jahutab keha ökonoomselt – esikülg on tuultpidav, seljaosa laseb aga imehästi tuult läbi ja aitab keha-temperatuuri reguleerida, hoides ära külmetumise. Külmema ilmaga tuleks lisaks sõidusärgile kindlasti kasutada termojopet või ratturile mõeldud vesti ning turvaeesmärgil valida pealmised riided võim-likult erksat värvi.

Suurem osa rattasõidust möödub sadulas, seega on ilmselge, et ühel või teisel viisil mõjub see istmikule. Kõige kindlam selle ebamugavuse leevendamiseks on spetsiaalsed rattapüksid, millel on eriline niiskust imav pehmendus. Sama olulised on ratturikingad, eriti trenni tehes või võistlustele sihtides. Sõltuvalt kinga dünaamikast ja materjalidest erinevad ka jalanõude hinnad. Sinna juurde sobivad eritöötlusega sokid, mis kaitsevad nii märja kui külma eest.

Tähelepanu turvalisusele

Jalgratturid on meil veel liikluses pigem võõrkehad kui omainimesed – rattateede puudumisel tuleb territooriumi pärast võidelda nii autojuhtide, rulluisutajate, koerte, laste kui ka jalakäijatega.  Tuleb ise end võimalikult nähtavaks teha, kanda erksaid riideid. Kontrolli üle, et ühe ratta mõlemal küljel oleks kollane helkur, jalgratta eesosas valge ning taga punane tuli ning signaalkell. Väga tähtis on kiiver – kanna seda igal sõidukorral. Ära unusta, et kiiver pole igavene – isegi välimuselt korralik ja hästi hoitud kiiver võib olla materjali poolest vananenud ja tuleb mingil hetkel välja vahetada, kindlasti pärast kiivrile kukkumist.

Kuigi varguste eest ei ole võimalik oma kaherattalist sõpra sajaprotsendiliselt kaitsta, saab üht-teist ikka ära teha. Tõhus rattalukk on kindlasti hea investeering, samuti ei maksa unustada oma ratast turvamärgistada.

Kui minna pikemat otsa sõitma, tuleks kindlasti kaasa võtta uus sisekumm ja käepärased vahendid rehvi parandamiseks – eri läbimõõduga paigad, liimi, liivapaberit. Mõttekas oleks ratta külgedele raamile riputada spetsiaalne matkakott. Igal rattaomanikul võiks olla elementaarne tööriistakomplekt, kuhu kuuluvad kuuskantvõtmed, kruvikeerajad ja kodaravõti.

Kõik remondivahendid, kummiheeblid ja tagavarakummi saad mõnusalt ära mahutada sadulakotti. Õnnetus ei hüüa tulles, selleks on tark valmis olla nii pisikesel ringil ümber kvartali kui ka pikemal matkal.

Kindlasti ei tohi unustada, et olgu ilm külm või kuum, aga trenni tehes ähvardab iga tervise-sportlast veetustumise oht, mistõttu võiks veepudel pidevalt käepärast olla – ratta külge kinnitatuna ja võimalusel kogu aeg ka täidetuna. Ka janu ei hüüa tulles!

Roheline rattasõit on stressivaba

Kes veel kahtleb, miks vahetada auto jalgratta vastu, siis algatus «Eesti rattarikkaks!» toob välja viis olulist põhjust.

Kiirus – ära jäävad liiklusummikud ja parkimiskoha otsimise probleemid – parkida võib vaat et iga suvalise posti juurde, mõjub hästi ka rahakotile. Samamoodi on rattasõit loodussäästlik, korralikult hooldatud ratas ei tekita ka müra. Rattasõit alandab vererõhku, põletab kaloreid ja toob kehasse õnnehormoone – uuringute põhjal on ratturid 75,6 protsenti stressivabamad ja 98,7 protsenti rõõmsamad kui kõik teised liiklejate kategooriad. Nii et nael kummi ja stressipriilt kevadele vastu!

Milline ratas on õige just sinule?

Igal rattatüübil on oma plussid ja miinused. Enne kui ratast ostma hakata, tasub mõelda kus, kui tihti ja milleks seda kasutad.

Linnarattad. Jalgrattamaade tänavapildist on meilegi üle tulnud linnaratta hüpnoos, sest suhteliselt tasasel maapinnal on paarikäigulise rattaga mõnus liigelda. Tava-liselt tulevad seda tüüpi ratastel lisavarustusena kaasa ka korv ja pakiraam, kuhu on hea panna käe- või poekotte. Kuid ka neil ratastel on eri tüüpe, nii kergemate kui ka raskemate raamidega. Sellele tuleks eriti tähelepanu pöörata siis, kui elatakse kortermajas, kus peab rattaga liftis või kitsastel treppidel opereerima või ratast tõstma. Plussiks on see, et tavaliselt on linnaratta ketil peal spetsiaalne kaitse, mis laseb edukalt sadulas olla ka kleidi või seelikuga – ideaalne näiteks kontorisse sõidul. Ent linnaratta kasuks tuleks otsustada siis, kui otseselt aja peale minekut ei ole, sest kiiruselt jääb ta teistele rattatüüpidele alla.

Maastikujalgrattad. Maastikuratas on mõeldud sõitmiseks eelkõige väljaspool siledaid teid, näiteks metsas, pehmel ja liivasel pinnasel. Seetõttu on maastikujalgrattal 18–24 käiku, et oleks lihtsam opereerida. Efektiivsuse ja mugavuse nimel on maastikurattal sügava mustri ja madala rõhuga rehvid ning põrutuse pehmendamiseks ka amortisaatorid.

Hübriidrattad. Selline rattatüüp sobib ideaalselt nendele, kes soovivad ratast kasutada nii siledal asfaldil, krobelisel kruusateel kui ka siledamal metsarajal. Hübriidrattal on näiteks kitsamad kummid kui mägirattal, mistõttu on tal eeliseid just kõvemal pinnasel. Kuna hübriidrattal on mõistlik arv käike, kerge raam ning amordid, siis sobib ta ideaal-selt kergemaks treeninguks vabalt valitud maastikul.

Maanteerattad. Need on kohandatud nii individuaalselt kui ka grupis külg külje kõrval sõitmiseks asfaltkattega pinnasel. Kuna see ratas on hästi kergest materjalist, aerodünaamilise sõiduasendi ja kitsaste rehvidega, siis tasasel maal tuulevaikse ilmaga võib saada sõidukiiruseks isegi ligi 60 km/h. Tavaliselt on maanteerattad aga kõige kallimast hinnaklassist.

Retrojalgrattad. Retrorattad ehk taaskasutusse võetud restaureeritud jalgrattad on viimastel aastatel jõudsalt turule murdnud. Populaarseim mudel on kõvera raamiga vanaaegne naistejalgratas. Selline rattatüüp on soodne ja stiilne, ent ka oma miinustega. Olenevalt ratta vanusest ja stiilist võib varuosi väga raske saada olla, mis omakorda teeb nende hooldamise keerukaks.

Custom made jalgratas. Kes eelmiste seast endale sobivat ei leidnud ja tunneb, et vajaduspõhisus on keerukam, kui stamprattad võimaldavad, siis nende variant on soetada endale custom made jalgratas. Selleks tuleb minna spetsiaalselt sellega tegeleva inimese juurde, kes oskab kokku panna just teie soovidele sobiliku ratta. Selline variant võib tulla isegi odavam kui rattapoest ostes.