E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Julge naine kõnnib katuseid mööda

Verni Leivak
Julge naine kõnnib katuseid mööda
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Töö, mis toidab: muidu Francesko Leego seda ju ei teeks.
Töö, mis toidab: muidu Francesko Leego seda ju ei teeks. Foto: Mihkel Maripuu

Lääne-Virumaal Rakkes tegutsev korstnapühkija Francesko Leego on juba harjunud, et majaomanikud teda nähes suured silmad teevad. Õrnemat sugu ju selles ametis tihti ei kohta.
 

Korstnate puhastamine polnud nääpsukese Francesko Leego (42) lapsepõlveunistus. Pisut vähem kui kümme aastat tagasi sai aga see tööhõiveameti kaudu selgeks õpitud. Tööd naine ei põlga, ja neid, kelle korstnad pühkimist vajavad, jagub rohkesti. Füüsilisest isikust ettevõtjana on ta ise endale tööandja ja tänu sellele pole ka koondamist karta. Esialgu oli Francesko Eestis ainus ametlikult tegutsev naissoost korstnapühkija, kuid nüüd teab ta nimetada juba paari ametiõde.

Linnainimene ei tule vast selle pealegi, et talvel pole korstnapühkijal sugugi käed-jalad kõige rohkem tööd täis. Kõrghooaeg on hoopis sügis. Siis saab päevas ikka oma kaheksat kodu tervitada (seda teeb Francesko võõrasse tuppa astudes alati), et asuda seejärel liigutama korstnapühkija kulpe, nii väikest kui ka suurt. Peale kulpide on töövahenditeks roor, vaier ja leine – instrumendid, mille tõelist olemust ja asendamatut otstarvet mõistavad vaid kuldsete nööpidega musta vormi kandjad. Ja kindlasti ei tohi unustada taskulampi.

«Korstnapühkija on kõige puhtam inimene üldse,» naerab Francesko nakatavalt, «vaata, kui tihti ta ennast peseb! Ja kui vesi ei aita, lõikad sibulat, nii et pisarad hakkavad jooksma, ja silmad säravad jälle.»

Kõrgust see krapsakas naine ei karda – tema sõnul saab  kukkuda ju ainult alla. Küll aga meenutab ta oma pea kümme aastat kestnud karjääri õudseimat elamust, kui ühel koolitusel Saaremaal tuli puhastada suure katlamaja tohutut korstnat, ning et vastavasse käiku jõuda, pidi töötava katla tõmbe alt läbi astuma.

«Kõik see põlemise mühin ja väävlihais… Korraks tekkis kabuhirm, aga see on ka ainus kord, mil olen tööd teha tõsiselt kartnud. Katuseäärelt alla vaadata on minu meelest väga äge ja vahva. Kõrgelt avanevad üldse tihti kaunid vaated. Eriti meeldivad mulle hommikutunnid, kui päike alles tõuseb, inimesed hakkavad aiamaal toimetama ja koerad hauguvad. Vahel tulevad kiisudki katusele järele.»

«See on töö, mis toidab,» kinnitab Francesko kanget kohvi tassidesse valades ning suunab pilgu koduköögi aknast välja. Sealt vaatab vastu lumine idüll. Vaikus ja rahu. Taamal tuleb korstnatest suitsu, mis karge ja vaikse ilmaga püstloodis taeva poole tõuseb. Laual on suured ja punased koduaia õunad ja tagatoas magab kaheaastane tütar. Armastus tema isa vastu on küll otsa saanud, aga Francesko usub, et ega uus suur ja sügav tunne tulemata jää.
Laual tiksub kell.

Märksõnad
Tagasi üles