Merike Veskus, eluaegne teletöötaja

Merike Veskus Foto: Liis Treimann

Merike Veskuse nime on saatetiitritest lugenud iga täisealine eesti televaataja. 45 aastat režissöörina töötanud naine annab oma elu esimese pika intervjuu, kuid ütleb alustuseks natuke salapäraselt: «Sa ju tead, et kõik mälestused on subjektiivsed. Seepärast tulebki nendega ettevaatlik olla.»

Kui Merike pärast abituuriumi telemajja astus, ei kujutanud ta päris kindlasti ette, et televisioon saabki suures osas tema elu sisuks. Jah, aasta varem oli ta suvel töötanud haiglas ja unistanud salamisi arstikutsest – verd ta ju ei karda –, kuid televisiooni tõmme osutus tugevamaks. Alustanud Eesti Televisiooni lastesaadete toimetusest, polegi vist žanri või saateformaati, millega see jõuline ja vitaalne naine poleks tegelenud.

Viimased kakskümmend aastat on Merike Veskus tegutsenud Kanal 2s. Järgnevast usutlusest selgub muu hulgas seegi, kes süstis Ilmar Taskasse omal ajal mõtte asutada see nüüd ümmargust sünnipäeva tähistav erakanal. Muidugi oli see Merike!

Vestleme «Reporteri» rõdul. Siin tunneb praegune uudistemagasini režissöör end sõna otseses mõttes koduselt, ja just siin käivad nii Kanal 2, Kanal 11 kui Kanal 12 inimesed puhkamas ja stressi maandamas. Mis sest, et see on ka koht, kus iga päev tekib suuremas koguses adrenaliini.

Läksid telemajja otse koolipingist?

Kohe pärast keskkooli. Töötasin esimesed paar kuud režissööri abina ja sellesse aega jääb ka üks mu jubedamaid mälestusi.

Mulle anti korraldus leida ühele kooliaasta alguse puhul tehtavasse laste sketšisaatesse osatäitjaid. Pidin minema draamateatrisse, et kolm näitlejat välja valida. Jüri Järvet, Ita Ever… terve plejaad tippnäitlejaid ootas mind seal.

Mind, kellel oli hobusesaba taguotsani ja minikleit seljas. Terve tee telemajast draamateatrisse mõtlesin, et mida ma nüüd teen, kuidas pean käituma… Üks tippnäitleja küsis, et kas peame hakkama etüüde tegema. Ja ma päris nii neile ütlesingi, et olen alles poolteist kuud tööl käinud, alles õpin telemaja tundma, aga mulle anti selline ülesanne. Ja Jüri Järvet ütles: «Jätke see laps rahule, mis te, vanad inimesed, ta kallal ilgute!»  Nad tegid valiku minu eest ise.

Sain sellest loost õppetunni, et kui ise kõik ausalt ära räägid, on kõik hästi, ei maksa end kunagi targemaks ja paremaks teha.

Nii et kõigepealt olid ETV lastesaadete toimetuses?

Jah, seejärel laste- ja noortesaadete toimetuses, edasi tükk aega «Aktuaalses kaameras», siis muusikasaadete toimetuses, kus tegime «Muusikaelu» ja paljusid portreesaateid. Väga meeldis teha rahvakultuuri saatesarja «Pärandus», ja ikka meenub, kuidas varalahkunud Urmas Ott ütles: «Merike, mul on juba murumüts ostetud, küll ma endale ka pastlad hangin, millal sa mind Viru Särule õlgedele püherdama kutsud?» Mina kostsin vastu, et «tõmba aga kõik oma prominendid ritta, sinule ju maajuured midagi ei tähenda!». Tema siis omakorda, et «kuule, lähme vaatame, kas (telemaja – toim) sööklas ka juurikasuppi pakutakse».

Aasimine käis teletöö juurde.

Teletöö kõige suuremaks õpetajaks pean ma aga Leo Soonpääd, kellega mul oli au teha sarja «Ars longa». Hiljem töötasin meelelahutustoimetuses, kuni Ilmar Taska teatas meie kohtumisel New Yorgis, et Ameerikas on saiapäts nii kemikaale täis, et ei kuiva ka aastaga ära, ja heitgaasid tapavad.

Et elu Hollywoodis pole sugugi meelakkumine ja vahel surub koduigatsus vastu maad. Jõime ühe Manhattani hotelli fuajees veini ja mina ütlesin, et meil hakkab tekkima uusi telejaamu, sest Leningradi TV ja Kesktelevisiooni litsentsid jäävad vabaks.

Poolteist kuud hiljem oli ta mul ukse taga ja ütles, et mõtles minu öeldu peale: «Siin ma nüüd olen, Merike, hakkame Kanal 2 tegema!»

Kaudselt oled siis Kanal 2 loomise taga sina?

Jah. Televisiooni tegemine läks lahti 1992. aasta septembrist. See oli päris jabur, mille kõigega ma pidin tol ajal tegelema! Alates saatjatest kuni eelarveni välja.

Olime Taskaga tegelikult vanad tuttavad. Meenub, et kui Taska Moskvas 1990. aastal Oscarite jagamisel produtsent oli, võtsime meie seda operaator Aare Varikuga üles ning saime muu hulgas Jack Lemmoniga tuttavaks.

Mul ei lähe kunagi meelest Rossija hotell, kus Lemmon öösel oma prouaga tuli, smoking seljas, ning üks ettekandja oli nii purjus, et komistas telekaablite otsa ja puitäärega kandikult lendasid täis šampanjaklaasid Lemmoni smokingile.

Toona polnud me kommertstelevisiooni teinud, ma ei tulnud selle pealegi, et Varikule karjatada, et ta filmima hakkaks. Lemmoni proua hakkas kiljuma ja karjuma, aga näitleja ütles selle peale, et rahune, kallis, me oleme ju õigeusklikul maal, siin ikka kastetakse!

Eesti esinduses Moskvas elas siis ka ärinaine Enelin Meiusi, kes ütles, et tema tahaks kangesti Oscarite jagamise järgset banketti näha, et võtke mind ka kaasa! Esimene aprill oli just tulemas, ja mõtlesime, et teeme aprillinalja. Intervjueerisime Enelini, kes rääkis, et sai just Hollywoodi filmi «Saatana tütar» osapakkumise ja et Jack Lemmon – kes nalja kaasa tegi – mängib tema isa. See läkski 1. aprillil Eesti Televisioonis eetrisse ja nalja sai kõvasti.

Kuidas endised kolleegid sinu Kanal 2 minekusse suhtusid?

Sellesse suhtusid väga paljud halvasti, et ma tõin Kanal 2 ETV majja – poolteist aastat läksime eetrisse telemajast, praegusest «Terevisiooni» stuudiost. Oli neid, kes ütlesid, et Veskus on Eesti Televisiooni reetnud, kuid tulid ise hiljem Kanal 2 tööle.

See oli väga tehniline töö, vaja oli professionaale, keda aga tänavalt ei võta. ETV juhtkonna seisukoht oli, et ETV töötajatest ei tohi keegi Kanal 2 heaks töötada, muidu lastakse lahti. Toona pidi aga 55-aastasena päevapealt pensionile minema ning ma pöördusin just nende, loometipus olevate pensioniealiste tipptegijate poole, nagu näiteks režissöör Norma Jõekalda või täpsuse kehastus, Valdo Pandiga saateid teinud Mai Uus. Neid oli teisigi ja nad olid rõõmsad, et said oma armastatud tööd edasi teha.

Minagi sukeldusin töösse. Teatud eas naised või mehed jäävad ju üksi, ja siis sa rabad ja rabad. Vahel arutlen omaette, miks ma seda kõike nii hullunult tegin. Ilmselt sellepärast, et mul oli toona elu raskemaid perioode – kaotasin oma vanema tütre – ja mul oli vaja end töösse matta. Vahel vaatasin kalendermärkmikku ja avastasin, et mul oli ööpäevas kolm tundi vaba ehk uneaega. Nii läks järjest kaks aastat.

Millise tundega viimasele paarile aastakümnele tagasi vaatad?

Segaste tunnetega. Minu jaoks on see olnud huvitav eksperiment, kuidas alguses, pea ees, tundmatus kohas vette hüpati, kuidas tegime midagi, millest me midagi ei teadnud ja millest tuli palju teada saada.

Ja vaata, mis sellest nüüd välja on tulnud – üks vaadatumaid telekanaleid. Ja selle on püsti pannud hoopis uus põlvkond. Meil on juhtidega vedanud.

Mida või keda sa teletöös enim hindad?

Televisioon on ala, kus iga päev midagi juurde õpid, aga ega ma neid saatejuhi stände, väljaastumisi ja esiletoomisi hinda. Võib-olla olen lihtsalt teisest põlvkonnast, aga minule on tähtsaim intervjueeritav persoon, sündmus või olustik.

Televisioon ei ole muidugi ainult sisu, vaid ka pilt. Ja pildi esteetikas on väga tähtis koht operaatoril. Kui tore on vahel leida mõnd noort inimest, kelle kohta võid öelda, et ta ei tee käsitööd, vaid annab pildile hoopis uue mõõtme. Mõne tema ametivenna puhul aga olen hoidnud peast kinni ja arutlenud omaette, et see, mida ta teeb, ei ole lihtsalt võimalik… Mõnele olen ka halastamatu tõe välja öelnud: kahju, aga sinust operaatorit ei saa.

Ma ei pea ennast andekaks inimeseks, aga võimeka operaatori tunnen ära. Püha taevas, kui andekad mõned on! Ja ma ei ole kordagi eksinud. Tavaliselt on nad minust nooremad inimesed, ja kui meie nägemus sobib, siis saavad meist sõbrad.

Režissöörina meeldib mulle eelkõige võtetel käia, kiiresti otsustada, ja kui sul on hea operaator, kes oskab oma tööd, on see lihtsalt rõõm.

Milliste inimestega sa sobid?

Eks kuluaarides öeldakse mu kohta nii mõndagi, aga iseloomu saab ju sünniga kaasa.

Öeldakse, et oled karmi käe ja sõnaga.

Aga aastatega muutume ja saame aru, millega on mõtet võidelda ja millega mitte. Muutume alalhoidlikumaks. Et kas ikka tasub konflikti minna. Olen õppinud ennast kontrollima.

Kui vanasti otsustas režissöör, et see või teine materjal eetrisse ei lähe, siis nüüd on teisiti. Nüüd on kõige tähtsam produtsent, ja enam ma oma arvamust väga tuliselt ei kaitse. Igaüks peab teadma oma kohta.

Seda pean küll ütlema, et «Reporteri» produtsent Ivar Vigla on väga võimekas. Ta ütleb, et tema juhib siin vägesid, ja ma absoluutselt arvestan sellega. Sest kui tema vastutab, siis tema ka juhib.

Kas režissöör on võimust ilma jäänud?

Ei, minule on absurdne, kui keegi televisioonis võimust räägib. Televisioon ei ole võimu küsimus. Õnn on see, et kui jumal annab, siis juhtub sulle huvitav saatejuht ning toimetaja, ja kui see kollektiiv tahab koos töötada – vaat see on televisioon. Ajutrust.

Erakanali jaoks on vaataja kuningas. Tema valib, mida vaatab, ja reitingud näitavad, et soovitakse näha rohkem meelelahutust kui saateid, mis nõuavad süvenemist.

Kurb, kas pole?

Jah, see on kurb, aga saan aru, miks see nii on. Kommertstelevisioon on täpselt samasugune äriettevõte nagu kaubanduskeskus.

Milliste inimestega sa ei sobi?

Kui mõtled tööalaselt, siis nendega, kes ütlevad, et «üks sitavedu kõik».

Eesti Televisiooni päevil olid saatetiimis administraator, assistent, toimetaja, operaator, režissöör ja saatejuht. Tuumik töötas kogu aeg koos ja väevõimuga kedagi kokku ei laulatatud. Kui juhtus ka, et inimesed omavahel ei klappinud, oli ikka võimalik leida lahendus, et kokku pandi need, kes sobisid.

Kui oma pikale teletööle tagasi vaatan, siis on südamest kahju, et alkoholi nahka on läinud nii palju andekaid, kuldaväärt inimesi. Samas on võrreldes aastatetaguse ajaga telemaastikul selles suhtes palju muutunud. Mulle ei meeldi purjus inimestega koos saadet teha.

Aastatega oled kogenud suurt hulka adrenaliini. Meenuta palun mõnda eriti ägedat juhtumit.

Esimene juhtum oli naeru väärt, kuid selles mõttes ehe, et sellega on seotud imeline lastesaadete režissöör Uno Leies. Imeline inimene, lastekirjanik, Tipi ja Täpi, Hunt Kriimsilma jt vahvate nukusarjade autor.

Tegime Uno Leiesega üht näärisaadet, mina olin assistent – puldinupud kõik juba selged ja iga saade oli kui suursündmus. Mida see on siiani. Mikseerisin saadet tundega ja foonil jooksis rull lumehelvestega, mille pidin näärivanale peale mikseerima, et vana oleks nagu lumesajus. Teda kehastas – nagu alati – režissöör Endel Nõmberg, äärmiselt muhe natuur.

Suur plaan näärivanast, Tipp ja Täpp, sulatan samas tundega lumehelbeid kaadrisse ja äkitselt näen monitorist, et näärivana näo asemel on ekraanil hoopis Merike Kass, diktor, kes parasjagu huuli värvis. Ma ajasin kõrval asuva diktorikabiini ja nukustuudio kaamerad segamini… Saated olid ju toona kõik otse ja midagi muuta või tagasi võtta polnud võimalik.

Kõigil oli nalja nabani, aga mina läksin naistepeldikusse, istusin ja nutsin, nutsin ja nutsin… Uno Leies tuli mulle WCsse järele, võttis käest kinni ja küsis: «Miks sa siin seda vett välja ajad, pott on ju kõrval? Lähme nüüd alla kohvikusse!»

Ta ostis šampanjat, pani klaasi sisse šokolaaditükid ja ütles, et joome selle peale. «See kõik seisab sul alles ees – küll sa jõuad veel nutta!» Ja tegi hästi imelikku ja temale omast naljakat nasaalset häält, mis kõiki alati naerma ajas ja millesarnast ma vaid ühes muusikalis olen kuulnud, ning kõik laua ümber istunud purskasid naerma. Vahel kuulen praegugi unes seda häält!

Ning mõtlen siis, kui õudselt halvasti olen ma ise vahel inimestele ütelnud. Et oled lohakas, niimoodi ei tehta, kontrolli ennast! Kuidas küll tema minuga nii ilusasti käitus? Põdesin seda juhtumit kuid, aga see on naeruväärne selle kõrval, mis kõik on hiljem juhtunud…

Tehnika vastu ei saa kuidagi. Näiteks tegime suurest ERSO kontserdist otseülekannet, äkitselt kukkusid kõik viis kaamerat ära ja ainus, mis alles jäi, oli rõdul asetsev kaamera. Ütled siis aga operaatorile, et «sõida peale ja sõida lahti», no mis sa muud teed. Nii saigi ülekanne ühe kaameraga tehtud.

Kui nüüd vaatan Ülle Õuna suurte orkestrite ja kümne kaameraga režiid, kus partituuri järgi on iga nüanss välja toodud, siis tihti ma ei kuula muusikat, vaid imetlen režissööri ja assistendi filigraanset tööd. Müts maha nende ees!

On ka olnud ekstreemsemaid juhtumeid, nagu näiteks saatesarja «Ameerika õpetab» võtetel Bostonis. Saade oli politsei tööst Ameerikas. Ühe võtte käigus sattusime kuulirahe alla, kus üks narkodiiler maha lasti, mina aga kartsin oma operaatori Andres Suurevälja pärast ja karjusin: «Pane see kaamera kinni, sind lastakse ju maha!» Võtte ajal põleb kaameral punane tuluke ja kartsin, et see saab kellelegi märklauaks ja operaatori võib tõesti keegi maha lasta...

Adrenaliini meie töös jätkub. Samas öeldakse, et stabiilne adrenaliin hoiab inimese rakud värskena. Säilid päris hästi.

Lõõgastud konjakipitsiga?

Ei, minu lemmik on «prožektor» ehk prosecco. Pokaalist vahuveinist piisab täiesti. Samas, miks mitte võtta vahel ka 40 cl head konjakit, ma ei pea seda mingiks patuks. Aga õlut ei võta ma suu sissegi.

Mida pead oma suurimaks saavutuseks?

Võrreldes meie geeniteadlastega on minu töö olematu. Saade läheb eetrisse – ja läinud ta ongi.

Tead, mis on saavutus? Ükskord sõitsime Leningradi, ja telemehed – nagu ikka toona – jõid bussis õlut ning seepärast tehti peatusi. Meie Ela Tomsoniga arutasime, et läheks ka välja, aga ei tea ju, milline see teeäärne tualett on. Noh, aga pikk tee oli selja taga ja tuli minna. Läksime ja jahmatasime. Seintelt oli küll glasuurikilde väljas ja tegu oli tõelise urkaga, aga see oli nii puhas, nii klanitud, et pärast, kõrvalt putkast pirukaid ostes jagasin müüjaga oma imestust, kui korras see paik oli. Müüja vastas, et ah, meil on siin üks hull koristaja, koristab niimoodi juba aastakümneid, ja mina mõtlesin, et tahaks seda koristajat näha. Vaat niisuguseid inimesi ma imetlen!

Üldse imetlen teenindajaid. Näiteks kassapidajat suures poes, kes peab kõigile tere ütlema ja silma vaatama hoolimata sellest, kas talle mühatakse midagi vastuseks või mitte. Kellega ma Eesti Televisioonis tõeliselt hästi läbi sain, olid garderoobitädid. Mõtlesin nende raskete kasukate peale, mida nad tõstma peavad. Või siis riidehoiutädid teatris – nad on teatri raudvara! Oleksin ma mees, suudleksin nende kätt.

See on banaalne jutt, aga mulle siiralt meeldivad inimesed, kes häbenemata ja hingega oma tööd teevad.

Mis on teles kõige raskem?

Kõige raskem on teha häid huumorisaateid. Priit Aimlaga oli küll väga tore töötada, sest tema ridade vahele kirjutatud naljast sain ma aru ja naersime kõik. Tihti mõne stsenaristiga naljasaateid tehes tekkis mul aga kahtlus, et kas mul üldse huumorimeelt on.

Vahel mõeldakse välja vorm ja see võib olla superäge, aga kui sisu ei ole, siis tee või tina, kedagi naerma ei aja. Sageli aetakse nali labasusega segamini.

Kuidas juhtus nii, et tütar sinu jälgedes kõnnib?

See lihtsalt juhtus nii. Mäletan, kuidas õpetasin telemajas üht noormeest, kes tahtis kangesti assistendiks saada, ja mu tütar oli siis teises klassis, tal oli hea üle tee koolist telemajja sööma joosta. Räägin noormehele, et kuidas sa aru ei saa, olen sulle seletanud, mis on üldplaan, panoraam vasakult paremale, ja kui sa kirjutad sisulehte lahti, siis palun kirjuta nii, nagu ma olen seda seletanud.

Ja poisil hakkas silmist vesi tulema, sest ta ei saanud aru! Mari-Liis istus siis ise noormehe kõrvale ja hakkas õpetama. Ma polnud talle seda kunagi seletanud, aga ta oli selle sees üles kasvanud. (Praegu juhib Mari-Liis Veskus Kanal 11 – toim.)

Võid küll mõelda, et tütar võiks minna ja õppida mõnd «tõsist» ametit, aga see lihtsalt läks nii. Ta on ka ise saateid teinud ja hästi hakkama saanud. Tal on absoluutne ülevaade sellest, mida tähendab saate tegemine. Õnneks pole ta nii emotsionaalne kui mina.

Kindlasti on nii mõnigi arvanud, et oh, Veskus nagunii sokutas oma tütre telesse. Võin panna käe südamele: ei ole sokutanud ja ei ole käinud tema eest rääkimas. Kui ta «Reporteris» assistent oli, olin tema suhtes ülekohtuselt karm. Tihti lihtsalt sellepärast, et teised noored kolleegid saaksid aru, et ma ei eelista teda töös.

Nüüd olen saanud vanaemaks ja imetlen oma tütart, kes oskab väärtustada seda aega ja hetke, mil saab lapsega kodus olla, ega jookse viiekuuse lapse juurest kohe saateid tegema nagu mina omal ajal. Tal on väärtused paigas. Arabella on küll alles üheksakuune, aga juba väga huvitav isiksus.

Enda kohta võid öelda, et oled eluaegne teletöötaja?

Absoluutselt.

Merike Veskus

Sündinud 19. aprillil 1948. aastal

Tallinnas

Õppinud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris, lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika ja psühholoogia eriala, läbinud mitmeid kõrgemaid režiikursuseid Moskvas ja Leningradis

Töötas aastail 1968–1993 Eesti Televisioonis, aastast 1993 Kanal 2 režissöör

Oli abielus Rein Veskusega, endise Aerofloti piloodi ja praeguse disaineriga

Tütar Mari-Liis, tütretütar Arabella

Arvamus

Reet Linna

endine kolleeg

Merike Veskus on üks äraarvamatu inimene – selles mõttes, et ülekeeva energiaga, meeletu fantaasiaga. Fantaasiat ja ideid on tal isegi rohkem, kui ta suudab neid teostada. Temasugune režissöör peaks töötama hoopis teistsuguses televisioonis ja teises ühiskonnas, seal, kus tal oleks suuremad võimalused – rohkem tehnikat ja aega. Ta on väga, väga hea režissöör, aga meil jäi tal alati ajast puudu. Mäletan, et kord lõpetas ta saadet, mis pidi eetris olema kell 10, kell 8 hommikul. Aga see viitab põhjalikkusele, ta on maksimalist ja lõpptulemus on alati äge.

Merike võib tekitada palju segadust, ta on tüüp, kelle kohta öeldakse, et temaga pidevalt juhtub. Küll tal varastati asju, küll tal kadus, murti sisse, avariid… Ta oskas need küsimused ikka nii üles keerata, et kõik olid paanikas, kuid samas probleemid alati lahenesid.

Minu koostöö temaga oli äge, meil oli palju õnnestumisi. Olen alati mõelnud, et ta on siia ilma tulnud rohkemaks kui see, mida ta praegu teeb. Ta võiks olla filmiinimene, kellele on antud ette pikem süžee ja aega nokitseda.

Muide, Merike on ju isegi lavakas õppinud ja temast oleks võinud vabalt näitleja saada.

 

Merike Veskuse saateid

«Tipp ja Täpp»

«Hunt Kriimsilm»

«Muusikaelu»

«Ars Longa»

«Reporter»

«Pärandus»

«Rahvakunstnikud»

«Aktuaalne kaamera»

jpt