Anne Velli laulumängud kaante vahel

Anne Velli Foto: Liis Treimann / Postimees

Laulja Anne Velli, kes juba pea veerandsada aastat ka oma nukuteatrit veab, vormis viimaste aastate etendustes kõlanud laulumängud kõvade kaantega raamatusse.

Tegelikult ilmus Anne Velli sulest laulumängudega raamat juba kaheksa aasta eest, praegune «Laps laulab ja mängib» on selle mõtteline järg – vahepeal ju päris mitu uut nukulavastust  sündinud. Ning iga uue lavastuse sünd tähendab ka uusi laule ja mänge, mida lapsed etenduse käigus õpivad. «Ikka ja jälle tulid lapsevanemad küsima, kas neid ka kodus edasi mängida saab,» räägib Velli. «Lõpuks korjasingi asjalikumad palad kokku. Tõsi, mõni on ka vanemast ajast, mida lapsed on eriti laulda ja mängida armastanud.»

Kokku on laulumänge 18, kuid laulmise ja mängimise eelduseks on, et mõni pereliige tunneb ka nooti. «Lisaks nootidele on kirjas harmoonia ning vajadusel iga rea ja sõna kohal seletus, mida sel ajal teha tuleb. Näiteks laulu saatvate liigutuste või mängu kirjeldus,» selgitab lauljast näitleja, kes usub, et iseseisvalt võib noodilugemise ja laulmise-mängimisega hakkama saada isegi muusikakooli esimese klassi laps, kui talle solfedžot piisavalt õpetatakse.

Üldse on Anne Velli mõelnud välja – ja ta mängib neid kõiki siiani – neliteist lastetükki, mida esitab soovi korral ka vene keeles. Nirgi-Neti, Orav Olli, Öökullitädi, Rebane Reet, Konn-Vigurvänt, Vares-Vembumees on vaid väike osa Velli loodud tegelaskujudest, ning pea kõik nad on Eestimaa metsaelanikud, kui ehk meie maile sattunud Eesel Eedu välja arvata.

«Mõtted tulevad iseenesest, eks sealt kusagilt ülevalt lehtrist antakse alla,» ütleb Velli. Üks esimestest, kes vanaema uutele etendustele ja tegelaskujudele hinnangu annab, oli kuni viimase ajani lapselaps Sebastian, kes varsti kuueseks saab. «Kui ta päris väike oli ja külla tuli, võtsin ühe ja teise nuku ning improviseerisin köögiuksel või tegin stseene etendustest,» räägib Velli. «Aga nüüd on tal juba muud huvid. Autod ja «bänditegemine». Minu meelest on aga kõige tähtsam, et tema sees on rõõmugeen, mis põlvkondadega edasi kandub.»