90-aastaseks saanud Finnairi umbes 1600 stjuardessi hulgas on eestlasi vaid kümmekond. Üks neist – Airi Ilves – jutustas meelsasti oma argipäevast.
Kümme aastat maa ja taeva vahel
20. oktoober 2013, 10:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartumaal väikeses Möllatsi külas kasvanud, Kõrvekülas ja Tartus koolis käinud Airi Ilves (33) ütleb, et poleks omal ajal iial arvanud, et temast stjuardess saab. Keskkoolipäevil unistas ta hoopis juristikutsest, kuid ülikooli sisse ei saanud ning otsustas siis minna Soome lapsehoidjaks. Kusjuures palk polnud selle otsuse tegemisel määrav – pigem oli peamine soov ennast ja maailma avastada.
Sattunud perekonda, kus õrnem pool oli stjuardess ja pereisa piloot, kuulis Airi, et Finnairil on tütarettevõte Aero Airlines ja tema sobiks sinna kindlasti, kui õpib ära soome keele. Airi hakkaski käima keelekursustel ning pärast pooleaastast lapsehoidmist suhtles pererahvaga nende emakeeles.
Aasta hiljem saigi Airist stjuardess, ja kui Aero Airlines 2008. aastal majandustegevuse lõpetas, kandideeris ta juba edukalt Finnairi. «Tahtsin lennunduses jätkata,» ütleb ta. «Lendamist pole ma kunagi kartnud ning stjuardessina meeldib mulle, et kui vorm seljas, teen tööd, ja kui lähen koju, panen vormi kappi. See on hästi konkreetne vahe.»
Stjuardessid elavad rangete reeglite maailmas. Ette kirjutatud on isegi sukkpükste värv, ehete suurus, küünelaki toon, soenguseadmise ja meikimise viis (see ei tohi olla väljakutsuv), välimus peab olema hoolitsetud ja igati meeldiv. Ent teoreetiliselt peab stjuardess suutma nii inimest elustada, sünnitust vastu võtta kui ka käeraudu kasutada.
Kolm koputust vastu lauda
Kõige enam viib töö Airit Aasiasse – Finnairil on Hiinas, Jaapanis, Koreas, Indias, Singapuris ja Tais lausa 13 sihtkohta. Pikad lennud tähendavad ühtlasi, et aega jääb ka lendude vahel puhkamiseks ja kohaliku eluoluga tutvumiseks. Kõige lühem ettenähtud puhkus pärast kauglendu on ööpäev, kuid ette on tulnud ka viiepäevaseid peatusi mõnel eksootilisel maal.
«Olen isegi ühed jõulud oma lemmiklinnas Hongkongis veetnud,» mainib Airi. «Vahel satume mõne eestlasest kolleegiga samale lennule ja siis on tore üheskoos maailma uurida.» Muide, kauglennu stjuardessidel on komme panna koos dokumentidega hotelliseifi üks oma tööking. Puuduv king on järgmise päeva hommikul kindel meeldetuletus, et seifist tuleb lisaks kingale võtta kaasa ka dokumendid.
Ligi kümne aastaga on Airil tulnud kokku puutuda mitmesuguste inimeste ja olukordadega. Mis mõnd reisijat sügavalt ehmatada võib, on näiteks turbulents või see, kui puhub kõva külgtuul ning lennuk maandub – nii nagu standard ette näeb – justkui külg ees. «Reisijatele on see arusaamatu. Suurtes lennukites on ka suured ekraanid ja kui kaamerapildis, mille kaudu saab maandumist jälgida, lennuk veidi loksutab, siis «loksub» ka pilt. Paraku inimesed ei tea, et loksumist põhjustavad tuuleiilid ja tegelikult on kõik äärmiselt turvaline.»
Finnairi klientuur on lai ja rahvusvaheline ning seetõttu tuleb tunda erinevaid kombeid. Mis ühes kultuuris viisakas, võib teises tunduda imelik. Näiteks ei saanud Airi algul aru, miks hiinlased pärast tee serveerimist kolme keskmise sõrmega vastu lauda koputavad. Kas ta teeb ehk midagi valesti? Äkki valab teed liiga vähe või liiga aeglaselt? Alles hiljem sai ta oma
Aasia kolleegilt teada, et see on iidne komme Qingi dünastia ajast. Sõrmed sümboliseerivad pead ja kaht kätt ning koputamine tänulikku kummardust.
Eestlased vs jaapanlased
Eestlastest reisijatega on Airi sõnul lendudel alati tore ja kohtudes meeldiv üllatus mõlemapoolne. Pealegi suhtuvad eestlased reisi kui seiklusse ja on suurepärase huumoritajuga – kui kõik ei lähegi nii nagu peab, aitab naer sellest üle. Meist sootuks erinevad on aga jaapanlased, kellele on äärmiselt oluline, et kõik toimiks minutipealt ja kindlal viisil.
«Reisile tulles on nad teinud väga täpse kodutöö, teavad, mida ja mis kell serveeritakse, ja kui juhtub, et mingil põhjusel kaldutakse plaanist kõrvale, tekitab see jaapanlastes segadust. Meie jaapani kolleegid peavad siis väga ettevaatlikult ja viisakalt – vastavalt nende kommetele – püüdma olukorda lahendada.»
Vene keelt valdav Airi saab kiiresti hea kontakti ka venelastega, kelle arv reisidel aina kasvab. Tõsi, nende reisisihiks ei ole mitte
Aasia, vaid New York. Eestlased sõidavad aga igale poole. «Ma ei liialda, kui kinnitan, et peaaegu igal Finnairi lennul on mõni eestlane ja meie rahva lemmikuteks on New York, Singapuri ja Hongkongi kaudu Austraalia, ning järjest rohkem kohtab neid ka mõne Soome turismifirma tšarterlendudel.»
Millal aga eestikeelse teenindajaga lennukis kohtuda saab, ei tea kunagi ette, sest töögraafikud teeb stjuardessidele arvutisüsteem. Tihti kohtub ta alles lennul mõne kolleegiga esimest korda. Kuus on keskmiselt kolm kauglendu, vahele mõned Euroopa- või valvepäevad.
Airi soovitab alati jälgida stjuardessi rinnasilti, sest seal on reas riigilippudena keeled, mida teenindaja valdab, ning esimene lipp märgib alati tema emakeelt.
Muide, Airi hakkas mõne aja eest lisaks töötegemisele taas koolis käima, et teha teoks oma kunagine unistus õppida õigusteadust. Kui kõik sujub, siis saab temast 2015. aastal Helsingi Ülikoolis õigusteaduse magister. Ja kuigi praegu elab Airi Soomes, ei ole ta lähedasi unustanud – Flybe lendab Tartusse ju lausa viis korda nädalas.
Kas teadsid, et…
• Piloodid söövad riski (näiteks toidumürgituse) vältimiseks igaüks erinevat toitu.
• Kõige rohkem küsitakse stjuardessilt järgmisi küsimusi. Kas lendate sihtkohast kohe tagasi? Kas lennuk on täna täis? Kas võin istekohta vahetada? Kas oleme ikka graafikus? Kas pagas jõudis lennule? Kas turbulentsi on oodata?
• Stjuardessid kannavad nahkkindaid, et eelkõige väljapääsude avamine ja sulgemine oleks turvaline.
• Stjuardessid on head inimesetundjad. Võimalik probleemne inimene tuvastatakse juba uksel; esimene ohumärk on see, kui reisija rõõmsalt tervitavale stjuardessile isegi otsa ei vaata või on väga närviline.
• Kõige sagedamini unustatakse lennukisse mütse, kindaid, raamatuid, laste kingi, kuid ka sülearvuteid jm elektroonikat. Üllatavalt tihti jäetakse istmetaskusse pass või mobiiltelefon.
Allikas: Airi Ilves ja tema eestlastest kolleegid