Kerli Kõiv: minu jaoks on tavamaailm igav

Kerli Kõiv Foto: promo

Meie eduloo kangelanna on vallutanud välismaised muusikaedetabelid ja möllab maailma kontsertlavadel. Südika ja fantaasiarikka olendi sees on aga peidus avar maagiline maailm, mille taga unistus täielikust armastuseseisundist. Kerlit portreteerib ajakirja ÜKS sügisnumbris Ingrid Peek.

Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, kuidas Kerli Kõiv (26) järgnes oma unistustele, lahkus kodumaalt, kolis Ameerikasse, tegi kõvasti tööd ja sai popstaariks. Tema lugu rullub publiku ees lahti alates tumedates toonides teismelisest, kes oma debüütplaadi pealkirjas andis teada, et armastus on surnud («Love Is Dead»), kulgeb läbi kirevate fantaasiamaailmade üha kõrgemale, kuni jõuab armastuse ja valguse ülendava hiilguseni.

Armastuse temaatika kajastub Kerli viimaste aastate sõnavõttudes ning loomingus, näiteks üks tema hitt jutustab armastuse armeest («Army of Love»). Sihikindlus ja töökus on noore laulja-lugudekirjutaja resümeesse toonud sellised silmapaistvad saavutused nagu koostöö hinnatud filmirežissööri Tim Burtoniga, Billboardi edetabelitesse jõudmine mitmete lugudega, esinemine miljonite televaatajate ees Ameerika saates «Tantsud tähtedega», maineka auhinna European Border Breakers Award võitmine, arvukad kodumaised tiitlid ja üha kasvav lojaalne fännkond.

Esoteerikahuviline eneseavastaja

Oma suurimateks õpetajateks peab Kerli eluraskusi – läbi kukkudes tekib alandlikkus, mis on vaimsel teel kõndijatele üks olulisemaid märksõnu. Suured küsimused huvitasid Kerlit juba varakult: «Juba pisikesena tahtsin pidada eksistentsiaalseid jutuajamisi ja teada, kes me oleme ja kuhu läheme. See, et pärast surma läheb kõik mustaks, ei olnud minu jaoks rahuldav vastus. Otsisin mõttekaaslasi, igatsesin loominguliste ja ekstsentriliste inimeste lähedust, tahtsin külastada nende põnevaid kodusid, kuulda nende seiklustest ja suurtest ideedest.»

Kerli unistas oma lähedaste jaoks hirmutavalt suurelt. «Ema ütles tihti, et olen utopist. Ja olengi. Praegu näiteks elangi utoopialaste ehitatud templis, mille olen ise oma kätega elusuuruses nukumajaks ümber ehitanud. Enamus mööblit olen leidnud prügikasti kõrvalt ja ära tuuninud. Lahedad asjad ei ole ilmtingimata need, mis palju maksavad – tuleb lihtsalt veidi loomingulisust ja julgust rakendada. Mulle ei meeldi elada maailmas, mille keegi teine on juba loonud, sest minu jaoks on tavamaailm igav ja tavamaailma populaarsed arusaamad aegunud.»

Lähedaste käest rahuldavaid vastuseid saamata asus Kerli juba teismelisena uurima esoteerilisi teadmisi, et maailma olemust paremini mõista. Ta armastab kristalle, paneb vahel kaarte, tegeleb jooga, reiki ja vabastava hingamisega ning oma sisemaailma teadliku valitsemisega.

«Reiki on võimas asi, tahan sellega ühel päeval kindlasti tõsisemalt tegeleda. Vabastav hingamine on aidanud mul hirmudest üle saada. Kui ma selle enda jaoks leidsin ja regulaarselt tegema hakkasin, märkasin, et paanikat oli vähem. Varem olin selline, kellel sädemest leegiks tõusmiseks kulus pool sekundit, nüüd olen tasakaalukam,» räägib ta endale sobivatest praktikatest. Kerli käib ka tihti mägedes matkamas, et lisaks loodusest energia ammutamisele oma teadlikkust treenida.

Esoteerikas meeldivad talle paljud teemad. Ta koduses raamatukogus leidub kõike – nõiakunstist kristallide ja taimeteaduseni, viikingite sümbolitest hinduismini. «Mulle meeldib ka teaduslik lähenemine. Loen palju metafüüsilist ja teaduslikku kirjandust. Märkan, et paljud vaimsed infoallikad on veidi «poole kohaga» – ei tõesta oma seisukohti ära. Mulle meeldib lisaks tundmisele ka teada,» lisab noor naine, kelle jaoks tasakaal ja harmoonia on elus olulised.

Maalähedane müstik

Kerli maailm on palju avaram kui see, mis inimsilmale nähtav. Oma loomingus on ta inspiratsiooni saanud erinevatelt müstilistelt olenditelt: inglitelt, haldjatelt, õhuvaimudelt sülfidelt.

Õhuelement on talle suur inspiratsioon, palju lugusid tulebki sõna otseses mõttes õhust, näiteks «Walking on Air» ja «Zero Gravity». «Usun, et aeg pole lineaarne ja Universum on nii meeletult suur, et kõik on juba kusagil paralleelmaailmas toimunud või toimumas, seega ajan lihtsalt antenni püsti ja tuunin ennast mis tahes lainele. Praegu kirjutan ühte osa oma muusikast selleks sügistalveks, teist järgmiseks suveks. Need kaks kõlavad täiesti erinevalt ja ka visuaalid on täiesti erinevad, sest ma juba tean, mis energia meil järgmisel suvel on,» kirjeldab audiovisuaalne artist oma loomingulist kulgemist.

Aga mitte ainult õhust ei tule Kerli laulud. «Praegusel hetkel inspireerib mind tegelikult hoopis maa element. Hindan toekaid, tõsiseid asju ja tugevust, selgust. Usun, et sel on palju pistmist Eesti maaga, kust energeetiliselt jõudu ammutan. Mul oli sel suvel meie Maa hingega üleloomulik kogemus, pärast seda tunnen ennast uue inimesena. Enne olin kui kodutu laps, nagu juurteta lill – see tegi haiget. Nüüd on teistmoodi. Kui enne tuunisin jõu saamiseks vaid üles ja südamesse, siis nüüd tuunin ka alla – maasse. See on ürgne ja tõsine vägi. Eesti on ikka üle mõistuse maagiline koht ja mul on nii hea meel, et selle tõelist olemust lõpuks näha oskan. See Maa igatseb meie paitust ja head sõna. Eelkõige aga tahab ta näha oma lapsi õnnelikuna,» kirjeldab Kerli taasleitud sügavat hingelist kontakti oma kodumaaga.

Millega aga tahab Kerli ise teisi inspireerida? «Kõigega. Ma ei tee mitte ühtegi asja põhjuseta. Unistan, et saaksin anda nii palju valgust, et see lainetena ikka veel maailmas kajaks, ka pärast seda, kui mind enam pole.»

Lennukas visionäär

Vaimselt hämmastavalt varaküpse naise visioonid hõlmavad kogu maailma. Ta on jõudnud järeldusele, et kõik algab väikestest asjadest. «Oluline on luua endas armastusetunne ja seda oma lähedastele jagada – nii tekivad valgustäpid energiavõrgustikus, mis ühel hetkel valgusväljadeks üle kasvavad. See on valik. Me pole õhkõrnad lilleõied, kes sihitult tuules tilpnevad. Tee otsus näha ilusaid asju, öelda ilusaid asju, teha õigeid asju. Ole tugev ja istu ise oma elurooli, ära sõida kellegi teise järgi. See on aastatepikkune töö enda kallal, aga ühel hetkel muutub see loomulikuks osast meist ja muudab nii meie kui teiste reaalsust drastiliselt,» räägib Kerli tõsiselt.

Selle asemel, et öelda «Kuidas saan endale rohkem?» soovitab ta parem küsida «Kuidas saan kasulik olla?» ning märgata, kui erinevalt ennast tunned. Tema sõnul tekitab isekus hirmu, mis on füüsiliselt paha tunne, ning lisab: «Muusikat kirjutades ei mõtle ma näiteks, kuidas saan palju plaate müüa – see on egost tulenev mõte. Mõtlen hoopis, kui imeline on kirjutada midagi, mis kedagi inspireerib. Nagu imeväel tulevad sõnad ja meloodia minuni, sest armastuseseisund avab kõik väravad.»

Kerli on veendunud, et armastuseseisund on parim olek, milles inimesena olla. «Kui inimesed tunnevad armastust, et taha nad teistele haiget teha. Poleks sõdu, poleks ahnust ja inimesed hooliksid sellest, et kõigi teiste põhivajadused, nagu katusealune ja toit, oleksid kaetud. Tehnoloogiat peaks kasutama selleks, et teha inimeste elu kergemaks, maa ressursse kasutama säästlikult ja armastusega. Tegelikult ei ole näiteks saastatuseks üldse põhjust. Maailma esimene mootor töötas aedviljaõli baasil, aga siis ehitas keegi selle ümber, et raha teenida. Los Angelese all maa sees asub maailma suurimaid metroovõrgustikke, mille Chrysler ära ostis ja kinni pani, et inimesed autosid ostaksid. Suurte korporatsioonide põhieesmärk on hoida inimesed hirmu all, et nad Jumala pärast oma väest teadlikuks ei saaks ning et neid lihtne kontrollida oleks.»

Tarbimisühiskond on Kerli viinud arusaamiseni, et raha on mõttetu ja stressab inimesi. «Kui igaüks teeks seda, mida armastab ja teeks seda hästi, oleks meil kõik olemas: õpetajad, arstid, pagarid, muusikud jne. Ühiskond põhineks üksteise aitamisel ja elu paremaks tegemisel. See ei ole mingi utooopiline idee, sest kui anda inimesele vastutus, teeb ta õiget asja. Praeguses ühiskonnas tehakse kõik, et inimeselt vägi ära võtta. Valitseb vaesusteadvus – meil pole piisavalt. Edu definitsioon on raha. Valitseb keha ja välise sära kultus. Hing on jäetud unarusse. Kõik valed otsused, ahnus, valu, kannatused on tingitud hirmust, mida armastuseseisundis ei eksisteeri, seepärast on väga oluline, et iga inimene teeks otsuse olla õnnelik ja oleks selle nimel valmis nii kaua pingutama, kuni see muutub loomulikuks elamisviisiks. Ainult nii saame liigina järgmisele teadvustasandile jõuda.»

Keskkonnateadlik taaskasutaja

Kerli valutab südant maa tuleviku pärast. Tema sõnul on suurlinnad planeedile ja inimestele stressirohked. «Kui linnad oleks piisavalt väikesed, nii et toit kasvatatakse koha peal puhtalt, siis oleksid inimesed tervemad. Ravimid ei peaks olema äri, vaid moodus inimesi aidata. Kasutusele tuleks võtta päikese- ja muud loodust säästvad energialiigid. USAs on juba liikumine, kus ehitatakse tsemendist ja prügist päikeseenergial toimivaid ideaalmaju, kus on päikese poole ehitatud kasvuhoone aastaringseks toidukasvatamiseks. Heitvesi juhitakse maa-aluste torudega kasvuhoone pinnasesse, see toimib sõnniku eest. Pesu- ja puhastusvahendid on orgaanilised, mis Maad ei kahjusta,» visioneerib ta. Taaskasutades saaks plastikpudelitest, vanadest rehvidest ja muust tränist ehitada kodutuile maju.

Muljetavaldav on Kerli paindlikkus. Ei ole mingit kangestumist, kui ta ei saa parasjagu seda, millega harjunud on. Nii võibki muidu orgaanilist kraami tarbiv naine maal Pangodis kasutada kahe-eurost suvalist vene kreemi ning teha endale meiki söe ja vaseliiniga. «Mul on palju hullumeelseid meigiasju, sest minu jaoks on meik üks kunstiliikidest. Armastan ennast erinevateks karakteriteks muundada ja kasutan meigitooteid rohkem eneseväljenduseks kui oma vigade peitmiseks. Üleüldse usun, et mul polegi väliselt vigu. Nagu ka teistel inimestel. Mulle teeks füüsiliselt südamele haiget enda või teiste välimuse kohta halvasti öelda, sest tegelikult oleme kõik täiuslikud ja ilu on suhteline. Olemegi nii disainitud, et just meie hingesugulane meisse armuks, mitte terve maailm. See oleks keeruline,» arutleb kameeleonlik kaunitar.

Terve suhtumine välimusse pärineb emast, kes ei kandnud peaaegu kunagi meiki, armastas tervislikke eluviise ja looduses viibida. «Ma ei kuulnud iial ema mingit «appi, paks tagumik!»- bimbojuttu ajamas või enda keha siunamas, olen talle selle eest tänulik. Tihti on mul naiste seltskonnas raske viibida, sest usutakse meediat ja seda, et ollakse mingite kindlate vidinate või ideaalkehata kuidagi ebatäiuslikud,» julgustab Kerli naisi endasse leebemalt ja suurema lugupidamisega suhtuma.

Tegus optimist

Kerli on omadega mäel, see kumab läbi nii tema olekust kui jutust. Jõuludeks on tal plaanis terve posu uut muusikat valmis saada. Lõpusirgel on esimene lasteraamat, investorid tunnevad huvi tema nunnugooti brändi vastu – millalgi tahaks ta esimese fantaasiamaailma kollektsiooni välja anda. Ta mõtleb suurelt ja teeb kõvasti tööd, iga päev. Kerli jaoks pole olemas võimatuid asju: «Kui kümme inimest ütleb «ei», siis üheteistkümnes ütleb ikka «jah». Tean raudkindlalt, et saan kõik, millest unistan, sest lihtsalt kraabin seina, kuni sinna auk tekib. Ja nii ongi.»

Oma praeguse eluetapi võtab Kerli kokku küpse tõdemusega: «Tunnen, et minus on tekkinud rahu ja usaldus, et kõik läheb kindlasti hästi. Ma arvan, et see tunne tekib ka siis, kui oled oma elus mingisse asja tõeliselt panustanud ja tunned, et vundament on valmis. Olen oma tööd 16-aastasest peale teinud ja nüüd, kümme aastat hiljem, on mugav, et mul tegelikult ei ole kedagi teist vaja, et hakkama saada. Ei plaadifirmat, produtsente, stiliste, juuksureid, meikareid ega promoinimesi. Oskan kõike, mis minu valdkonda kuulub, ise teha ja see on väekas tunne. Mitte keegi ei saa seda minult ära võtta.»

Kindlasti tahab ta ka ühel päeval lapsi saada, ootab huviga nendega kohtumist ja teab, et neil saab koos huvitav olema. «Uue põlvkonna lapsed on ju veelgi rohkem ühenduses, sellepärast õpetavad nemad ehk mind, mitte mina neid. Omalt poolt tahan pakkuda turvaliste armastavat keskkonda ja eeskuju, kes on väärikas, hell ja mõistev. Üks on kindel – nende suved hakkavad mööduma Eestis maal, jalad mullas ja põlved kriimud. Lubasin endale ammu, et minu lapsed on eestlased, ükstapuha kus maailma otsas me elame.»