Nahadisainer Kadri Kruus: sinna ei saa midagi parata, põhjamaade inimesed jäävad karusnahka kandma

«Minu klient on see, kes oskab minu loomingut väärtustada,» ütleb Kadri Kruus, pisikest kasvu Eesti naine, kes vehib Tallinna Loomeinkubaatori neljandal korrusel nahast aksessuaare teha.

Tema käe all valmivad peamiselt loomanahast käekotid, muuhulgas on ta aga loonud ka käeehteid, trakse ning isegi kingapaare. Kadri on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonna, kaitsnud kunstiajaloo õpetaja magistrikraadi ja teinud eeskujulikult ilma rahvusvahelisel disainiareenil.

Räägi, Kadri, kuidas sa nahakunstini jõudsid ning mis sind selle erialani viis?

Ma tegelikult tahtsin hirmsasti lihtsalt Eesti Kunstiakadeemiasse sisse saada. Mind huvitas eelkõige tekstiilikunst, kuid sellel erialal oli palju kõrgem lävend kui nahakunstil. Kandideerisin küll mõlemale erialale tasuta kohale, aga juhtus nii, et pääsesin vaid nahakunsti tasulisele kohale. Esimese aasta veetsingi õpingute eest makstes, kuid kuna summad, mida tasuda tuli, olid üüratult suured, proovisin järgmisel aastal uuesti tasuta kohale saada. Tegin eksamid ära ja sain kõigi tulemuseks üheksa punkti kümnest! Mõtlesin veel korra, et lähen ikkagi tekstiilierialale üle, kuid üks vanema kursuse tudeng soovitas mul paigale jääda, sest tekstiil polevat nii väärtuslik kui nahakunst.

Kas sa oled ka ise mõelnud end välismaale täiendama minna?

Ma mõtlen kogu aeg, et võiks minna. Seni olen püüdnud seda oma tööga seotud reiside ja muu säärasega kompenseerida, kuid tunnen, et peaks ikkagi end kuskil täiendama. Kuna ma täiskohal õpinguid endale enam lubada ei saa, sest muidu jääks mu töö soiku, siis mõtlengi pigem täiendkursuste peale.

Kas sa tunned, et sul on palju tehnilisi oskusi veel avastamata?

Pigem huvitavad mind lihtsalt need võtted, millega itaallased kotte valmistavad. Kuigi üht käekotti võib teha väga mitut moodi, siis seal on neil oma kindlad kotiloomise mudelid ning reeglid. Tänapäeval pääseb põnevale materjalile muidugi ka läbi YouTube'i ligi - kui sa oma eriala juba natuke jagad ja õiget infot otsida oskad, siis juba veebistki leiab põnevaid tehnilisi võtteid. Üks väga väike nipp võib ju kasulik olla ning sind juba ajaliseltki aidata! Siinkohal pean ma silmad muidugi käsitöökotte, sest ilmselgelt saab inimene võimaluse korral endale ka hulga masinaid osta ja nendega kotte valmistada.

Nahakunst ja -disain on teadupärast erinevad. Kumba viljeled sina?

Disain on midagi sellist, mis muudab elu paremaks, kunst on enamasti aga lihtsalt visuaalselt nauditav. Mina pean end rohkem disaineriks, sest ma püüan toodete puhul läbi mõelda, mis nende esemete juures siis kandja elu paremaks muudab.

Loomingulist ja rahalist aspekti arvestades, kumba neist pead sa tulusamaks?

Sellele ei saagi päris otse vastata, sest ma arvan, et kõik oleneb sellest, kes neid tooteid loob ja kes loomingu taga on. Tänapäeval on kõik müük, mistõttu on oluline hoopis see, kuidas antud inimene ennast müüa oskab. Ka kunstnik võib väga hästi ära elada. Kuigi mingil põhjusel ei julgeta kunsti kui sellist Eestis väga viljeleda ega ka neid, kes oma kunstiga niiöelda julgelt tulevad, vastu võtta. Samas on see muidugi ka arusaadav, sest eestlastele on kombeks talenti veidi hiljem hinnata.

Kas sinu arvates suhtutakse kunstnikesse teatava eelarvamusega ja peetakse neid «kiiksuga» inimesteks?

Eks ikka, kuigi ma arvan, et mingil määral on see «kiiks» kunstnikele ja disaineritele heaks vabanduseks - olen seda ka ise paar korda ära kasutanud. Kui sa näiteks mõne tähtajaga hilined, siis enamasti antakse see andeks ja tuuakse põhjenduseks lause: «Ta on ju kunstiinimene!» Üldiselt pean seesugust lauset muidugi solvavaks, sest tänapäeval ei ole ju nii, et ise oma ettevõtet või brändi vedades ei tea sa midagi peale oma kunsti. Vastupidi! Sa pead tundma äri, turundust ja kõike muud sellega seonduvat, mitte oma kunstiga pilvedes istuma.

Kas Londonit võibki siis sinu esimeseks välisturuks pidada?

Põhimõtteliselt küll. Kuigi veerand minu loomingust läheb Soome, siis seni on mul siiski olnud vaid üksikud väliskliendid. Järgmisena mõtlemegi Soome ette võtta.

Kadri, mis tunne oli oma töid Londoni moenädala raames eksponeerida?

Väga lahe oli! Kogu meie tiim tegi alates novembrikuust roppu moodi tööd - käisimegi siis esimest korda Londonis ja arutasime, et kes mida täpselt teeb. Kuigi igaühe jaoks oli selge, mida ta eksponeerida tahab, siis lõppkokkuvõttes mõtlesime väljapanekule minevad asjad veidi ümber. Kõige rohkem tööd tegi aga väljapaneku organiseerija ja kujundaja Helen Sirp, sest nelja erineva kunstniku töödest üks väljapanek luua ei ole sugugi kerge. Ekspositsiooni käis aga vaatamas väga palju inimesi, mõned žüriiliikmed isegi kaks korda.

Kas sa said žüriiliikmetega ka ise rääkida ning nende arvamusi kuulda?

Kokku oli neid umbes kümme ja suurem enamus neist rääkiski kõikide disaineritega. Anna Orsini (juhib Londoni moenädala rahvusvahelist osakonda - toim.) rääkis minuga pikemalt ja küsis, kuidas ma midagi teen, lisaks andis ta ka nõu. Oli väga suur au temaga vestelda! Kui ma enne seda veel kahtlesin, miks ma ikka kõike ise teen, siis seal hinnatigi just seda, et esemed on käsitsi tehtud ning käekoti ääred käsitsi lakitud. Žüriiliikmed olid kõik professionaalid, kes teadsid, millega on tegu on. Lisaks ei pidanud ma hakkama selgitama, mis on mis, sest nad teadsid juba ise.

Sa oled ka eelnevalt välismaal erinevaid auhindu pälvinud - kas sa tunned, et London on neist sinu jaoks olulisim?

Muidugi! Kui sa oled ikkagi Londoni moenädalal ja ajakirja Vogue’i toimetaja tuleb sinuga rääkima, siis sa tunned, et sa oled üks osa sellest suurest moemaailmast. Muidu vaatad sa ju seda kõike distantsilt. Nüüd olen ma aga hakanud aru saama, milline see maailm tegelikult on. Eestis on kõik kuidagi nii kodune - kui tahad oma asju kuhugi poodi müüki saada, siis pead lihtsalt uksest sisse jalutama ja neid pakkuma. Seal on aga kõik palju suurem, iga asjaga kaasnevad korralikud läbirääkimised.

Mis tunne oli seda showcase'i võita?

Mitte keegi meist ei osanudki võitu oodata. Võitja väljakuulutamisel seisime kõik kenasti rivis ning kui hakati rääkima, et auhinna saab väike riik Euroopast,   hakkasid šveitslased kohe karjuma ja juubeldama. Kui aga öeldi, et riiki esindas neli disainerit, keda ka kohe kirjeldama hakati - siis saime muidugi silmapilkselt aru, et võitjad oleme hoopis meie! See ootus enne lõplikku nimede väljaütlemist oli muidugi kõige närvilisem.

Kumb on sinu jaoks praegu loomise juures olulisem - kas võimalus end välja elada või see, et käekotist saaks hea müügiartikkel?

Praegu olen läinud seda teed, et olen teinud ikkagi müüdavat kotti – loomingulist välja elamist ei saa endale alati lubada! Põhjuseks nii ajaressurss kui ka rahaline aspekt. Nüüdseks mõtlen tootmisprotsessi täpsemalt läbi: kuidas muuta tootmist jätkusuutlikumaks, kust tellida materjal ja nii edasi.

Milline on sinu lemmiknahk, millest aksessuaare valmistada? Ja milline on seni olnud kõige veidram või erilisem?

Minu lemmik on täiesti tavaline loomanahk - just seda kasutangi kõige rohkem. See oleneb küll pargist, aga üldjuhul hoiab loomanahk kõige paremini vormi ning on vastupidav. Kõige eksklusiivsem ja erilisem on olnud raikala nahk, mille ma kunagi Taist tõin. Selle faktuur on selline, et tundub nagu oleks pärlid üksteise otsa laotud. Ja kuigi ta on üks tugevamaid nahku maailmas ning seda on väga erinevates värvitoonides, siis on rainahka pea võimatu lõigata. Kui muidu lõikan alati noaga, siis rainaha puhul seda teha ei saa, sest nahaalused luutükikesed on rail hästi tugevad. Lisaks on ta ikkagi ka suhteliselt väikesemõõduline nahk, nii et head ja pehmet kotti sellest kindlasti ei saa.

Kuidas suhtud naha taaskasutusse ja naha kogumisel ekstreemsusteni minemisse? Maailmas on ju mitmeid nahakunstnikke, kes sõiduteelt loomade korjuseid korjavad, et neist siis hiljem midagi valmistada.

Ise ma sellist asja päris kindlasti ei tee, sest ma ei taha loominguga äärmustesse minna. Kunagi käisin ühe Kunstiakadeemia kursusega seoses erinevates nahatehastes. Eesmärgiks oli õppida, kuidas nahka pargitakse. Käisime ka karusnahakasvanduses ja see oli võigas kogemus. Pärast külastust oli väga halb tunne ning mõtlesin, et ei taha enam nahadisainiga tegeleda. Me küll ei näinud midagi sellist, millega oleks pidanud loomakaitsesse pöörduma, kuid ma nägin sealsete töötajate suhtumist - nad ei hooli nendest loomadest! Kuigi ma olen ise nn loomainimene, siis ma tean, et sinna ei saa midagi parata ning põhjamaade inimesed jäävad ikkagi karusnahka kandma. Ja ma saan sellest ka aru.

Kas nahakunstiga tegelejail peaks siis endal paks nahk olema, et seesugused emotsioonid alla suruda?

See oleneb materjalist. Kui teed aksessuaare pisikestest krokodillidest, siis pead muidugi ise tugev inimene olema. Ma käisin ka krokodillide kasvanduses kunagi - see oli samuti väga hirmus vaatepilt, sest nad olid kõik sajakesti üksteise otsas. Ja nii kaobki igasugune huvi sellise nahaga tegeleda! Muide, mulle ei meeldigi krokodillinahk, sest see materjal lihtsalt ei võlu mind. Seda on huvitav ja ilus vaadata, kuid loomanahk on palju põnevam. Juba see, mida inimene loomanahaga teha suudab, on äärmiselt huvitav! Tänapäeval on nii palju uusi tehnoloogiaid ja tehnikaid naha töötlemiseks: kuidas laseriga lõigatakse või sälgutatakse, kuidas pargitakse, kuidas kortsuliseks tehakse, kuidas vormi jääb hoidma ja nii edasi. Ja loomanahka pargitakse igasuguste looduslike vahenditega, näiteks rabarberiga. See on märksa põnevam stoori kui see, et oh, mul on nüüd suur krokodillikott!

Kas tänu rahvusvahelisele edule on sul ka Eestis kliente juurde tulnud?

On küll, mis on muidugi väga tore! Kui ma nahadisainiga alustasin, siis lõin endale oma kliendist selge kuvandi ja arvasin, et ta on keskmisest jõukam. Mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et see ei vasta absoluutselt tõele! Minu klient on see, kes oskab minu loomingut väärtustada.

Millised on sinu plaanid tuleviku suhtes?

Ma tõesti loodan, et Wolf & Badger on vaid algus ning et ma suudan sealt ka edasi liikuda. Nüüd, kus mul on oma tiim, on kõik muidugi palju intensiivsem, aga minu jaoks ka veidi lihtsam. Tootmise jätaksin siiski Eestisse - kui ühel hetkel peaks see suureks minema, siis ei tohi Eesti majanduse toetamist ju unustada! Midagi plaanin aga kindlasti ka välismaal proovida.