Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Kihvtid asjad tulevad ennast ületades

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tuuli Velling.
Tuuli Velling. Foto: Liis Treimann

Olgu kohe öeldud, et Triinu ja Anu Tauliga (Neiokõsõ) sidus Tuuli Tauli vaid armastus muusika vastu. Nüüd on temast saanud Tuuli Velling, hulkur ja hipi muusika ja kirjanduse maailma vahel.

mis sõge metafüüsiline puberteet

see küll pidi olema

kurjustan

Nii kirjutas laulja ja luuletaja Tuuli Taul.

Üheksa kuud elu parematest aastatest möödusid Tallinna linnahalli keldris, ütleb Tuuli Velling (endine Taul) naljatades. Tegelikult käis ta legendaarses linnahalli stuudios lausa kaks aastat – nii kaua võttis aega, et valmiks n-ö ülevaateplaat «Kuus ruutmeetrit põrandapinda», millel kõlavad kümne aasta vältel loodud laulud. Looja ise kirjeldab plaati kui noore inimese kujunemislugu.

Tuuli Vellingule oli plaadi salvestamise aeg elu keerulisemaid. «Tegin seda väikese lapse kõrvalt ja koormus oli väga suur,» tunnistab ta. Suur osa plaadist sündis ka kodus võrevoodi ja kirjutuslaua vahet joostes. «Samas õpetas see hästi palju: tean nüüd väga paljusid asju, mida teeksin teistmoodi, kui tuleb järgmine plaat,» lisab ta.

Oled esimese plaadi valmis saanud. Mis edasi?

Ma isegi ei kujuta ette, mis tunne on uuesti luua midagi. Sellest on päris kaua möödas, kui sündis viimane plaadile jõudnud lugu. Tööprotsessist välja tulemine ja loomingulise protsessi juurde minemine saab olema väga omapärane üleminek. Ma ei ole jõudnud mõelda, mis saab siis, kui viimane esitluskontsert läbi. Sealt edasi on tühi maa.

Tuuli Tauli kohta kirjutati, et ta on otsiva vaimuga, aimata on eksistentsiaalseid mõttekäike ning püüdu sõnastada ennast ja oma kohta elus. Kas Tuuli Velling on leidnud oma koha elus?

Olen suure osa elust pidanud end võrdlemisi stabiilseks inimeseks. Aga nüüdseks olen saanud aru, et olen väga kaugel mingist tasakaalupunktist. Kunagi ütles üks sõber selle kohta, et loojana on see hea, sest sul on kõik tunded omast käest võtta. Vaheldust tahan kindlasti, sest paratamatult rutiin ei inspireeri. Aga ma ei ole meeletu elamuste otsija.

Ometi võtsid kõrgusekartust trotsides ette benji-hüppe.

See on ka üks asi, mida olen plaadi salvestamise kõrvalt õppinud: väga palju kihvte asju elus tuleb ennast ületades. Kui sa ennast ei ületa, siis ka ei koge neid. Benji-hüpe oli midagi, mida tahtsin väga juba lapsest peale teha. Siis, kui selle ära tegin, mõtlesin, et jumala eest, rohkem mitte.

Oma plaadiga pidin ka Peep Vainu tegema – et nüüd mine seinast läbi. Kui sa teed midagi, mis tundub täiesti võimatu, tuleb mingisugune omamoodi jõud.

Oled öelnud, et kirjutama paneb igatsus ja soov saada terviklikuks. Kas praegu inspireerivad endiselt samad tunded?

Arvan, et terviklikkuse otsimine oli mingisugune varasem asi. Nüüd olen mingis mõttes konkretiseerunud ja hakanud vaatama asjadele selle pilguga, et mida tahaksin ja saaksin öelda nii, et see võiks midagi muuta ja sellest oleks kasu.

Luulekogu «Täiuslik ja turvaline» on hoopis teistsuguse tooniga kui sinu muusika ja laulusõnad. Kas arendad tahtlikult muusikas ja kirjanduses kaht nii erinevat stiili?

Kui loen seda praegu, siis mõtlen, kuidas ma ikka nii julge olin. Tegelikult ma ei ole päris selline. Aga see ei olnud meelega muusika vastukaaluks nii tehtud. Olen mõelnud, miks mind kirjandus nii väga paelub, ja see on sellepärast, et võrreldes muusikaga saab kirjanduses teatud mõttes palju rohkem nüansse väljendada.

Muusika on pigem leevendaja ja inimeste maandaja. Näiteks kui mulle ei meeldi Tallinna linnavõim, kas ma kirjutan sellest laulu?

Ei tule ju. On mõned üksikud artistid, kes suudaksid seda teha. Luule kaudu on võimalik seda väljendada, kuigi see ei pea olema otse öeldud.

Eesti keel ja keelenüansid on sinu loomingus väga tähtsal kohal. Mitmed muusikud on aga inglise keeles laulmist põhjendanud sellega, et võõra keele taha saab peitu pugeda.

Eesti keele teema võib mind täiesti marru ajada! Ma ei aja iga koma ja keelereeglit taga ja olen natuke leebemaks muutunud, aga võin täiesti endast välja minna, kui tuleb jälle üks Eesti artist ja ütleb, et ei saa eesti keeles öelda mingeid asju, inglise keeles on lihtsam. Kui palju on neid Eesti artiste, kes on maailma mastaabis läbi löönud ja kelle puhul on ingliskeelsed laulusõnad põhjendatud? On Iiris, Draakonid, Kerli ja mõned veel, aga kõik need ülejäänud tuhat viissada, kolm tuhat bändi, kes teevad ingliskeelset muusikat? See on nii absurdne.

Minu meelest võiks olla nii, et olgu kas või natukene naiivselt kirjutatud, aga eestikeelsed laulusõnad on ikkagi nüansirikkamad kui poolikult osatud inglise keel. See on nii kurb, kui oma keele asemel püütakse mingit teist asja ajada sel põhjusel, et justkui eesti keeles ei saaks. Saab küll, ja väga hästi saab!

Tauli nime kandes aeti sind tihti segamini õdede Anu ja Triinu Tauliga. Kuidas nimevahetus sind mõjutanud on?

See oli keeruline, sest vahetasin nime ja pärast seda jäin lapsega koju. See tekitas tunde, et kas nüüd ongi kõik. See mõjutab mingis mõttes seniajani, sest Tauli nimi paelub inimesi. Ma ei saa muidugi kindel olla, aga arvan, et mõned pakkumised on sellepärast ära jäänud. Üks suur festivalikorraldaja ütles mulle kohe, et kahju, kuna Tauli nimi oli kõlav. Tundus, et sellel oli turunduslikku poolt. See on tõsi ja ma saan sellest aru, aga ma ei kahetse oma valikut.

ühe psühhootilise naise silmad

läikisid maailmatagusest

ja peegeldasid sähvimisi

kirevaid nägemusi

helisid ja hüüdeid

Nii kirjutab Tuuli Velling.

Tuuli Velling

Sündinud 18. jaanuaril 1986 Pärnus.

Lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli pop-jazz’i erialal, täiendanud end Codartsi akadeemias Hollandis.

Õppinud Tartu Ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust ning Mainori kõrgkoolis graafilist disaini.

Olnud moeajakirja Avenüü keeletoimetaja ja Raadio Pärnu saatejuht.

Areeni tulevikutäht 2006

Andnud välja plaadi «Kuus ruutmeetrit põrandapinda» ning luulekogud «Täiuslik ja turvaline» ja «6m²».

Kommentaar:

Jaan Sööt

muusik, ansambli Jäääär eestvedaja

Tuulil on minu arust väga hea absurditaju, ja kuna sellele lisandub tugev loominguline mõtlemine, on tema seltskonnas vägagi lõbus olla. Ta on temperamentne ning samas põhjalik ja ratsionaalne.

Muusikas on ta julge katsetaja, mõnda minugi laulu on ta täiesti üllatavalt töödelnud. Tuuli on hea kolleeg, laval saab talle sada protsenti kindel olla.

Märksõnad

Tagasi üles