Anu Säärits 20 aastat maiuspalu nautimas

Kaameraga sina peal: Anu Säärits valmistub telestuudios peagi eetrisse minema. Foto: Peeter Langovits

Eesti kuulsaim ja kogenuim naissoost spordireporter on lahti harutanud kõige lootusetumaid olukordi, ent ühest ei saa ta seniajani sotti: nimelt neist, kes kurdavad, et elu on igav.

Anu Sääritsal (41) on väikest viisi juubel. Äsja alanud Sotši taliolümpia ajal saab juba 20 aastat ajast, kui ta ilmus noore spordireporterina ETV ekraanile. Ja nagu öeldakse: ilmus, et jääda. Kõik need kaks kümnendit on ta (h)igimaskuliinses Eesti spordimeedias tõestanud, et see töö kõlbab ka naistele. Kusjuures, andkem au, tõestanud televisioonis ihuüksinda.

Sotši olümpia on Sääritsale juba üheteistkümnes, mida vahendada. Ometi leidub nii mõndagi uut ja senikogematut. Näiteks täna hommikul teeb ta ETV 2s reportaaži meeste lumelaua pargisõidust, mis kuulub olümpiakavva esimest korda. Arvata võib, et keelepuritaanidelt saab ta võtta. Sest too ala kubiseb ingliskeelsetest tõlkimatutest terminitest. «See oleks nonsenss, kui kõike eesti keelde panna, oleks tobe,» lausub Säärits. «Nõus, et keeleinimesed lähevad hulluks, sest see kõlab nagu Jan Uuspõllu komöödia, kui üles lugeda, mida kõike sportlane seal teeb.»

On ta uudse alaga vähemasti isiklikult tuttav? «Olen lumelauaga mõne korra mäest alla tulnud, aga väga osav ei olnud. Mäesuuskadega saaksin paremini hakkama, aga [vigastatud] põlvede tõttu enam sõita ei tohi.»

Huvitav, miks oled Eestis televisioonis ainus naissoost spordiajakirjanik?

Lootsin, et sa sellist küsimust ei esita, sest oled nii palju aastaid õppejõud olnud. Miks ei ole sinu käe alt tulnud televisiooni ühtegi naisajakirjanikku? Sina peaksid sellele vastama.

See tuli mulle ootamatult, kui ETV kutsus mind [1994. aastal] Lillehammeri olümpia ajal eri aladest õhtuseid kokkuvõtteid tegema. Enne seda ei olnud ma ühtegi spordisaadet toimetanud. Ma ei tea, kuidas Raul Rebane ja kadunud Toomas Uba minu eest pea andsid – mingit testi ju ei olnud. Paar päeva hiljem juhtisin juba tervet olümpiapäeva.

Ikkagi, miks pole ükski teine naine üritanud sulle teles kannale astuda?

Ega kedagi saa sunniviisiliselt kusagile panna. Estonia ooper ootab siiamaani uut Georg Otsa.

Naissoost spordiajakirjanikke on juurde tulnud lehtedesse ja raadiosse. Eks nad lähevad sinna, kus riski ja komplitseeritust on vähem. Teles pead nii paljude asjadega kursis ja nii paljudest asjadest üle olema: päevauudiseid toimetama, lugusid tegema, seejuures ka hea välja nägema – seda kõike on võib-olla liiga palju.

Muudes riikides on küll spordiajakirjanike seas naisi rohkem. Ei tea, kas küsimus on soolises võrdõiguslikkuses või ka selles, et tuua sporti naistele lähemale või muuta spordiülekandeid naiste abil atraktiivsemaks?

Kui vaatame heaoluriike, siis seal ei ole nii meeletuid töötunde nagu meil: sa ei tule kell üheksa lennujaamast võttelt, et siis teha looke, jõuda veel kõigist pallimängude tulemustest üle käia, panna samal ajal n-ö lips ette ning minna kõige sellega kohe eetrisse. Selline süsteem toimib meie vaesuse ja väiksuse ja olude tõttu, et teed mitut asja korraga. Selle kõige juures, eriti nädalavahetusel, kui toimub väga palju spordisündmusi, ütleb osal kindlasti närv üles.

Ma ei poolda loosungeid, et kümme naist teleekraanile spordireporteriks. Kui püstitame sellise eesmärgi, siis küll me nad ka saame, aga tõenäoliselt ei jää nad pikaks ajaks pidama.

On naisena meeste seas seetõttu mõnikord lihtsam ka, et kui tekib probleem, siis mehed naist ikka aitavad?

Kelles on džentelmenigeeni, see ikka aitab daame. Olen näinud maailmas väga toredaid abilisi, sest ülekandeliinidega on alati üks suur jama, eriti olümpial, kui tohutu koormus tuleb liinidele peale. Viimane segane olukord oli [2011. aastal] Lõuna-Koreas kergejõustiku MMi ajal, kui mõnes kommentaatoriboksis klapid töötasid ja teistes mitte, heli kord tuli, siis kadus. Kui Tallinnast öeldi, et nad midagi ikka kuulevad, eks ma siis rääkisin, samal ajal mehikesed toimetasid minu ees.

Kui suurt frustratsiooni see tekitab?

Tehnikaga on alati igasuguseid muresid. Mõnikord on loo fail valmis, aga eetris see ei käivitu ega käivitu. Ja järgmisel päeval ei ole seda lugu kuhugi panna, mis siis et mitu päeva oli looga vaeva nähtud. Kusjuures keegi ei suuda pärast üles leida põhjust, miks nii juhtus. Muidugi oled pahane, loobid seinad lõhki (muigab). Aga see läheb üle, sest järgmisel päeval tuleb teha järgmine lugu.

Milliste tunnetega lähed Sotši, kas ootusest põnevil või teades, et ees ootab kaks nädalat rasket tööd?

Ma pole debütant, kõike on üksjagu nähtud. Kui stressata, et oi, nüüd tuleb raske aeg, seda ja teist juhtub, siis ei maksaks hommikul voodist isegi üles tõusta.

Toon ühe lihtsa võrdluse: mullu Moskvas kergejõustiku MMil oli soomlastel ametis üle saja inimese, meil kümmekond, aga ega me neist vähem ülekandeid teinud. Kuid meil võrreldakse, millised on [võrreldes ETVga] Eurospordi ülekanded. Tõepoolest, kui sul on võimalik võtta maailma kandvad jõud, inimesed, kes aasta läbi valmistuvadki Suure Slämmi tenniseturniiride ülekandeks, on ise tipptasemel mänginud – me ei suuda eluilmaski nendega konkureerida. See oleks sama utoopiline kui panna meie noortele sportlastele Sotšis eesmärgiks, et võitke medalid.

Kui sa armastad sporti, on olümpiat täiesti võimatu mitte nautida: olümpiabaasid on alati uued ja huvitavad, sinna tulevad kokku tipptasemel sportlased. Suurvõistlus on tõeline maiuspala, pärast on kohalikele meistrivõistlustele raske tulla (naerab) – aga elad üle.

Esimest korda käisid ligi kaks kümnendit tagasi Atlanta olümpial. Mäletad tollaseid tundeid võrreldes nüüdsete, Sotši-eelsetega?

Olin siis ikka veel tudeng, küll juba üksjagu teles tööl käinud. Atlanta olümpialt kandsime üle igasuguseid alasid. Paljud neist võtsime telekavasse lausa eelmisel päeval, nii et isegi meie spordiboss ei teadnud neist midagi. Need väänati mulle kui kõige nooremale kaela.

Atlanta oli omamoodi kurioosum. Kõik ootasid, et Ameerikas tuleb imeolümpia, kõik on jube hästi organiseeritud. Aga esimestel päevadel arvutid üldse ei töötanud, osa kolleege maailmas ei teinud ühtegi ülekannet. Meil Toomas Uba mõtles, et oleme ju kahe kase vahel ka aegu võtnud – küll me ära teeme. Minu esimene ülekanne oli laskmisvõistluselt, aga kõrva tuli ujumise ülekande heli. Olin telekeskuses monitori ees, aga ekraanil ei näidatud, kes mitu silma lasi, ja kuna ka arvutiekraanil ei olnud tulemusi, oli see mulle üks väga absurdne võistlus. Ja kuna see oli mu esimene ülekanne, andis sellest läbi närida. Pärast oli oksa tõmbamise tunne.

Meelde on jäänud ka pommiplahvatus, mis toimus öötundidel olümpiapargis. (Kaks inimest sai surma ja üle saja haavata. – P. P.) Õhtul oli Erika Salumäe lõpetanud [6. kohaga] oma sportlaskarjääri. Mõtlesin kollanokana, et teeme suures Ameerika tornis tema sportlastee lõpu intervjuu. Tegimegi.

Seejärel sõime õhtusööki ja Erika mõtles, et peaks olümpiaparki peole ka minema, sest karjäär on ju läbi. Aeg oli hiline, vastu keskööd. Palusin, et ta läheks järgmisel hommikul Tiit Räägule appi trekiülekannet tegema, mispeale ta mõtles, et kui minna parki ja pärast sportlaskülla, siis ta hommikuks kommentaatoriboksi vist ei jõua. Tänu sellele otsusele ei läinud me olümpiaparki ega sattunud pommiplahvatusse.

Järgmisel hommikul, kui silmad pestud ja seljakott seljas, asusin läbi olümpiapargi meediakeskuse poole teele. Ma ei teadnud, et plahvatus oli toimunud. Nägin küll, et ühel pool on park turvalintidega piiratud, aga teises kohas on väiksed augud. Imestasin veel, et putkad on tühjad, inimesi pole ja kaugemal on politsei. Jõudsin sada meetrit käia, kui Ameerika politsei kargas mulle kahekümnekesi kaela. Käed pandi selja taha, kogu koti sisu uuriti läbi. Lõpuks lasid mind minema. Alles siis, kui jõudsin meediakeskusse, sain teada, mis oli juhtunud.

Kui palju saad olümpial vaba aega?

Programm on tihe. Sotši ei lähe meilt väga palju sportlasi, aga suveolümpial, kus on suured koondised, teed ühe reportaaži ära, siis istud bussi ja sõidad teise sportlase juurde, kes lõpetab näiteks triatloni, seejärel sõidad bussiga kaks tundi tagasi ja tood intervjuulõigu ära ning lähed järgmist reportaaži tegema või järgmist sportlast olümpiakülla jahtima, sest televisioonis on vaja inimene kaameraga kinni püüda; ei piisa sellest, et helistada. See on üks lõputu ahel.

Meenuta mõnda probleemset kogemust spordiajakirjanikuna.

Üks mu esimesi reportaaže oli Riiast, kuhu Toomas Uba saatis mind tegema korvpalli EMi valikmängu Läti-Eesti ülekannet. Sõitsin bussiga, aga buss läks 100 kilomeetrit enne Riiat katki. Öeldi, et asendusbuss tuleb viie tunni pärast. Aga mul oli kahe tunni pärast otseülekanne. Lõin tee ääres pöidla püsti. Mingid õlimasinad viisid mu Riiga, nipa-napa jõudsin kohale. Kui spordihalli astusin ja ütlesin, et olen Eestist, siis kohalikud kohe teatasid, et ei tea, milline on Eesti hümn, see on Soome hümniga nii ühesugune. Näitasin kiiruga näpuga ühele lindile ja toda mängitigi.

Kõige kauem on mind intervjuule oodanud visa rattamees Tanel Kangert. Kui ta oli käinud talvel oma põlvedega operatsioonil, leppisime kokku, et enne kui ta läheb välismaale taastuma, teeme intervjuu. Hakkasin hommikul Tartust bussiga Tallinna sõitma. Aga too oli tohutu tormipäev, kahekorruseline buss sõitis 30ga kaheksa tundi. Iga nõksa aja tagant helistasin Tanelile, kas tal on veel kannatust, ma ei ole ikka veel Tallinnas. Kui jõudsin õhtul kella kaheksa ajal bussiga Tallinna lennujaama juurde, ei suutnud buss seal nõlvast üles lennujaama ette sõita. Krabasin oma koti ja jooksin välja – tohutu torm, suured masinad seisid!

Vaatasin, et tõkkepuu alt sõidab üks džiip välja. Jooksin ruttu lähedale. «Kas lähete kesklinna?» Oli üks tore pere, kes tahtis päikesereisile sõita, aga lennud jäid ära. Nii nad siis võtsid mu peale ja tõid telemajja ning pool tundi enne saadet sain Taneliga intervjuu tehtud.

Ka maailmakuulsad sportlased on minusse hästi suhtunud. Näiteks Gerd Kanteri suur konkurent [sakslane] Robert Harting, kes on palju Eestis käinud. Helsingi EMil [2012. aastal] tegin Gerdiga intervjuu ja operaator viis lindi ära, et usutlus jõuaks ruttu Eesti rahvani. Mina jäin ootama Robertit. Ta tuligi üsna pea.

Ütlesin, et mul on üks väike soov: oota natuke, kaameramees tuleb ka. Ja terve rivi välismaa kolleege kaameratega vaatas, mis toimub – lobisetakse maast ja ilmast, mõõdetakse teineteise jala suurust. Ta ootas kümme minutit, kuni kaameramees tuli, ja alles seejärel läks järgmiste suurte uhkete torudega intervjueerijate juurde. See ei olnud tema respekt minu, vaid Eesti publiku vastu, sest ta teab, et Eesti inimesed huvituvad kettaheitest.

Oled ülbikuid ka kohanud?

Igal võistlusel on staare, kellelt sajad ajakirjanikud tahavad intervjuud. Tuleb aru saada, et eks nad valivad, kellele annavad intervjuu ja kellele mitte. Teinekord tekib intervjuuvõimalus jällegi kõigest kümne sekundiga, et küsi nüüd.

Pigem on sümpaatseid kogemusi. Helsingi MMil [2005. aastal], kui Jelena Isinbajeva tegi teivashüppes maailmarekordi 5.01 ja oli ajakirjanikele juba tuhandeid jutte rääkinud, ütlesin kaameramehele, et ootame, äkki ta räägib meile ka. Ootasime, ja tuligi Isinbajeva, ja oli nõus rääkima. Vastas minuti, siis saabusid korraldajad, et ta peab maailmarekordi eest miljonitšeki allkirjastama. Ta ütles keset intervjuud, et andke see tšekk siia, ma kirjutan alla, meil on intervjuu pooleli. Ja kirjutaski, ja jätkas rahulikult intervjuud.

Mäletan kergejõustiku MMi [2011. aastal], kui [horvaat] Blanka Vlašić kaotas kõrgushüppes [venelanna] Anna Tšitšerovale. Mõlemad pikad varred tulid ilusasti, üks väga rõõmus ja teine väga kurb. Olin just lõpetanud intervjuu [12. koha saanud Eesti kõrgushüppaja] Anna Iljuštšenkoga. See oli sensatsioon, et Vlašić kaotas. Mõtlesin, et küsiks ka. Ta vaatas puuriva pilguga – tema ees oli tohutu meri reportereid –, kes valida. Aga kuna hetk tagasi oli Anna Iljuštšenko minuga rääkinud, vastas ta ka minu küsimustele.

Kui suur takistus on keeleoskus?

Üldiselt tead, mis keelt keegi valdab. Teinekord tuleb kasutada nippe. Kui Itaalia jalgpallimeeskond käis Tallinnas, palusime lennujaama appi [Itaalias elanud endise tennisisti] Maret Ani, et ta püüaks neid itaalia keeles. Aga ega nad tahtnud temaga ka midagi rääkida. Teinekord peetakse kinni kokkuleppest, et ei anta ühtegi intervjuud enne, kui pressikonverentsil. Siin ei ole mõtet selle peale solvuda.

Vancouveri olümpial [2010. aastal] käisin vaatamas Jelena Glebova trenni, ta oli ühes grupis koos Lõuna-Korea iluuisutaja Yuna Kimiga, kes on multimiljoni dollari naine. Ta on kodumaal tohutu müügiartikkel, kõik kohad on tema plakateid täis. Ootasin meediatsoonis, kõigil oli huvi korealanna vastu; arvati, et ega ta vist intervjuud anna.

Yuna Kim tuli, vastas Lõuna-Korea televisioonile. Järgmisena seisin mina. Kõigepealt vaatas ta suure üllatusega otsa, siis vastas kaks ingliskeelset küsimust. Vastas täitsa heas inglise keeles. Seejärel krabati ta ära – vist seepärast, et ta ei peaks ikka midagi rääkima.

Spordiajakirjanikud televisioonis saavad kriitikat, et küll on lause konarlik, küll sõnakasutus vildakas. Mida neile kriitikuile vastuseks ütled?

Tulgu tööle! Mis seal ikka, mõnikord juhtub, või ei ole ettevalmistus parim olnud – seal on kümneid faktoreid.

Eelmisel suvel tekitas palju elevust, kui nimetasid kergejõustiku MMil kaugushüppe võitnud ameeriklanna Brittney Reese’i Britney Spearsiks, mille peale hakkasid ise ka naerma. Kuidas sellised asjad juhtuvad?

See oli päris naljakas! Ma ei oska selle kohta mitte midagi öelda. Olin kaugushüppe ülekande ajal risti-põiki Brittney Reese’i hüpetest rääkinud, õhtuks oli väsimus suur, ja siis, kui ta läks autasustamisele, mõtlesin kolm sekundit, kas ma tõesti mõnda uut fakti tema kohta ei leia. Kuidagi äkitselt ütlesin «Britney Spears», ja ei saanud ise ka aru, kuidas ma ajusopis selle mõtteni jõudsin. See ajas mind ennast ka naerma, sest seal ei ole mingit loogikat (naerab). Ma ei ole ju Britney Spearsi põlvkonnast.

Kui kaua jõuad veel, nagu Tiit Karuks kunagi spordiajakirjanduse kohta ütles, sekunditesse ja sentimeetritesse kaevuda?

Selge see, et arvud ja tulemused jäävad, aga inimesed muutuvad, tulevad uued tegijad. Talendikal inimesel pole midagi keeruline teha, aga põnev on jälgida seda, kelles justkui iva ei peitu, aga kes aastate jooksul saab samuti tegijaks.

Mõnikord tüdimust või väsimust ka tunned?

Eks ikka. Mõned asjad ei lähe ju kõige toredamalt. Palju on nürisid asju, mis segavad, aga need ei ole mu töös kõige tähtsamad. Kui paned oma töös järjekorda asjad, mis on kõige mõttetumad ja mis on kõige vahvamad, siis ega sa sea prioriteediks seda, milles on kogu aeg probleemid.

Oled sa õnnelik inimene?

Arvan, et selles mõttes olen, et paljud otsivad kogu elu valdkonda, mis võiks rahuldust pakkuda või rõõmu tekitada, aga ei leia.

Kui keegi ütleb mulle, et tal on igav, siis ma ei ole sellest kunagi aru saanud, ei koolilapsena ega ka nüüd. Või kui mõni mängib arvutimängu, ei saa ma ka sellest aru – on nii palju muud põnevamat!

Kui heale järjele oled oma tööga jõudnud ehk kas sõidad oma autoga ja kas saad sõita puhkusele, kuhu soovid?

Nalja teed!? See ei ole amet, mis sind suuresti majanduslikult järjele aitab. Siin on valikud teistsugused. Enne sõitsin tööle Kopli trammiga, nüüd käin jala – liikumisaasta tervituseks –, aga ei käi Koplist.

Lugejad oleks pettunud, kui ma ei küsiks: kas isiklikus elus on ka oodata muutusi või sündmusi, mis inimesi heatahtlikult naeratama paneks?

Mis uudiseid sa mõtled? (Naerab.) Uudiseid pakun ma igal õhtul. Ma ei tea, mis see peaks olema, mida peaks hirmsasti [enda kohta] uudisena presenteerima. Ma ei näe kõikideks asjadeks vajadust.

Anu Säärits (41)

Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse toimetaja-saatejuht-reporter

Sündinud 4. oktoobril 1972 Tartus

1991 Tartu 8. keskkool (nüüd Forseliuse kool)

1995 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond (bakalaureus), gümnaasiumi ja põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja ning korvpallitreener

1995–1998 Tartu Ülikooli magistriõpe

1993–1994 ETV Tartu korrespondent, aastast 1994 ETV sporditoimetaja ja saate «10 olümpiastarti» toimetaja

Enne Sotšit vahendanud ja kommenteerinud kümmet olümpiat (neist kuut kohapeal)

Noorele spordiajakirjanikule antav Suitsupääsukese orden (1995), Eesti parim spordiajakirjanik 1999, spordi­ajakirjanduse konkursi võitja 2013 (elektroonilise meedia parim olemuslugu Tallinnas toimunud purjetamise MMilt)

Harrastanud võrkpalli, kergejõustikku ja korvpalli; tulnud korvpallis Eesti üliõpilasmeistriks

Arvamused

Aet Süvari

Eesti Päevalehe sporditoimetuse toimetaja

Ma ei oska öelda, kui palju olen teadvustanud Anu eeskuju – pole kunagi selle peale konkreetselt mõelnud –, kuid alateadlikult on ta seda kindlasti olnud. Ma ei tähtsustaks üle seda, kas selles ametis ollakse naine või mees, sest sisulise poole pealt pole sellel mingit vahet.

Anu on oma olemusega ka ise selle eest seisnud, et temalt ei küsitaks rumalaid küsimusi stiilis «kuidas siis sina, Anu, nüüd siia korvpallisaali sattusid, kas sa ei tahagi pigem sokki kududa?». Ilmselt just ka seetõttu, et spordipublik on harjunud Anu teleekraanil nägema, on teistelgi naistel olnud lihtsam spordiajakirjandusse liikuda.

Maarja Värv

ERRi spordiportaali vastutav toimetaja

Kuna sattusin spordiajakirjandusse juhuste kokkulangemisel, ei saaks öelda, et mul oli keegi eeskujuks. Aga kindlasti on Anu olnud selles mõttes jäämurdja, et tänu temale teadvustavad ka sportlased, et spordiajakirjanik ei pea ilmtingimata olema mees, naised võivad samuti spordist huvituda. Arvan, et pole vahet, kas spordiajakirjanik on mees või naine, aga kindlasti peab tal olema iseloomu ja kannatust, et selles Eestis endiselt nii maskuliinses ametis vastu pidada – üldiselt on ju kolleegid meessoost ja nõrgemad ilmselt ei saaks ses seltskonnas kaua hakkama. Anu on kindlasti innustaja just selle poolest, et on oma ametis nii kaua töötanud.

Kadi Parts

Postimehe spordireporter

Nimetaksin Anu Sääritsat eelkõige jäämurdjaks – kuigi ei peaks vahet tegema, kas spordiajakirjanik on mees või naine, on kindlasti teistel naissoost spordiajakirjanikel pärast tema eeskuju lihtsam nii-öelda jalga ukse vahele saada. Lisaks on julgustav näha naisi spordimaastikul end ka televisioonis kehtestamas, eriti just seetõttu, et paljud sportlased on suured pikad tugevad mehed ning kui oled nii lühike naisterahvas nagu Anu (või mina), siis on intervjuude hankimine igal juhul omaette katsumus ja seda eriti teles, kus pildilist poolt on rohkem kui trükimeedias. Seega võib kindlasti öelda, et Anu on naissoost spordi(tele)ajakirjanike jaoks julgustav teerajaja.