Laura Põldvere päev: tempo, tempo! Viimasel sekundil laevale ...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päeva esimeses pooles ootab esinemine Tartu Ülikooli aulas õigusteaduskonna lõpetajatele. Kaks mu endist klassiõde Miina Härma gümnaasiumist ja samuti üks paralleelklassi tüdruk saavad ülikooli lõpudiplomi – vahva on neid jälle näha. Ühe klassiõe ema on aktuse korraldajate hulgas.
Nad võtsid minuga poolteist kuud tagasi ühendust, et kuupäevad ja kellaajad klappima saada. Mõned esinemised on mul juba järgmise aasta jaanuariks kirja pandud. Oktoober ja november on samuti väga tihedad, aga detsember on veel üsnagi vaba.
Jõuan ülikooli aulasse ligi kaks tundi enne aktust, kella poole 11ks, et teha sound-check'i ehk heliproovi. Seal tuleb välja selgitada, kas kuulen piisavalt hästi saateinstrumenti, klaverit, kui valjult pean laulma ja kuidas see kõik ruumis kõlab. Alati tuleb arvestada ka sellega, et kui saal on tühi, kõlab muusika hoopis teistmoodi võrreldes sellega, kui saal on rahvast täis. Nii juhtubki, et kuigi paneme heli varakult paika, osutub vokaal täissaalis liialt vaikseks. Õnneks saab seda pärast esimest lugu helimehele öelda ja ta sätib kõik õigeks.
Heliproovi ja esinemise vahele jääb tavaliselt tühi aeg. Siis tuleb endale mingit mõistlikku tegevust leida, kas või esinemiseks soengut ja kleiti sättida või raamat lugemiseks kaasa võtta. Seekord vaatan oma järgmisteks esinemisteks lugusid.
Kokku esitan kolm lugu, nende vahele jäävad ligi pooletunnised pausid. Peab ütlema, et väga keeruline on anda kontserti väikeste tükkidena. Palju mõnusam on anda 40-minutiline või tunniajaline kontsert, kus elad sisse ja saavutad publikuga hea kontakti. Aga kui teed ühe loo, siis pausi, siis teise loo, ja siis tuled taas lavalt maha – see on midagi samasugust, nagu oled teinud trenniks soojenduse, jahtud maha ja siis hakkad uuesti soojendust tegema.
Punase tule alt läbi
Kui kolmas laul kella poole kahe ajal esitatud saab, vahetan kähku riided ja istun oma punase Audi rooli, et võtta suund otse Virtsu sadama poole. Pean jõudma kella poole viieks Saaremaa praamile.
Autos söön sõidu ajal ühe banaani. Selle ajani olin hommikuse söögiga. Ega mulle enne laulmist meeldigi, kui kõht on täis, sest siis ei saa hingamislihased korrektselt liikuda ja ma ei tunne, et annan endast parima. Kuna esimene esinemine oli keskpäeval, siis mõistagi ei saanud ma hommikul süüa putru, moosisaia ja salatit. Ema oli eelmisel õhtul teinud väga-väga head pastat, nii et näksisin natuke seda. Mulle meeldib, kui pasta on potis pisut seisnud ja nätskeks läinud.
Virtsu poole sõites kuulan kaasaegse improvisatsiooni ja džässiplaate, mis on kevadel kogunenud ja mille on ka erialaõpetaja, muusikaakadeemia improvisatsiooniprofessor Anto Pett kuulamiseks andnud. Telefoniga ma roolis olles pikki kõnesid teha ei taha, sest see on üsna ohtlik.
Jõuan Virtsu sadamasse sekund enne praami uste sulgumist. Olin eeldanud, et jõuan ilusti, et varuaegagi jääb, aga Pärnust läbisõit võttis liiga palju aega. Sõidan kõige viimasena praami peale, kui foorid näitavad juba punast tuld.
Juuni keskpaiga nädalavahetusel esinesin Hiiumaal Sõru Jazzil. Hiiumaale sõitis praam ligi poolteist tundi, aga nüüd, Saaremaale sõites, jõuan vaevalt üles salongi kõndida, võtta aleksandrikoogi ja juustusaia ning veidike kohvi juua, kui juba teatatakse, et tuleb taas autosse istuda. Märkan, et üks naine tellib suure prae ja istub laua taha, kuid peab lahkuma nii, et ei jõua seda peaaegu puutudagi.
Karastusest tuleb kasu
Autode vool kulgeb sujuvalt ning kella kolmveerand kuueks jõuan Kuressaarde, kus muusikakooli ruumides käivad muusikaürituse Jazz Attack proovid. Seal on eri muusikastiilide esindajatest pandud kokku grupid. Minuga koos on trompetimängija Allan Järve, tšellist ja elektroonilise muusika tegija Sander Mölder ning Argo Vals, kes on esinenud Jazzkaarel ja teinud ilma mitmetel festivalidel.
Kuna džässi läbiv mõiste on improvisatsioon, ongi meie ülesandeks pisikeses stuudioruumis improviseerida ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Mitte et tulemuseks peab tulema noodistatud lugu, vaid eesmärk on saada ideekatked, mida laval improviseerides arendada.
Kindlasti ei tunne nii mõnigi üksteise muusikalist keelt kombates ja ühiseid punkte otsides end kohe kõige mugavamalt. Lõppeks on ju igaüks harjunud enda mõtetega – aga see ongi põnev!
Kuna õpin muusikaakadeemias kaasaegse improvisatsiooni osakonnas, olen viimasel kahel aastal sellistes olukordades üsna palju karastust saanud. Olen vabanenud hirmust ja leidnud variante, kuidas olukordades, kui su kõrval ei ole ainult vokalistid, vaid on ka instrumentalistid, toime tulla. Tunnen end üsnagi mugavalt.
Kella kaheksast algab Kuressaares ühe külalistemaja hoovis õhtusöök – mõnus suvine grillimine, ilm on hästi ilus. Kokku on meid umbes viisteist, teiste hulgas Chalice, Tommyboy, Virgo Sillamaa, Viljandi folgi tegijad.
Pärast õhtusööki on võimalus muusikakooli ruumides veel harjutada, aga kuna minu instrumendiks on hääl, pole kõige targem hakata sellega öösel veel midagi tegema. Isegi kui on väga-väga põnev ja tahaks laulda, tuleb endal piirid ette seada. Häälele peab puhkust andma. Niigi tuleb suvel häälega ettevaatlik olla. Näiteks auto konditsioneer on hirmus kurjast asi. Kui palavaga sõidan, jahutan auto selle abil maha ja siis lülitan kohe välja. Samuti olen õietolmu vastu allergiline – ka see mõjutab häälepaelu. Ja tagatipuks Eesti ilm: Sõru Jazzil oli väljas 13–14 kraadi, aga ikka panin suveriided selga, sest on suvi ju! Aga tegelikult ei tohi suvemöllus unustada, et kui on jahe, tuleb siiski soojad riided selga tõmmata.
Öömaja on Kuressaare kuursaalis, kus on ilusasti korda tehtud ruumid. Tavaliselt üritan õhtuti enne magama jäämist lugeda. Viimasel ajal on koolist kaasas palju lektüüri, eriti just artikleid improvisatsiooni kohta. Kui magistriõpingud järgmisel kevadel läbi saavad – sel kevadel lõppes esimene magistriaasta –, siis on ilmselt väga raske õppimistsoonist välja pääseda. Juba praegu tekib väike hirm, mis siis saab, kui ma enam ei käigi ülikoolis. Doktorantuuri ei näe hetkel mõtet minna. Kui leiaksin teema, mis on muusikavaldkonnale kasulik ja mida on vaja uurida, siis võib-olla võiks edasiõppimist kaaluda, muidu mitte. Kui midagi uurida, siis ikka asja pärast.
Magama jään öösel kella ühe ajal. Hommikul on vaja varakult kell üheksa taas prooviga alustada. Eks need pikad päevad päädi lõpuks sellega, et kunagi tuleb unetunnid tasa teha. Kaua sellise tempoga jätkata ei saa.