Ruth Oltjeri edu pant: kirg!

Ruth Oltjer Foto: Liis Treimann

Kahe tubli tütre ema. Kaks kõrgharidust – algul õppis arstiks, hiljem lisaks majandust. Juhib omaloodud, üleilmse haardega edukat ettevõtet. Keda teist intervjueerida naistepäeva puhul!

Ruth Oltjerit (54), endist sisehaiguste arsti ja kardioloogi, väisasid mõni päev tagasi külalised Iraanist. Ei, mitte et neil tervisega muret olnuks. Neid huvitas see, mida Oltjer omaloodud firmas toodab.

Ligi kaks kümnendit tagasi oli Oltjer tuntud vaid Eestis, ja arstina. Ta on Eesti esimese, Telliskivi perearstikeskuse rajajaid. Aga nüüd on ta hinnatud tegija ka Eestist palju kaugemal, ja seda ettevõtjana. Mullu jõudis ta äriteenuste hiidkontserni Ernst & Young korraldatud maailma aasta ettevõtja konkursil Monte Carlos koguni finaali.

Veidi rohkem kui poolteist kümnendit tagasi lõi Oltjer, algkapitaliks astmateemalise meditsiiniraamatu eest saadud honorar, pealtnäha igavavõitu, desinfektsioonivahendeid tootva keemiaettevõtte Chemi-Pharm. Aga pealispind on petlik. Nüüdseks tegutseb Oltjeri loodud firma juba 17 riigis. Isegi iraanlased on selle tooteist huvitatud. Ja saudid. Ja paljud teised Aasia maad. Kusjuures asi läheb üha põnevamaks: Oltjeri ettevõte on hakanud tootma ka kosmeetikat. Uus, äsja müügile jõudnud nahakreem tõotab teha imet.

Mida tavaliselt teete, kui õhtul koju jõuate?

Tihti lähen tütre samojeedi koeraga jalutama. Ta on aastane, nunnukas... (Näitab tahvelarvutil pilte.) Meil on mõnus neljakilomeetrine rabaring.

Kui pikaks te päevad venivad?

Sageli lõpetan kella 23 paiku. Alustan varahommikul, sest klientidega on suured ajavahed: Ameerika tahab rääkida õhtul ja Aasia vahel juba hommikul kell pool kuus. Mõnikord võtan varahommikul kõnesid isegi voodis vastu ja üritan siis pärast kaheksani veel magada. Vahetevahel tuleb öösel kell kolm ka Skype’i-konverentse teha.

On see normaalne?

Siin on vastuseks üks sõna: kirg. Ma olen hingega asja juures. Seda tööd ei saa vägisi teha.

Olen piltidelt märganud, et kannate enamasti punast. Miks?

See on vana harjumus. Kui pidin noore naisena meeste seltskonnas läbi lööma, tundsin, et punane värv annab natuke energiat juurde.

Ja aitab ka ennast kehtestada?

See võib olla müüt, aga mulle tundus, et kui mul on punane pintsak seljas, siis kõik asjad laabuvad.

Kas meeste maailmas oli naisena raske end maksma panna?

Ütlen täiesti ausalt: ei olnud. Minu arvates on see suurelt jaolt müüt, et naistel peaks raske olema. Ma olen käinud päris üksi Aasia maades suurtel läbirääkimistel, aga mul ei ole probleeme olnud. Võib-olla on siin natuke ka tunnustust, et näe, julgesid meeste hulka tulla? Samas olen uutel turgudel käies näinud, et mitte keegi ei teagi nendest asjadest, millega tegelen, minust rohkem. Ja kuna ma võtan oma tööd kirega, siis lähevad vestlused hästi ruttu huvitavaks, nii et teised ei pane enam tähelegi, kes neil vastas istub, mees või naine.

Ometi on peaaegu iga naisjuht kogenud, kuidas teda on peetud juhiabiks.

Jah, kui Jaapanisse läksin, soovitas meie välisministeerium, et ma kirjutaks visiitkaartide teisele poolele jaapani keeles oma eriala või ametinimetuse, muidu nad peavad mind sekretäriks või kotikandjaks. Kirjutasingi, ja mehed suhtusid minusse täie tõsidusega. Olen alati üritanud eelnevalt täpselt selgeks saada, kuidas käituda, ja kõik on sujunud väga hästi.

Aga ükskord, kui mind Jaapanis suurest firmast ära saadeti, tahtsin nende ilusast uuest kõrghoonest pilti teha. Niipea kui taksos end fotoaparaadiga ringi keerasin, nägin, et kõik neli kõrgel positsioonil meest, kes mind saatma tulid, võtsid liigendnoa asendi ja jäid sellesse seni, kuni takso ära sõitis. Ehmatasin ära, mida ma küll valesti tegin, ega julgenud enam pildistada. Kui nüüd jaapanlasi näen, ei vaata ma enam kunagi üle õla (naerab).

Olete ajanud äri teistegi keeruliste Aasia riikidega. Kuidas on läinud?

Enne seda kui läksin Singapuri, Malaisiasse ja Indoneesiasse, läbisin kolleegidega korraliku kultuurilise ettevalmistuse. Võtsime lausa sealsetest ülikoolidest kursusi, ja mitte paaritunniseid, vaid kolmepäevased. Algul ajasid mõned asjad naerma, et näe, kõik käibki täpselt nii, nagu raamatus kirjutatakse. Näiteks kingituste andmine. Kingitus peab olema hästi ilusasti pakitud, pakkimispaber ja selle värv on ka olulised. Annad kingitust kolm korda üle. Nemad annavad kaks korda tagasi, et mis te nüüd, mis te nüüd. Kui sa seda ei tea, võid täitsa ära ehmuda, sest kahel esimesel korral annavad nad kingituse tagasi päris resoluutselt. Aga kolmandal korral võtavad selle rõõmsalt vastu, et oi, kui tore, aitäh, kas see ongi mulle!

Saudi Araabiasse minnes tundus, et islamimaa kogemus on juba olemas ja enam kursusi ei võtnud. Aga ma ei osanud ette näha olmeelu probleeme. Mul oli tütar kaasas. Läksime mere äärde: tühi liivarand, korallrahud, ilus sinine soe vesi. Läksime vette. Inimesed hakkasid kalda peal jooksma ja meile lehvitama. Lehvitasime viisakalt vastu. Kui välja tulime, saime teada, et lahel polnud võrku ees ja seal võisid ujuda haid.

Kuidas Saudi Araabias teisse kui nais­ärijuhti suhtuti?

Pakkusime neile kreeme, mis hoiavad naharakke noorena, ja kui me neile kreemidest rääkisime, läksid meestel näod särama ja nad küsisid: aga mis teil kaamelite jaoks on? Kaamel on neile olulisem kui naine. Me arendasime siis välja kaamelikabjamäärde.

Kui palju sealmail ärinõupidamistel üldse naisi kohtab?

Malaisias on istunud minu vastas naisi, muidu on valdavalt mehed. Indoneesias kohtab tehniliste töötajatena naisi. Türgis öeldi mulle kord, et minuga räägitakse juhul, kui mul on seljas islami naisele sobilikud riided. Läksin turule, ostsin pükskostüümi ja panin selga, aga rätikut ei olnud. Siis tuli minuga kohtuma vanem tore härrasmees, kes läks esmalt tagatuppa, tõi sealt rätiku ja lasi mul selle rõõmsalt pähe siduda. Seejärel hakkasime vestlema.

Saudi Araabias kehtib nõue, et õlad peavad olema kaetud ja seelik peab olema pikk. Mul on seal alati õlasall kaasas olnud – kui satun mõnda kohta, kus näen, et ümberringi on kõigil pead kaetud, tõmban samuti salli pähe. Läbirääkimiste laua taga olen Saudi Araabias õlarätiku õlgadele pannud, sest seal on konditsioneeride all külm.

Venemaal kehtivad ilmselt sootuks omasorti reeglid.

Venemaal on päris lihtne. Eks natuke aitab ka see, et vene inimene on hästi sõbralik ja abivalmis. Isegi pärast pronksööd. Mul oli kohe pärast seda kohtumine Peterburi haiglatega. Kartsin, kuidas nad meisse suhtuvad. Kahes kohas algul veidike tundsin, et peaarst oli pisut sirgema seljaga kui muidu, aga kui hakkasin rääkima Narva-Jõesuust ja Elvast ja Pärnu rannast, sulasid kõik üles.

Pean Vene turu toetuseks ütlema, et kui 2008. aastal algas kriis ning terve Euroopa hoidis hinge kinni ega tellinud meilt neli kuud midagi, tellis meie suur ja väga hea klient Venemaa kenasti. Ja kui Venemaal läks rubla kurss kehvemaks, siis selle peale ei tõstnud me hinda, nagu ülejäänud Venemaa äripartnerid, vaid lasime alla – ja võitsime sellega päris palju turgu juurde.

Oletan, et teie parimad võimalused ootavad Aasias, kus rahvast on kohutavalt palju ja mustust tohutult, nii et seda annab maha küürida.

Jah, lugesin ühel hommikul Malaisias lehest, et kohvikus, kus meie ka söömas käisime, oli läbi viidud sanepid-kontroll. Lehes olid pildid, kuidas kuivained ja hiirte väljaheited on segamini. Mind ajas naerma kohviku omaniku kommentaar, et me koristame kolm korda aastas, aga tundub, et peab hakkama tihedamini koristama. Pärast seda me enam seal kohvikus ei käinud.

Drastiline näide on meeles ühest Malaisia suurest haiglast, kus jahmatasin end soolasambaks. Oleme harjunud, et sterilisatsiooniruum on äärmiselt puhas. Seal polnud lasteosakonna sterilisatsiooniruumil isegi ust ees, selle asemel rippusid õhupallid. Kärbsed, sääsed ja muud putukad lendasid ringi.

Sinna lükati operatsioonikäru koos instrumentide ja operatsioonijäänustega, ilmselt pimesoole või kurgumandlitega, mis visati otse põrandale. See, mis sealt siis üle käis, on kirjeldamatu: kusagilt õuest hüppasid välja metsikud kassid, tegid tohutut kisa, nii et karvatuustid lendasid. Järsku olid kassid kadunud ja operatsioonijäänuk ära söödud.

Nojah, olukord sai steriliseeritud...

Seejärel võttis opibloki personal välja oma söögid ja hakkas sealsamas rohelise rätikuga kaetud laua peal sööma. See lugu ei ole liialdus.

Teinekord läksin kohtuma Malaisia tipphaigla tippkirurgiga. Ta oli hästi tore mees, õppinud Inglismaal, oskas teha mikrokirurgiat, aga desinfitseerimisteema oli tal vist vahele jäänud. Ta oli kõik veresooned kenasti ühendanud ja närvid kokku pannud, aga järgmisel päeval võttis ta sidumisruumis vastu viis patsienti korraga. Ma saan aru, et maa on suur, ja võin aru saada ka sellest, et kõik võibki seal käia konveiermeetodil.

Aga tal ei olnud kindaidki käes. Küsisin, et doktor, kuidas te käsi desinfitseerite. Selle peale kutsus ta õe, kellelt omakorda küsis, kuidas ta desinfitseerib käsi, ja õde ütles, et doktor, enne operatsiooni hoiate oma käsi joodi sees. Doktor oli hindu, tema nahk oli tõepoolest sama värvi nagu jood – võib-olla tal polnud probleemi, et käsi joodi sees hoida.

Nii et teie ettevõtte arengupotentsiaal on lõputu, kui vaid õnnestub maailmas selgeks teha, et peab käsi pesema?

Jah. Probleem on pigem see, et meie tooteid kopeeritakse Hiinas. Kui algas SARSi puhang, saatsime Hiinasse suurte vaatidega desinfitseerivat geeli, mis pandi tänavale välja. See tehti järele pooleteise aastaga.

Mida selle vastu teha saab?

Midagi ei saa. See on nii suur maa. Me ei jaksa nendega võidelda. Oleme proovinud teha uue ja parema toote.

Kuidas suudate oma globaalse haardega firmat üldse hallata?

Eks see keeruline ole, aga annan endast parima. Oleme firmas maad selle järgi ära jaganud, kes meist räägib vene ja kes inglise keelt paremini, ja natuke ka selle järgi, kes tõuseb hommikul varem ja räägib Aasiaga ning kes on kauem üleval õhtul ja räägib Ameerikaga. Meil on hästi tore kollektiiv, nagu üks suur perekond. Asume Nõmmel, kus sirelid õitsevad hoovis ja oravad jooksevad mändide otsas – nii tekibki kodune tunne.

Sellise peretunde saab vist luua vaid naisjuht?

Võimalik. Aga töökoht peab olema mõnus, kuhu tahad tulla. Ma olen ise oma töö kõrvalt lapsed üles kasvatanud ja mõelnud, et ka kolleegid peavad sellega hakkama saama. Ma ei ole neile takistusi teinud, kui on vaja laps või koerakutsikas tööle kaasa võtta.

Mul oli vanem tütar viis päeva vana, kui läksin temaga ülikooli. Ta oli hea laps, ei karjunud. Käis minuga mitu aastat koos ülikoolis. Keemiahoone oli talle nagu kodu, kõik olid seal valmis teda hoidma, isegi õppejõud. Riidehoiutädid loksutasid teda tihti vankris, kui oli vaja välja viia – selline see tudengi elu tollal oli. Ta oli juba suur tüdruk, kui me koos lõpetasime.

See pidi olema pingeline aeg!

Noorel inimesel ei olnud. Tegelikult on see loomulik, et laps on emaga kaasas ja ema teeb oma toimetusi.

Kui teine tütar väga väike oli, töötasin juba Keila haiglas. Olime perega Tartust Tallinna kolinud ja laps oli Tallinnas vanaemaga kodus. Ega ta väga kurda selle üle, et ema oleks kogu aeg ära olnud. Ta on ainult seda öelnud, et kui tuli koolist koju ja leidis külmkapist tordi või koogi, mille ema oli küpsetanud, siis ta teadis, et ema õhtul koju ei tule, vaid on öövalves. Aga ega midagi ka praegusel ajal muutunud ole – arstid teevad jätkuvalt öövalveid.

Kuidas teist arst sai?

Teadsin sündimisest saadik, et tahan saada arstiks. Mu vanaisa õde oli arst, mängisin vanavanematega kodus olles kogu aeg arsti. Kodus olid ainult arstiraamatud. Arvan, et enne, kui lugesin läbi sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt», olin läbi lugenud kõik meditsiiniraamatud. Ma olin ikka nii hingega asja juures, et kui olin kümnene, sai sellest aru kooli medõde ja lubas mul vaktsineerida endast nooremaid lapsi. Ta õpetas mind välja.

Ravisin Nõmmel ka kõiki ümbruskonna kassi ja koeri, siile ja oravaid. Korra küll arutasin vanaisaga, kas võiksin mõelda ka majanduse peale. Vanaisa oli sündinud 1900, ta oli kahe kõrgharidusega: pidi minema Peterburi ülikooli majandust õppima, aga läks hoopis kinematograafiasse, ja kui tema isa nägi, et poisist ei olegi saanud majandusteadlast, pani ta teda tuttipidi uuesti õppima, majandust. Hiljem sai vanaisast Kreenholmi pearaamatupidaja. Ta ütles mulle, et see ei ole majandus, mida siin nõukogude ajal on võimalik õppida.

Kuuldavasti oli te vanaisa saksa ja vanaema prantsuse päritolu.

Vanaema ema oli sündinud Pariisis, ta oli prantslanna, ja vanaisa mõlemad vanemad olid sakslased, mõisavalitsejad – minu teada Venemaal. Nende nimi oli Heinrichsen. Lubasin endale, et kui abiellun, võtan vähe parema nime, aga ei tulnud välja (naerab). Oltjer on mu eesti mehe prantsuspärane nimi.

Millist rolli mängis tagasi vaadates see, et õppisite Tallinna reaalkoolis elektroonikaklassis?

Olin seal ainuke tüdruk. Mu isa töötas TPIs raadiotehnika kateedris. Kui ma koolis arstikabinetis ei viibinud, siis ülejäänud aja veetsin TPI majas ja jootsin plaate kokku.

Reaalklass tegi mu elu hästi lihtsaks. Olen väga tänulik tolleaegsele direktorile ja reaalklassi juhatajale Hain Hiieaasale, kes õpetas meid loogiliselt mõtlema, nii et kõik asjad sobitusid süsteemi. Ma ei ole kunagi osanud arstina vaadata inimest ühe organi kaupa, näiteks valutava kõhu või kroonilise sapipõiena. Mulle on inimene tervikuna funktsioneeriv süsteem.

Kui läksin hiljem töö kõrvalt Tartu Ülikooli majandust õppima, mõtlesin, kas kunagi saab ka majandus minu jaoks tervikuks. Mul oli algul tõepoolest ainult üks tuttav sõna, mida arstina teadsin – tsükkel. Aga see ei olnud see tsükkel, millest nemad seal rääkisid. Tõdesin küll, et olen üht või teist asja firmas päris õigesti teinud, aga ma ei teadnud, kust need asjad tulevad ja miks need asjad niimoodi on. Mulle tundus, et ma ei hakka midagi aru saama.

Aga täpselt siis, kui sain magistridiplomi, jooksis majandus minu jaoks tervikuks kokku. Tekkis tunne, et ah soo, nii lihtne ja loogiline see ongi.

Arstina saite inimeste elu paremaks muuta, aga nüüd toodate muu seas ka kreeme. Need küll vaevalt aitavad elu paremaks teha!

Miks ei aita?! Me alustasime rasketest nahaprobleemidest, nagu lamatised ja põletused, kus on vaja uus nahk peale kasvatada, ja teeme seda siiani. Arvan, et hakkasime esimeste seas kasutama kreemides selleks taimseid tüvirakke. Neid võib võtta kui energiaallikat ja samuti kui parimat toitu loomsele tüvirakule, millest kasvab uus kude. Lõpuks, kui saime kreemides taimseid tüvirakke kasutades head resultaadid, mõtlesime, et aeg on minna kosmeetikasse: kui suudame rasketes tingimustes muuta nahka uueks ja kasvatada peale noort nahka, siis mida me veel terve nahaga teha suudaksime.

Kõlab loogiliselt.

Nüüdseks oleme saanud valmis esimese osa tüvirakkudega kreemidest, mis sisaldavad hästi palju ka muid komponente, nagu siidiproteiine kahes erinevas aminohappes, millest väiksed tungivad sügavale naha sisse ja tagavad pikaajalise niisutuse, suured aga kaitsevad nahka pealt nagu siid. Ja need tooted ei sisalda säilitusaineid. Tihtipeale ostavad nahaprobleemiga inimesed järjest kallemaid kreeme, sest üks ei aita ja teine ei aita. Tegelikult peaks nad lugema karbi pealt, mida kreem sisaldab, ja võib-olla vältima säilitusainetega kreeme.

Ja kuidas teil läheb?

Saime esimese partii (Domina Elegans naistele ja Dominus For Men meestele – P. P.) valmis enne jõule, nagu planeerisime, ja see osteti enne jõule ära. Me ei osanud arvata, et nii edukalt läheb. Järgmise partiiga tulime välja jaanuari teisest nädalast. Olen oma lastele ka öelnud, et nad peavad seda tingimata kasutama, siis näevad nad minu vanuses kindlasti 15 aastat nooremad välja. Järgmisena tuleb turule profisari, kus madalmolekulaarsed seerumid tungivad veelgi sügavamale läbi naha ja toodavad seal kollageeni – see on tugistruktuur, mis ei lase näol ära langeda.

Neis kreemides kasutame värvohaka oleosoome. Värvohakas kasvab Kanadas kohtades, kust saab ainult kaks korda aastas toitu kätte; oleosoom korjab kõik endasse ja hakkab toitaineid vaikselt vabastama. Laboritingimustes kasvatades korjab oleo­soom üksnes kõik hea endasse ja vabastab seda ööpäev läbi, mitte kiiresti, nii et tunni aja pärast pole enam mingit mõju.

Ma ei saa ikkagi lahti küsimusest, et miks te minu meelest kerglast kosmeetikat teete.

See on hingele! Las ma näitan teile pilte. (Võtab taas välja tahvelarvuti.) Näete, siin on 8-aastane tüdruk, kes on jalgrattaga kukkunud. (Põsel on pikk sügav haav – P. P.) Tal on kolm nädalat pärast õnnetust arm, mis tuleks välja lõigata. Sellega tuleb suurem jama. Aga näete, siin on ta kaks nädalat pärast tüvirakukreemi kasutamist. (Haav on suuresti taandunud – P. P.) Kuue kuu pärast on seal järel pisike valge kriips, mis on peaaegu märkamatu.

Olen andnud meie kreeme kasutada ka ilukirurgidele ja nonde patsientidele. Üks tegi endale silmalau lõikuse, tuli mulle kolm nädalat pärast seda end näitama. Ta küsis, kus tal lõigatud on – ja ma ei saanud aru! See kreem kasvatab armi kinni ilma igasuguse liiglihata.

Olen ise ka dermatoloogiat õppinud ja mulle on oluline leida probleemsele nahale lahendus ilma tablette kasutamata. Kreemides on hea vältida ka sünteetilisi säilitusaineid ja allergilisi lisandeid. See on see, miks töö peab olema kirg.

Kas abikaasa vahel teie tegususe peale kade ei ole?

Ei ole, ma arvan (naerab). Vähemalt ei ole ta seda väljendanud. Ta on paar korda öelnud, et tema ei suudaks nii palju tööd teha. Mulle lihtsalt on antud suhteliselt palju energiat.

Nädalavahetustel ikka puhkate?

Tavaliselt kohtun kellegagi. Need on ainsad vabad päevad, kuhu annab veel lisakohtumisi panna.

Kui kaua nii jaksate?

Seda peaks üles vaadates küsima ... Tegelikult on ka mul hetki, kui olen väsinud. Aga kui lastel läheb hästi, pole vaja millegi pärast muretseda – see hoiab lisaenergia kao ära. Mind laeb hästi loodus, kui saan koertega välja. Olen eluaeg kasvatanud saksa lambakoeri. Hiljuti läks küll õnnetult, teineteise järel surid kääbusspits ja hundikoer. Nüüd ootan aprillis või mais uut kutsikat. Loodan, et ta on juba sündinud.

Ruth Oltjer (54)

Desinfektante, puhastusvahendeid ja kosmeetikat tootva Chemi-Pharm ASi omanik ja juht

Sündinud 22. oktoobril 1959 Tallinnas

Tallinna reaalkool, 1978

Tartu Ülikooli arstiteaduskond, sisehaiguste arst, 1985

NSV Liidu kardioloogiakeskus Kaunases, kardioloog, 1989

Tartu Ülikool, magistrikraad majanduses, 2002

Chemi-Pharm ASi asutaja 1997; ettevõte tegutseb 17 riigis, üldkäive oli 2013. aastal 3,1 miljonit eurot, kasum 200 000 eurot

Telliskivi perearstikeskuse rajajaid 1995

Eesti aasta ettevõtja 2012 (Ernst & Young)

Tiitli Ernst & Young World Entrepreneur of the Year (maailma aasta ettevõtja) laureaat 2013 Monte Carlos

Äriajakirja Forbes mullu koostatud Eesti edukaimate ärinaiste edetabelis 21. koht

Abikaasa Andres Oltjer on Chemi-Pharmi tehniline direktor, tütred Britta ja Gretta on vastavalt vandeadvokaat ja jurist