Liia Hänni maa ja taeva vahel

Liia Hänni. Foto: Peeter Langovits

Sõidame Liia Hänniga Tallinna teletorni poole. «Teate, ma ei olegi pärast  21. augustit siin käinud,» ütleb Hänni. «Nüüd, pärast remonti?» pärin segaduses. «Ei, ma pole üldse pärast teletorni vabastamist siia jõudnud.»

Hariduselt astrofüüsik, kuid taasiseseisvumise aegu poliitikasse sattunud Liia Hänni oli üheksakümnendatel kolme riigikogu liige ja reformiminister. Praegu on tema südameasjaks IKT võimaluste kasutamine demokraatia edendamiseks ehk e-demokraatia.

Kunagi riigikogus fraktsioonikaaslastelt hüüdnime «demokraat» saanud Hänni pole oma püüdlustest loobunud. Tema päevad mööduvad Tõravere ja Tallinna vahel  pendeldades, kodusele Saaremaale pääseb Hänni harvemini, kui sooviks.

Taasiseseisvuspäeva lävel külastame Liia Hänniga Tallinna teletorni, kus ta veetis ärevad tunnid 21. augustil 1991, osaledes  nüüdseks üheks tugevamaks vabaduse sümboliks kujunenud maamärgi kaitsmisel. Autost väljudes vaatab Hänni ringi, otsekui ei tunneks seda paika enam ära. «Kusagil olid aiad...» mõtiskleb ta. «Siin on palju muutunud ja kõik need sündmused nii kaugele vajunud. Nüüd, kui ma siin seisan, tuleb meelde see hirm ja teadmine, et midagi peab tegema, midagi peab tegema!»

Kuidas te üldse teletorni juurde sattusite?

21. augustil, pärast eelmise päeva ajaloolist otsust jätkus Ülemnõukogu töö nagu tavaliselt – seaduseelnõusid menetledes. Istungi vaheajal kutsus fraktsioonikaaslane Hanno Schotter mind kaasa uurima, mis teletorni juures õieti toimub.

Sealt tuli ärevaid teateid, et rahvas on kogunenud ja torn ise sõjaväe valduses. Sõitsime siia, parajasti jõudis autodel kohale sõdurite uus vahetus. Inimesed võtsid  üksteisel kõvasti käte alt kinni (Hänni haarab mu torni ees seistes tugevalt käevangu – H.K) ning seisid sõduritele tee peale ette.

Sõdurid hüppasid maha ja peksid püssipäradega inimmüüri laiali. Olukord oli  plahvatusohtlik. Oli näha, et sõdurid on väga närvilised. Näitasime Schotteriga sõduritele oma Ülemnõukogu liikmete töötõendeid ja nõudsime, et meid lastaks teletorni territooriumile sisse, ülema juurde.

Ja meid lasti sisse, sest tol ajal oli Ülemnõukogu liikme punaste kaantega dokument mõjus vahend. Tornis ei olnud muud võimalik teha, kui sõduritega muudkui rääkida ja rääkida. Mäletan, kuidas ühel sõduril käed värisesid, kui küsisin, miks nad siin on.

Sõduril käed värisesid, aga kas teiega ei juhtunud sama?

Ma ei mäleta, et oleksin hirmu tundnud, kuigi olukord oli äärmiselt ohtlik. Piisanuks ju ühest ettevaatamatult visatud kivist või närvid kaotanud sõdurist, et veri voolama hakkaks. Tundsin tungivat soovi olukorda kuidagi mõjutada, ja sõduritega rääkimine oli mu ainuke relv. Mõtlesin, et kui inimene sind kuulab, siis ta ei saa ju samal ajal tulistada. Mind paneb seniajani heldima meie inimeste kindlameelne vaoshoitus, mis hoidis teletorni juures ära halvima.

Kas nüüd taas teletorni all seistes tulid kõik pinged ja emotsioonid ka tagasi?

Kõigepealt tunnen end praegu veidi süüdlasena, et ma pole siia varem jõudnud. Olen jälginud teletorni käekäiku meedia vahendusel, aga mingi tõrge on olnud siia kohale tulla. Ehk olengi mineviku emotsioone peljanud. 

Kui väljast vaadates näib vähemalt torni siluett endine, siis sisse astudes on kõik tundmatuseni muutunud. Hänni sammub torni ajalugu tutvustava stendi ääres 1991. aasta sündmusi tutvustava väljapanekuni.

Ühe pildi juures hakkab naerma ja osutab ekraanil olevale Ülemnõukogu istungi fotole: «See nooruke naine olen mina!». Kui hakkab mängima ERR-i video riikliku iseseisvuse  taastamise otsuse vastuvõtmisest ja rahvale edastatakse kutse koguneda teletorni alla kaitsesse, jääb seni rõõmsalt ringi vaadanud Hänni mõtlikuks. «Ma ei suuda seda rahulikult vaadata,» ütleb ta pisaraid peites.

Väljapanekut vaadata oli raske?

Kummaline tunne on. See, mis näib olevat ammu minevikku vajunud, elustub siin uuesti.
Ilmselt on mul eelkõige emotsionaalne mälu. Ma ei suuda meenutada toimunu üksikasju, kuid mäletan, mida läbi elasin, see on kusagil alles. 

Kui palju tänapäeva inimene üldse mõistab ohte, mis olid siis ja mis on praegu?

Tollastes sündmustes osalejad on veel meie keskel ja aitavad meeles pidada, millest me läbi tulime ja millest pääsesime. Neile noortele, kes mineviku vastu vähegi huvi tunnevad, peaks samuti pilt selge olema. Kas me aga tunneme ära ohte, mis meid praegu ähvardavad, on juba keerukam küsimus. Kindlasti on need ohud teistsuguse iseloomuga.

Mis võiksid olla need põhilised ohud eelkõige ühiskonnale, mitte riigipiiridele?

Kõigepealt väikse riigina toimetulek selles globaliseeruvas maailmas, kus piirid on avatud, ja igaühel vaba voli elukohta valida. Kuidas saavutada, et Eesti oleks konkurentsivõimeline riik ja meie inimestele parim paik elamiseks?

Küsimus pole ainult majanduses, vaid ka selles, kuidas suudame alal hoida oma rahvuslikke põhiväärtusi. Vastuse leidmine ei sõltu nii palju  poliitikutest, pigem meist kõigist, sellest, kuivõrd me Eestit hindame ja armastame.

Tõuseme liftiga 21. korrusele, kus asub interaktiivne näitus Eesti saavutustest. «Siin on näiteks Skype, Pärt ja «Teeme ära!»,» selgitab teletorni turundusjuht Viktoria Toompere. «Siis peaks siin ju Rahvakogu ka olema,» arvab Hänni.

Olete viimasel ajal tegelenud kodanikuühiskonnaga – kui tugev on see Eestis praegu?

Aastatega on inimesed muutunud järjest teadlikumaks oma rollist ja võimalustest, kuidas mõjutada ühiskonnaelu ja avalikku poliitikat. Meil on palju aktiivseid vabaühendusi, kes oma kodukohas või riigi tasandil toimuvale käed külge panevad.

Loomulikult nõuab tegutsemine kiirelt muutuvas keskkonnas uusi oskusi. Minu arvates on Eesti vabakond tõhusalt kasutusele võtnud  uue tehnoloogia võimalused, paljuski käib suhtlemine ja organiseerumine virtuaalsetes võrgustikes. Võtame kas või Rahvakogu protsessi, kus ideede kogumine  ja arutelu toimus internetis. Eesti kodanikuühiskond on ammu lapseeast välja kasvanud ning muutunud võimule nõudlikuks ja sõnakaks partneriks.

Kas ei tundu, et algatused internetis küll tekivad, kuid jäävadki sinna?

Ega e-demokraatia ei ole nähtus omaette, seda tuleb vaadata üldise demokraatliku valitsemise ja ühiskonna kontekstis. Need on lihtsalt lisavõimalused. Ei saa arvata, et ehitame üles e-demokraatia ja kõik asjad ongi korras.

Selles mõttes on Rahvakogu protsess väga õpetlik näide. Kodanikel oli kõigepealt vaja tulla loosungitega tänavale, et nende rahulolematust tõsiselt võetaks ja lahendust otsima hakataks. Lõpuks jõuti ka läbirääkimiste laua taha, valitsusega toimus sisuline arutelu.
Paljud Rahvakogu ettepanekutest ei ole läbi läinud.

Kui väidetakse, et Rahvakogu on läbi kukkunud, sest ühtegi ettepanekut pole veel seaduseks saanud, siis ei arvestata ühte väga olulist parlamenditöö iseärasust – et asjad võtavad aega. Hakata ülepeakaela valama ettepanekuid seadustesse, see ei ole õigustatud ootus.

Õigustatud ootus on see, et parlament suhtub ettepanekutesse tõsiselt ja neil on selge arusaam, kuidas ja mis järjekorras neid arutada. Kevadisel põhiseaduskomisjoni avatud istungil oli sellist lähenemist tunda.

Rahvakogu ettevõtmine on tõsine katse Eesti demokraatiat uuendada, ja ma loodan, et ka  edukas. Kuid vale oleks istuda praegu käed rüpes ja oodata Toompealt seadusi. Kohalikud valimised lähenevad ja pilk tuleb sinna suunata.

Demokraatlikku võimu teostamist vajame mitte ainult riigi tasandil, vaid kõigis Eesti valdades ja linnades. Rahvakogus lipukirjaks olnud aus poliitiline konkurents on tähtis juba praegu, kohalikeks valimisteks valmistudes. Selleks ei ole vaja ilmtingimata uusi paragrahve, vaid kodanike teravat silma ja selget hukkamõistu hea valimistava rikkujate suhtes.

Hea valimistava on vabaühenduste seatud latt valimistes osalejatele, mille alt läbipugejad tuleks maha hääletada.

22 aastat tagasi Edgar Savisaare käsul torni kahjustusi üles märkima saadetud Hänni ei mäleta enam, kui kõrgele ta lõpuks välja jõudis, küll aga mäletab kunagist kohvikut. Selgub, et see asuski samal korrusel, kus nüüd on Eesti saavutuste näitus. Hänni vaatab 170 meetril kõrgusel aknast välja ja mina uurin, kas tol ajal oli ka aega vaadet nautida. «Ei,» naerab Hänni, liigub edasi välisrõdule ja küsib, kus siin neid julgustükke teha saab.

Kui aus tundub see poliitiline konkurents olevat?

Üldistada on raske, sest kindlasti on olukord omavalitsuseti erinev. Tallinna peale vaadates tuleb kahjuks tõdeda, et avaliku raha eest valimiskampaania tegemine on juba alanud.  Selliste meetoditega oma poliitilise võimu kindlustamine väärib hukkamõistu. Minu arvates on tegemist  ametivõimu kuritarvitamisega, mis on seadusega keelatud ja karistatav. Siin peab õigusriik end maksma panema.

Selliseid asju on tänapäeva Eestis valus vaadata?

On küll. Aga teades, et riik ei saa kunagi päriselt valmis ja demokraatia vajab igapäevast hoolitsust, tuleb püüda olukorda parandada. See on meie kodanikukohus. Üksnes nurinast ei piisa, tegusid on vaja. Riik vajab pidevat arendamist, nagu aed. Me oleme selle riigi aednikud.

Kust võtate jõu, et olla juba mitukümmend aastat selle riigi aednik?

Sattusin poliitikasse nende sündmuste keerises, mis viisid Eesti taasiseseisvumiseni. Kui oled juba seal sees, näed, kui palju on teha, ja mõistad olukorda sügavamalt kui eemalt vaadates.  Pärast reformiministri ametit sai mulle selgeks, et majandust võib reformida seadustega, kuid tõeliselt demokraatliku riigi rajamiseks on vaja palju suuremat pingutust. Olen end sellele pühendanud. Teiselt poolt: elu on huvitav ja ma pole valmis elama üksnes olnut meenutades, vaid tahaks midagi veel ära teha.

Tagasi maa peale jõudes põikab Hänni läbi suveniiripoest ja otsib midagi mälestuseks. «Ma pean kolm tükki ostma, mul on ju kolm lapselast,» teatab ta. Endale ei võta midagi, küll aga lubab peagi tagasi tulla, siis juba koos lapselastega.

Just oli perseiidide sadu – tähti ka ikka vaatate vahel?

Tänu sellele, et elame abikaasaga endiselt Tõraveres, kus on meie kodu ja observatoorium ning augustikuu tähised ööd, seda ikka juhtub. Olen koos lapselastega rohul pikutades lugenud langevaid tähti ja võistelnud, kes näeb neid rohkem.

Loomulikult võidavad noored silmad. Pilguheit pimeda taeva poole on vana harjumus astronoomitöö ajast, mil selge taevas tähendas saabuvat vaatlusööd. Praegu ei vaata ma enam tähistaevast astronoomi pilguga, vaid imetlen lihtsalt selle kütkestavat ilu.

Soovite ka midagi vahel, kui täht langeb?

Tavaliselt langeb ta nii kiiresti, et ei jõuagi midagi soovida. Ütled vaid: «Ooh!» Kui jõuaks, siis sooviks seda, et saaksime vabana edasi elada. Seda nii inimesena kui ka rahva ja riigina. Eriti kui see täht langeb 20. augustil.

Liia Hänni

Sündinud 4. oktoobril 1946 Saaremaal Atla külas.

1965. aastal lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja 1970 Tartu Ülikooli füüsika osakonna.

1991. aastani töötas Tartu Observatooriumis.

On kuulunud Eesti Kongressi, Eesti Komiteesse, Põhiseaduse Assambleesse ja EV Ülemnõukokku.

Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige ja aastatel 1992-1995 pidanud reformiministri ametit.

Hetkel töötab e-Riigi Akadeemias e-demokraatia  programmi juhina.

Abielus Uku Hänniga. Neil on poeg Kristjan ja kolm lapselast.

Arvamus

Marju Lauristin

Ühiskonnategelane ja Tartu Ülikooli meediaõppejõud

Liia on olnud minu poliitikuaastate usaldusväärseim kaaslane. Oleme koos läbi mõelnud ja püüdnud lahendada mitmeid Eesti poliitika algusaastate keerulisi olukordi. Hindan tema selget matemaatiku mõtlemist, paindumatut ausust ja julgust igas olukorras püstipäi oma põhimõtete järgi toimida.

Liiaga koos Rahvarindes, Eesti Kongressis, ülemnõukogus, riigikogus ja Laari esimeses valitsuses tegutsenud poliitikute jaoks on Liia sõnal kaalu kõiges, mis puudutab Eesti põhiseadust ja demokraatlikku riigivalitsemist.

Liia iseloomus on kaunilt ühendunud mehelik mõistus naiseliku tundeerksusega. Liia saatus poliitikuna on ka parim vastus küsimusele, miks on Eesti poliitikas nii vähe naisi. Liiale pole poliitika kunagi olnud ei omakasupüüdlik mäng ega armutu võimuvõitlus, vaid siiras pühendumine Eesti riigi ülesehitamisele.

Seepärast eelistab ta praegu arendada demokraatia uusi võimalusi mitte Toompeal, vaid mittetulunduslikus e-valitsemise akadeemias.