Kaks tundi võlur Alberti koolis

Nii õpitakse sensitiiviks: õpilane Nadežda valmistub Albert Stepanjani juhendamisel klaasikildudele hüppama. Foto: Andres Haabu

Kas tead, mis tuleb, kui kaugel oled? Neile ansambli Apelsin omaaegses hitis esitatud küsimustele ei tea tavasurelik vastust. Sensitiivivõimed on aga peidus igaühes, kinnitab ravitseja, hüpnotisöör ja selgeltnägija Albert Stepanjan.

Kui Harry Potter käis Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolis ja Väike Nõid püüdis iseseisvalt heaks nõiaks saada, siis meie kaasaegsetel on alternatiiv – osaühingus Võlur Albert korraldatavad kahe- või kolmekuulised selgeltnägemise kursused, mida juhatab osaühingu juht, Euroopa Parapsühholoogide ja Hüpnotiseerijate Liidu president Albert Stepanjan.

Stepanjan, kes juba 22 aastat tegeleb nii endise Nõukogude Liidu alal kui ka paljudes Euroopa riikides sõltuvustest, stressist, liigsest kehakaalust, needusest või kurjast silmast vabastamise, kiropraktika, energeetilise tasakaalu kontrollimise ja isegi massihüpnoosiga, usub, et sensitiivsed võimed on peidus kõigis. Nende leidmise eelduseks on aga oskus õppida oma energiat suunama, ja mis põhiline – õppida hirmudest üle saama.

Arter külastas järjekordse sensitiivide kursuse kolmandat kahetunnist sessiooni.

Kolmanda silma avanemine

On esmaspäeva õhtu, kell hakkab saama seitse ning Albert Stepanjani Tallinnas Niidi tänaval asuvasse uhkesse kristall-lühtriga vastuvõturuumi astub üksteise järel viis soliidset daami, näod ootusärevusest õhetamas. «Ootame kuuenda ka ära. Kuidas ta nimi oligi?» küsib Stepanjan. «Äkki oli Ira,» pakub üks sensitiivihakatistest, «või oli Vika?» «Aljona,» meenub selgeltnägijale, ning ta valib numbri. «Tere, kus sa oled? Kogu grupp ootab sind! Selge, alustame siis sinuta!»

Stepanjan suleb uksed.

«Tänane teema on enesehüpnoos. Mis see on, Nadežda?»

«See on… fantastika,» vastab naine, kuid kohe abistavad teda kaaslased, vastates peaaegu kooris: «See on hüpnoos ilma hüpnotiseerijata.»

Kursuse juhendaja selgitab, et kõik seekord omandatavad tarkused ja toimingud viiakse läbi eesmärgiga iseenese, õigemini oma hirmude üle võit saavutada. «Sest kuidas saate kedagi teist abistada, kui te endasse ei usu?» esitab ta retoorilise küsimuse.

Stepanjan võtab kätte nägemisteravuse tabeli ning palub naistel meelde jätta väikseimate sümbolite rea, mida nende silmad seletavad.

«Nägemise parandamiseks tuleb enne enesesisendust energiat silmadesse suunata,» näitab mees suletud silmil ette, kuidas keskenduda, ning tema hääl muutub justkui ebamaiseks. «Pingutame, pingutame veel, sisendame endasse, et energia, jumalik jõud voolaks meie silmadesse. Loen kohe kümneni, ja mu nägemine hakkab muutuma iga numbriga paremaks. Hakkan nägema nagu kotkas, nagu pistrik, kogu energia läheb silmadesse… Loen kümneni ja märkate, kuidas teie silma hakkab paistma päikesekiir, jumalik energia. 1, 2, 3… Energiat tuleb juurde, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10… Avame silmad. Kes kuidas pingutas, selline on ka tasu.»

Naised kinnitavad nägemise paranemist. Enamik ütleb, et näeb nüüd kas eelviimast või suisa viimast tabelirida.

«Tõsilugu, nägin justkui kiiri silmadesse tulemas, nagu oleks keegi valgustanud,» kinnitab üks daam kätega aktiivselt žestikuleerides.

«Kes kuidas pingutas, selline on ka tasu,» kordab õpetaja. Stepanjan räägib, et omandatud oskusi tuleb kinnistada koduse tööga, tehes harjutusi näiteks enne magamaminekut; sama moodi võib õppida energiat suunama oma vaagnasse, et impotentsuse või eesnäärmevähi vastu võidelda, maksa, kõhtu, ajju või kuhu iganes. Vastavalt vajadusele.

«Nägemiseharjutus tabeliga oli mõeldud aga just selleks, et teile näitlikult selle protsessi olemust selgitada,» lisab  Stepanjan.

Nüüd jagab ta osalejatele abstraktse mustriga paberilehed, millele keskendunult vaadates, otsekui oma ninaotsa jõllitades peaks mõne aja jooksul näha olema mingi kujutis. «Kui näete pilti, avaneb teil kolmas silm,» juhendab ta.

Naised üritavad keskenduda, ja nii kulub minuteid.

«Inimesed jooksevad,» ütleb üks äkitselt, kuid juhendaja sõnul pole vastus õige – pilt peab olema staatiline, kuid ruumiline, justkui 3D-formaadis.

«Oi, kak interesno!» hüüab nüüd teine daam eksalteeritult. «Hobune! Vaata, siin! Täpselt nagu 3D, devtšonki, ta justkui astuks pildist välja!»

«Karussell,» teatab kolmas, «laste karussell, justkui tuleks pildist välja!»

Stepanjan annab ka mulle ühe mustriga paberi, kuid ilmselt pole mu kolmas silm avanenud.

Kui neljaski daam teatab, et ta näeb pilti, räägib õpetaja, et täpselt sama meetodit kasutades võib ka näiteks oma tulevast peeglist näha. Nagu muinasjutus. «Või siis nagu vanasti tehti – võtke pangetäis vett, teisele poole asetage põlev küünal, siis esitate endale küsimuse, keda või millist sündmust pange veepeegelduses näha tahate, keskendute, ja pilt peaks täpselt sama moodi ilmuma. See on sama efekt, mis tekib kristallkuuliga ennustades.» Ta lisab, et hoolsa harjutamise tulemusena suudab mõni lõpuks ka inimest kui röntgenipilti vaadelda.

«Pisarad tulid silma,» nendib viies daam silmi vidutades.

Defilee klaasikildudel

Pärast veerandtunnist loengut haiguste ja stressi ravist, mida mõned kuulajad ka hoolsalt konspekteerivad, asetab kursuse juhendaja istujate ette kaks pehme polstriga taburetti. Üks daamidest ulatab sõbrannale nutitelefoni, et see filmima hakkaks.

«Mees ei usu, ütles, et see pole võimalik,» põhjendab naine, kes juba teab, mis teda ootab, sest on juba eelmisel korral järgnevas osalenud.

Stepanjan kutsub mind assistendiks ning palub naisel silmad sulgeda. Asetab siis käed ta õlgadele, ning kulub vaid mõnikümmend sekundit, kui naise keha otsekui kangestub. «Kivistu, kivistu, kivistu,» manab Stepanjan ning nüüd hakkame «kivistunud» naisekeha aeglaselt edasi-tagasi õõtsutama, seejärel tõstame tema pea ühele taburetile, jalad (aga nii, et vaid kannad toetust saavad) selle vastu asetatud teisele istmele nii, et keha jääb põrandaga paralleelselt õhku. Kui kõlab käsklus, tõstab naine üht või teist jalga.

Järgmine on Nadežda. «Vaata mulle otsa, minuga tuleb sul kõik välja,» sisendab Stepanjan talle vaikselt. «Kujuta ette, et käed ja jalad aina kivistuvad, ära karda…» Jalgu üles tõstab kordamööda temagi.

Kui katse läbi, algab klaasikildudel kõndimine, millest aga kõik naised osa võtta ei soovi. Katsun järele. Ehtsad on.

«Kuula mind ja vaata mulle otsa, sest minuga õnnestub sul kõik, järgmisel korral kõnnid juba ise,» ütleb ta esimesele kõndijale, ning too ütleb end ette kujutavat, et tema jalge ees on pehme valge liiv. Klaasiklirin ja -kriuksumine, mis kõndides tekib, käib luust ja lihast läbi ning naine raputab pärast tatsamist kilde talla küljest lahti. Verd ei voola ja distantsi läbinu naerab lõbusalt.

Järgmised daamid kujutavad jalgealusena ette kes vett, kes pehmet mulda või vatti. «Kas hõõguvaid konisid ei taha?» naljatab Stepanjan. Siis saabub üllatus: kõige julgem lööb risti ette ja hüppab kildudele lausa taburetilt.

«Oi!» hüüavad pealtvaatajad üle klaasiklirina.

Pärast veerandtunnist teejoomispausi algab teine õppetund. Nüüd proovitakse ette kujutada, et käsi on nii külmunud, et sellele ei mõju isegi küünlaleegi kuumus.

«Minuga te hätta ei jää, vaadake mulle vaid silma,» julgustab õpetaja ning liigutab küünlaleeki aeglaselt naiste peopesade all, nii et neile jäävad mustad tahmalaigud.

Enne õppepäeva finaaliks kujunevat hüpnoosiseanssi on aga paslik vererõhku mõõta, sest ülesandeks saab vererõhu tõstmine või alandamine vastavalt oma tahtele – kuidas kellelgi vaja on.

«Küll te olete täna kaunid,» pole Stepanjan komplimentidega kitsi ning tundub, et nii mõnegi daami palgele ilmub tagasihoidlik puna.

Enne seansi algust eemaldavad osalised parema käega – liigutusega üle vasaku õla – liigse vererõhu piltlikult. Seejärel peab sulgema silmad, mitu korda sügavalt sisse ja välja hingama, Stepanjan kustutab tule ja paneb mängima uinutava kitarrimuusikaplaadi.

Õpetaja hääl muutub kord laulvaks, kord käredaks, muutuvad temporütmid. «Lõdvestuge, võtke välja (kujutletav – toim) laegas, kuhu olete kogunud oma kõige kaunimad mälestused, ning kui olen lugenud kümneni, hakake neis sobrama,» räägib ta edasi-tagasi kõndides. «Laeka sisu vaatamiseks on teil kolm minutit, tuju tõuseb, vererõhk langeb. Vaadake laeka sisu ja tellige endale just selline vererõhk, nagu seda vajate…» Kõndides puudutab ta kõiki osalejaid ning räägib muu hulgas, et praegu on Hollywoodi staaridegi seas enesesisendusharjutused väga moes.

«Aeg on laegas sulgeda. Loen 30ni ja teie aju täidab käsu organismi vererõhku alandada, kuid teeb seda vaid minu lugemise peale. Teie aju programmeerib ise ennast. Kujutage ette teile sobivat (vererõhumõõtmis-) aparaadinäitu,» kõneleb ta numbrite lugemise vahele. Kui jõuab 30ni, loeb veel kiires tempos kümneni ning lülitab laetule põlema.

Mõõdame rõhku uuesti. Kolmel naisel on see oluliselt langenud, ühel koguni 15 pügalat, kahel aga hoopis tõusnud. «Järelikult tuleb teil enesega rohkem tööd teha, harjutage kas või bussis sõites,» sõnab juhendaja. «Devotški, kas on küsimusi? Ei ole? Järgmisel korral õpime anatoomiat, siis on rohkem kirjutamist.»

Ühtlasi tuletab ta kursuslastele meelde, et kõige tähtsam on ületada hirm, sest ainult siis on võimalik ennast aidata. «Kui sellesse usute, suudate oma elu juhtida. Mitte ainult haigusi ravida, vaid muutuda ise oma elu võluriks, kunstnikuks, režissööriks või stsenaristiks, olles selles filmis ise peaosas.»

Aga Aljona täna ei tulnudki. Loodetavasti sooritab ta kursuse lõpueksami siiski edukalt. Sest nagu ütleb juhendaja: kahemehi meil ei ole.

Albert Stepanjan

1991–1996 Rahvusvahelise Maagide Assotsiatsiooni president

1992–maagide kooli juht

1994–1995 omanimeline programm Peterburi televisioonis

1995–doktorikraad parapsühholoogia erialal

1995–1997 ajakirja Saladuste Maailm (Mir Tain) väljaandja

1996–1998 saade «Albert Stepanjani kaleidoskoop» STVs

Alates 2007. aastast Euroopa Parapsühholoogide ja Hüpnotiseerijate Liidu president

2008 – kuldmedal teenete eest rahvameditsiinis

Omab tugevat hüpnoosi-, telepaatia- ja sisendusvõimet, tunnustatud selgeltnägija

Lavanimeks on Albert de Stepanjan

Allikas: www.stepanjan.com