Mari Kalkun hindab vabadust

Kardab kõrgust: kuigi küngaste vahel üleskasvanud, pelgab Mari Kalkun suuri kõrgusi. Ööbikuoru vaatetornis tunneb ennast aga koduselt. Foto: Kristjan Teedema

Viimased aastad on Võrumaa metsade ja küngaste vahelt pärit Mari Kalkun (27) veetnud seal, kus ta polnud elus varem kunagi elanud – mere ääres. Poolteist aastat Tallinnas ja poolteist aastat Helsingis. Kuu aega tagasi lõpetas ta nimelt magistriõpingud pärimusmuusika erialal.

Kui intervjuud kokku lepime, sõidabki Mari Kalkun parasjagu Helsingist Tallinna ja juba järg­misel hommikul edasi Tartu. «Kas sobib kuskil lõuna pool?» üritab ta tagasihoidlikult intervjuu kohta kodu lähedale kokku leppida. Jaatava vastuse peale, justkui oleks tegemist arusaamatusega, täpsustab Mari, et tegelikult pidas ta silmas Võrumaad. «Kuidas see kõlab?»

Rõuges Ööbikuorus, kaheksa kilomeetrit tema isa talust, ütleb Mari aitäh, et sõitsime fotograafiga tema juurde, mitte vastupidi. Mari sõnul on Eestis liialt levinud suhtumine «tule-Tallinna-teeme-intervjuu». Nagu mujal Eestis elu ei olekski.

Nii nagu ööbikud võivad laulda lakkamatult ehast koiduni, võtab ka Mari Kalkun Ööbikuorus ühtelugu lauluviisi üles. Ta ümiseb, jalutades parklast jäätisemüüjani, jäätisemüüjast vana aidani, aidast kiigeni ja kiigest vaatetornini. Et ta ennast just Lõuna-Eestis kõige paremini tunneb, selles pole kahtlustki. Ometi on ta noore lauljana ka palju maailmas ringi rännanud. Mari rännakutest ja teel olemisest me lõpuks Ööbikuorus, õhtupäikse all sillerdava Liinjärve ääres rohukünkal istudes rääkima hakkamegi.  

Mari, mis lugu sul nende Korneti mägedega on, mis sulle koduaknast paistavad?

See on üks hästi ilus koht, kust Eestimaad vaadata. Need mäed asuvad kodust kõigest kümne kilo­meetri kaugusel Lätis. Seal on juba teine maailm, kõik on läti keeles. (Peab mõtliku pausi.) Ja Läti õlu on väga hea.

Me just käisime seal mägede kõla testimas. Laulame võro tüdrukute pundiga vanemaid regilaule. Laulsime seal õhtu loojangus eri suundadesse, ja tõesti, seal on hästi võimas kaja. Laulsime ühte karjalaulu, mis rääkis ühest lehmakesest, ja korraga kuskilt metsade vahelt hakkas läti lehm meile vastu ammuma.

Leidsite ühise keele?

Jah, täpselt nii. (Naerab lõbusalt.)

Kuu aega tagasi lõpetasid sa Tartu Ülikooli, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühisõppekava pärimuslaulu eriala. Oma magistrikontserdi «Tii ilo» esitasid oma rahvusvahelise ansambliga Runorun. Millal te kontserdist plaadi välja annate?

Üks variant on anda plaat välja sellestsamast kontserdist. Klassikaraadio salvestas «Tii ilo» kontserdi [Tallinna vanalinnas] Hobuveskis. Teine, natuke pikema perspektiiviga plaan on anda plaat välja järgmise aasta lõpus või ülejärgmise alguses. Siis salvestaksime juba korralikult stuudios. Võib-olla annan vahepeal veel ühe sooloplaadi välja.

Runoruniga on selline põnev lugu, et sügisest alates asume peaaegu kõik eri riikides. Kontrabassimängija ja trummar on Helsingis. Kandlemängija läheb aastaks Stockholmi. Ja mina otsustasin tagasi Eestisse tulla. Seega, iga asja organiseerimine võtab aega.

Millest «Tii ilo» laulud räägivad?

Eesti keeli ongi «Tii ilo» laulud teel olemisest. Ma arvan, et muusikas nagu ka elus on hästi tähtis just nimelt teel olemine või siis hetkes olemine. Just sageli ringi liikudes ja teel olles sünnivad paljud laulud ja mõtted. Samas, minu enda jaoks tähistab see ise pidevas liikumises ja muutumises olemist. Ei saa ühe koha peale paigale seisma jääda. Eelkõige muusikas püüan pidevalt otsida uusi võimalusi.

Sinu ja ühtlasi ka Runoruni kontrabassimängija Nathan Riki Thomsoni kõige uuem lugu on «Vetelkõnd». See räägib sellest, kuidas Thomson saabus Austraaliast Soome ja kogeb esimest korda, et ta saab kõndida vee peal ehk jää peal. Ka sina oled ilmas palju ringi rännanud. Mis see on, mida sa oled oma reisidel kogenud päris esimest korda elus?

Esimene reis oli tõesti selline. Mäletan, et olin keskkoolis ja reisimiseks raha väga palju ei olnud, aga olin just sünnipäevakingituseks fotoaparaadi saanud. Suutsin selle maha müüa, praeguses vääringus umbes 200–300 euro eest. Selle raha eest läksin sõbrannaga Prantsusmaale reisima.

Just Pariisis sai esimest korda tänavamuusikute kirevat elu näha. Lennukist maha astununa kuulsime kohe esimeses metroos akordionimängu elavas esituses. Olin sellel ajal palju Yann Tierseni (prantsuse muusik ja helilooja – K. T.) muusikat kuulanud. See hetk oli täpselt selline, et jõuad kuhugi uuele maale ja astud justkui otse filmi. Selline tunne oli. See oli üks tõukeid, miks hakata akordionit mängima ja akordioniga tegelema. Lisaks sellele mulle tundus, et akordioniga saab teha laule, mida ei ole võib-olla varem tehtud. See oli uus võimalus.

Tulid Eestisse, õppisid akordionimängu ära ja kirjutasid inspireeritult metroomuusikust oma plaadile loo?

Jah, sellise prantsuskeelse pealkirjaga pala «Coup de chance» («Õnnelik juhus»). Ma arvan, et prantsuslikus muusikas on sellist kergust, mida on vahepeal tore kogeda.

Tegelikult hakkasid sa ringi rändama juba väga noorena. Vaheaegadel põgenesid Tartu Annelinna paneelmajade vahelt Võrumaale?

Võrumaal olen ma veetnud oma esimesed eluaastad ja loomulikult hiljem sai siin ka kõik oma vabad hetked ja vaheajad veedetud.

Tegite Viitininas sõbrannadega lakkamatu laulu saatel ligi kümnekilomeetriseid rännakuid, et poest jäätist osta?

Võis olla küll, jah. (Naerab.) Umbes nii see oligi.

Kui keegi külas käis, sai naabrite juures piima järel käidud või matkatud ümberkaudsetele aladele.

Varasemas lapsepõlves olid esimesed matkad ainult kilomeetri kaugusele. Meil oli üks selline mänd, mille alla me alati nõbudega matkasime. See oli hästi hea metsmaasikakoht. Kuigi see oli väga lähedal, pakkisime võileivad ja mängud kaasa ja veetsime seal väljal terve päeva. Selle kõige juures oli oluline see rännak ise ja kodust ära minemine.

Mis laule sa sellel ajal laulsid?

Ma nüüd hakkan meenutama. Tegelikult olin ju lapsepõlves hästi palju üksinda. Võrumaal ka. Kui mul külalisi ei olnud või kui olin päris väike, veetsin suurema osa suvest üksinda mängides ja olles. Alguses olidki sellised omaette, päris iseendale musitseerimised – endale lauldes või meloodikat mängides.

Mul oli selline värviliste nuppudega laste meloodika. Veel oli üks nõukaaegsete laste mandoliin, mis mängis «Kalinkat». Seda sai tagurpidi ja õigetpidi mängitud.

Hiljem, kui ma juba klaverit õppisin, sai peresünnipäevadel mõne looga esinetud. Hiljem hakkas juba laulukirjutamine. Leidsin ühe oma esimese loo noodi. See oli aastast 1994. Olin siis seitsme-aastane.

Alustasid iseendale musitseerimist ja hiljem ei suutnud enam suitsusaunaski vakka olla?

Jah, regilaulud sobivad päris hästi saunas laulmiseks.

Põhikooli ajal elasid sa emaga aasta Ameerikas. Kuidas Ameerika sulle mõjus?

Olin siis kõigest 14-aastane, kui me terveks aastaks Ameerikasse läksime. Nii noorelt on see suur elumuutus. Arvan, et see, heas mõttes, loksutas mitmed asjad õigel ajal paika.

See suurus, mis Ameerikas oli, oli midagi täiesti pahvikslöövat. Kõik lihtsalt ongi nii suur – inimesed on suured, autod on suured, toidukogused on suured, poes on apelsinimahl gallonis. Gallonis on 3,8 liitrit. Ja loomulikult sõnad on suured. Unistused on suured. Kõik on suur. Selle kõrval hakkas Eesti väiksus hästi armas ja kodune tunduma. Tundsin seal päris esimest korda ka tõeliselt suurt koduigatsust. See oli tunne, mida ma ilmselt varem polnud tundnud.

Elasin seal ka maavärina üle. Olin muusikatunnis, kusjuures. Päris tugev värin oli – 7,8 palli. See oli täiesti uus kogemus. Maa on tavaliselt midagi sellist, mille peale me võime kindlad olla. See on seal ja püsib seal. Selline raputav kogemus.  

Ameerikas käigu kaudu õppisin ma väärtustama seda, mis meil siin Eestis on, ja nägema seda realistlikult. Siin sa võidki olla kindel, et see pind, millel me kõnnime, on seal ja püsib seal ja sellega ei juhtu midagi. Enamasti.

Ka Eesti väiksus on tema suur pluss. Siin on inimeste võrgustikud omavahel niivõrd tihedalt seotud. Minule isiklikult meeldib see küla­fiiling. Just nimelt see, et sa tunned inimesi. See on nagu väike kogu­kond. Rääkida mõne poliitikuga juttu või kohtuda presidendiga, see ei ole meie, ükskõik millise tavalise inimese jaoks midagi ennekuulmatut. Vahel võib seda ikka juhtuda.   

Presidendist rääkides: alles kevadel osalesid sa Eesti presidendi riigivisiidil Leedus. Olid seal Runoruniga kaasas muusikaliseks kingituseks. Kas said presidendile Võrumaa mured ära rääkida?  

See oli, jah, üllatus ja suur au esindada oma riiki oma muusikaga. Ja sain härra presidendiga jutu peale küll, rääkisime tulevikuplaanidest. Hästi sümpaatne vestlus oli. Tema suhtlusoskus on selline, et ta suudab panna inimesi tundma nii, et see vestlus on ainulaadne. Lihtsalt räägib kui inimene inimesega.

Kas Võru inimesed ei andnud sulle kaasa kirjakest presidendile?

Veel ei andnud. Võib-olla järgmine kord annavad.

Mis see sõnum olla võiks, mida Võrumaal vaja on?

Rohkem noori Võrumaale elama!  

Kuidas see võimalik oleks?

Eks mingil määral Võrumaa ise annab väge juurde. See kant ja loodus tõmbab. Eriti kui sul on juba mingi juurikas siin olemas.  

Aga muidu, eks lahendus on see, et tuleb leida rohkem tööandjaid, kes on oma graafikutega paind­likud. Tänapäeval hinnatakse – just minu põlvkond hindab – eelkõige vabadust.

Miks mulle väga meeldib muusiku elukutse, on ka sellepärast, et ma ei ole seotud mingisuguse kellast kellani graafikuga. Saan ise määrata, millal valmistun, millal harjutan, millal kuulan salvestusi. Need on ju kõik muusikutöö osad. Ühesõnaga, kui leiduks rohkem selliseid tööandjaid või ettevõtlikke inimesi, kes julgevad endale töökohti luua, siis arvan, et kus on tööd, sinna tuleb ka inimesi. Kui on võimalik ilusas looduskaunis kohas elada ja teha tööd, siis paljud eelistaksid sellist varianti.  

2011. aastal anti Jaapanis välja sinu plaadid «Vihmakõnõ» ja «Üü tulõk». Kuigi oled rääkinud, et Jaapanil ja Eestil on sarnasusi, tuleb tunnistada, et meil on siiski rohkem erinevat. Milliseid äpardusi võõras kultuuriruum kaasa on toonud?

Jaapanis ei saa jaapanlane sulle öelda ei. Äraütlemine on ebaviisakas. Meil oli muusik Pastacaga ükskord heliproovis juhtum, kus tekkis küsimus kaablite ühendamisega. Jaapanis on teine elektrisüsteem ja pidi kasutama transformereid, mis ühe voolu teiseks muudavad. Ühesõnaga, kuidas täpselt siis seda vooluringi kokku panna. Mäletan, et Pastacas ja disainer Hannes Praks, kes oli kaasas helimehena, küsisid kohalike helimeeste käest, kas me saame nüüd need asjad nii ühendada. Vastus oli, et jah, jah, ikka saab, niimoodi ääri-veeri. Pärast tunniajalist proovimist selgus, et tegelikult ei olnud see tollel hetkel võimalik. See oli selline asi, millest oleks pidanud võib-olla ise aru saama, et see nüüd tähendas «ei».

Jaapani kõrval võib ka Armeeniat eurooplastele küllaltki eksootiliseks riigiks pidada. Räägitakse, et armeenlased võtsid kristluse omaks enne kui Kristus ise ja nad on väga külalislahke rahvas. Said sa sellest osa?

Jah, just nimelt see külalislahkus! Kogu Armeenia-reis oli selles mõttes väga eriline, et lisaks kontserdile sai lauldud ka traditsioonilises Armeenia pulmas. Oma sõbra, armeenlasest kunstniku Vahram Muradyani pulmas. Pärast kiriklikku laulatust oli suures ballisaalis tants ja trall. Sellist külalislahkust ja teenindust, mis seal meid vastu võttis, ei ole ma küll mujal näinud. Et mis mõttes, sinu klaas ei saagi kunagi tühjaks, sellepärast et see täitub alati enne, kui sa jõuad pool ära juua!? Ja kusjuures sa ei pane üldse tähelegi, millal see hetk on, kui see täitub. Ongi selline imelauake, mis kogu aeg on toidu ja veiniga kaetud.

Mitmed sinu reisid on seotud festivalidel esinemisega. Üks meeldivamaid festivalikogemusi on sul Tšehhimaalt. Mis Tšehhimaa nii eriliseks tegi?

Püüan reise sättida ikka nii, et saaks ka veidi ringi liikuda ja saada natuke aimu selle maa kultuurist ja oludest. Tšehhis sõitsime näiteks rongidega ringi ja lõpuks esinesime Praha lähistel ühes väikses linnakeses kunstifestivalil, mida üks mu sõbranna korraldas.

See oli üks väga eriline kontsert. Väikeses Tšehhimaa linnas ühes kohalikus kirikus. Olime juba heliproovi ära teinud ja siis just sellel hetkel, ütleme, pool tundi enne kontserdi algust, oli meeletu äiksetorm ja kogu linnas läks elekter ära. Siis sai esinetud akustiliselt, ilma igasuguse võimenduseta. Terve kirik pandi küünlaid täis ja akende taga sähvisid võimsad välgunooled. Hästi võimas kogemus. See on näide sellest, kuidas mõnikord sellised asjad töötavad just enda kasuks

Mäletan, et publiku hulgas oli isegi üks koer. Ma ei tea, kas see on Tšehhi hea koerapidamise kultuur, aga see koer haukus ainult aplauside ajal.

Eestlased võivad sind ja Runoruni kuulata järgmisel nädalavahetusel Viljandi folgil. Mitmes kord see sul juba folgil esineda on?

Tegelikult ma ei ole üldse nii palju folgil esinenud, viimati hea kuus aastat tagasi, kui mul olid esimese plaadi esitluskontserdid. Olen sattunud folgile küll esinema, aga mitte oma kavaga, vaid külalisena, kellegi teise kontserdiprogrammis. Mingi ring saab nüüd täis. Tõotavad tulla põnevad kontserdid. Üks on Jaani kirikus ja teine Kaevumäe laval.

Sinu juured on nii Võrumaal kuplite vahel kui ka Pärnumaal mere ääres. Koolipõlve veetsid Tartus Annelinnas. Karl Ristikivi on aga öelnud: «Meie juured ei ole lapsepõlves, kodumullas ja maakamaras, murukoplis, kus aabitsalapsed mängivad… Meie juured on igas paigas, kus me kunagi mööda käinud.» Kas oled Ristikiviga nõus?

Arvan, et juured on ikkagi seal kohas, kus sa oled sündinud ja kasvanud. Aga see, kes me oleme, või see, kes meist saab elu jooksul – see on kindlasti mõjutatud kõigist nendest inimestest ja kohtadest, kus me oleme olnud ja elanud ja läbi käinud. Sellega olen nõus, see kindlasti mõjutab.


Mari Kalkun (27)

Lõpetatud koolid:

Hugo Treffneri gümnaasium 2005

Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, kultuurikorraldus 2009

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuur, pärimusmuusika laul 2013

Sibeliuse Akadeemia Helsingis (kolm vahetussemestrit) pärimusmuusika laul 2013

Plaadid:

«Vihmakõnõ» (2010, Õunaviks; 2011, Nature Bliss, Jaapan), «Üü tulõk» (2007, Õunaviks; 2011 Nature Bliss, Jaapan)

Alates 2009. aastast vabakutseline muusik. Varem töötanud Klassikaraadios ja Eesti Pärimusmuusika Keskuses.

Vabaabielus.


Arvamus

JAAK JOHANSON

muusik, Mari Kalkuni sõber

«Mulle tohutult meeldib Mari laulmine. See on laulmine, mis võtab sul südamest kinni, selles puhub oma-metsa-tuul-ümbert-maailma. Minu jaoks on olemas selline nähtus nagu juuripidi Võrumaalt, Setomaalt või saartelt pärit tüdrukud, kellel ka muusikaline vaist on seotud «metsiku» keelevaistuga. Seda vist ei saa teadlikult õppida, midagi peab olema Loojast antud ja õnnekombel lapsepõlves näiteks vanavanematelt hinge jäänud.

Mari puhul on tunda tugevat kohalolu sünnipärases kohas ja ruumis. On ju nii, et surrogaatkultuuris, Eestis või mujal, teevad plikad järele Ameerika suuri plikasid, kes teevad järele Ameerika musti plikasid (kes ongi ju ehedad)... Ja see on «justkui» väga seksikas ja atraktiivne... aga päris-vitamiinist sama vaene kui Hispaania toitelahuse-maasikad võrreldes Mooste metsmaasikatega.

Sellepärast, kui oleks minu teha, mängiks ma Mari-muusikat iga päev just Eesti mainstream-raadios, et oleks väikestele tüdrukutel eeskuju.»