Mainekas florist ja esitluskunstnik Tatjana Tridvornova, keda täna võib näha kodulinnas Tallinnas, tegutseb maailmas, millisest tavaline surelik unistadagi ei oska.
Florist Tatjana Tridvornova, ahne elu järele
Tatjana Tridvornova (54) jagab end Eesti, Venemaa ja Prantsusmaa vahel, kuid täna on ta taas oma palavalt armastatud kodulinnas Tallinnas, sest õhtul kell kuus algab Raekoja platsil iga-aastane lilleball. Ainulaadne lillekleitide rahvusvaheline võistlus ja kontsert, mida Tridvornova kui selle uhke projekti autor nimetab lillede Eurovisiooniks.
Kunagisest koondise Agro peakunstnikust on nüüdseks saanud floristide seas ülikõva tegija ning naine hindab – kusjuures täiesti adekvaatselt –, et isegi tervel suurel Venemaal pole tema firmale vastast. Suur osa ajast möödub Tridvornoval aga Prantsuse Rivieras, sest just seal armastavad elada ja puhata paljud vene rikkurid ning jõukad avaliku elu tegelased.
Selliste inimeste perekondlike ürituste dekoreerimine luksuslike lilleseadetega ongi saanud Tridvornova pärusmaaks. Järgnevas intervjuus avab ta Arteri lugeja ees pisut maailma, kuhu tavainimesel enamasti asja pole.
Vestleme Tatjana Tridvornovaga Skype’i vahendusel. Ta istub oma Moskva kesklinna – Tverskaja tänava – üürikorteris mõnusasti arvuti ees, kell läheneb idanaabri pealinnas juba keskööle ja naine tunnistab, et suurlinna möll lausa neelab aja käest.
Täna (intervjueerimise päeval – toim) olete Moskvas, aga saabusite sinna Lõuna-Prantsusmaalt. Mida te seal tegite?
Valmistame seal juveelifirmaga Tiffany ette suurt projekti, mis saab teoks augustis. Praegu aga kutsusid nad mind ühele peole, mis oli õigupoolest uue Warner Brosi filmi «Suur Gatsby» pidu. Kõndisime mööda punast vaipa, vaatasime filmi, ja kuna Tiffanys on valmistatud kõik filmis kasutatavad ehted – ehtsad briljandid, mitte mingi võlts kraam –, siis esitleti ka neid. Mind kutsuti, kuna Tiffany on mu ametlik koostööpartner.
Ah jaa, kuna riietumisstiiliks olid 20ndad, pidime seda järgima – olin mässitud karusnahkadesse ja kalliskividesse.
Vaatasin telekast Cannes’i filmifestivali avamist, kus üks näitlejanna kandis päevalilleõitega kleiti – ega ometi teie selle autor olnud?
Mina seda ei näinud, aga mu poole juba pöörduti selles küsimuses. Juba aasta algusest käivad läbirääkimised, et kaunistaksin Cannes’i punase vaiba ümbruse puhuks, kui näitlejad seal kõnnivad. Prantsusmaal elav televisiooni saatejuht Jelena Lenina tahtis sinna punasele vaibale tänavugi väga minna, tal oli kutsegi, ja soovis, et teeksin talle elavatest lilledest disainerkleidi, aga aeg ei sobinud mulle. Kuid ma ei välista, et järgmise aasta Cannes’i festivali punasel vaibal saab mõnda minu kleiti näha.
Mulle teeb see muidugi rõõmu, et lillekleiti suhtutakse juba kui mitte ainult lava-show elementi, vaid kui võimalusse kõndida sellega maailma ühel tähtsamal moelaval, Cannes’i punasel vaibal. Teate ju ise, millise moekriitilise pilguga seal igat kleiti vaadatakse – seda näevad ja kajastavad kõik väljaanded!
Teil on palju tööd mujal, milleks siis üldse see Tallinna lilleball?
Sest lilleball sündis Tallinnas, ja minu sooviks on, et see muutuks lillede Eurovisiooniks! Ma lihtsalt armastan väga Tallinna. Teate, kui paljud inimesed tulevad spetsiaalselt lilleballi vaatama? See, mis hiljem Moskvas on toimunud, on järg, aga algas kõik ju Tallinnast, ja ma olen tänulik inimene. See on minu aitäh Tallinnale.
Tegelikult olete pärit hoopis Ukrainast.
Jaa, sündisin Dnepropetrovskis, seega olen linnatüdruk, aga kohe pärast kooli lõpetamist siirdusin Peterburi, toonasesse Leningradi. Nii et Ukrainaga seovad mind ainult juured, sealt on mu veri, ja juhtus nii, et sinna ma rohkem ei naasnud. Leningradis astusin kõrgkooli, läksin mehele ja saabusingi Tallinna. Mind n-ö võeti kaasa (vene k menja uvezli – toim).
Leningradis õppisite ju mitte kunsti, vaid hoopis puidutöötlemise tehnoloogiat?
Asi on selles, et tol ajal polnud võimalik kõrgkoolis floristiks õppida. Nii et erialalt olen, jah, muusikainstrumentide konstruktor-tehnoloog. Sain hea hariduse – õppisin ju ka muusikaajalugu, tajuma värvi ja valgust … Kõike, mida ka disainer oma töös peab tundma.
Praegu aitavad koolis omandatud käelised oskused ja tehnilise kallakuga haridus mind väga. Seda enam, et aja jooksul oleme hakanud tegema suisa kolossaalseid projekte, kus kasutatakse ka hiiglaslikke konstruktsioone. Kui konstruktsioonide tegemiseks läheb, ei vaja ma kedagi, kes tuleks mulle rääkima, kuidas neid luua või miks neid mingil põhjusel teha ei saa. Võtan siis alati joonestusvahendid kätte ning näitan, et kõik on võimalik ja küll ma teid ise õpetan, kuidas teha.
Milliseid muusikainstrumente te teinud olete?
Tegelesin peamiselt kabinetklaveritega ja põhimõtteliselt oleksin pidanud töötama kuulsas Tallinna klaverivabrikus, kuid juba toona kuulus mu süda disainile ja lilledele. Ja teate, Eestis on seis lilledega alati hea olnud – üliedukalt tegutsesid ju näiteks lillekasvatuse ettevõtted Agro ja Pirita, mis olid tuntud üle Nõukogude Liidu.
Tasapisi sai lilleseadmisest, mu suurest hobist, töö. Läksin lihtsalt Agro direktori juurde ja rääkisin talle, kui väga ma lilli armastan, et käin ikebanakursustel ja tahan teile tööle tulla. Direktor vastas, et kui sa tõesti nii tubli oled, siis tea: varsti tuleb konkurss ja eks näitad seal, mida oskad.
Konkursil oleksin äärepealt hirmust minestanud ja tahtsin sealt kohe jalga lasta, sest nägin, kuidas Eestis juba tollal lilledega professionaalset tööd tehti. Aga ikkagi tegin oma konkursitöö ära ja ennäe imet, saavutasin teise koha!
Moskvaga olid meie lillefirmad tol ajal vägagi seotud, ja just siin kulusin oma tutvustega marjaks ära. Avasime Agroga Moskva rahvusvahelises kaubanduskeskuses esimese lillede valuutapoe! Ja tegime president Gorbatšovile lillekimpe. Venemaal ei teatud siis floristikast midagi, Eesti oli absoluutne teenäitaja. Esimeseks suuremaks tööks oli disainitellimus kuulsast Fjodorovi silmakliinikust.
Muide, pärast seda Agro konkurssi tegin peadpööritavat karjääri, sest minust sai koondise peakunstnik. (Naerab.) Mul oli, jah, selline ametinimetus, oma kabinet ja puha. 1990. aastal osales Agro ülemaailmsel lillenäitusel Jaapanis, ja me ei sõitnud sinna mitte ainult oma töid näitama, vaid viisime sinna ka meil aretatud lillesorte! Floristide konkursil – no see oli küll imede ime – pälvisin kuldauhinna. Igal ametil on oma nn olümpiamängud, ja lilleseadjate omi peetakse Jaapanis. See võit on mulle siiani kõige kallim.
Kas nii kõrget tunnustust kohe karjääri algul teenida pole halb? Pole ju enam, mille poole püüelda?
(Naerab.) Just nii juhtus, et sellega, millega karjäär peaks lõppema, see hoopis algas! Samas – Alfred Hitchcock ütles ju alati, et hea film peab algama maavärinaga ja kõik sealt veelgi hoogsamalt edasi arenema. Mul on vedanud, igal aastal on käsil superprojektid, üks huvitavam kui teine.
Praegu töötate Eestis, Peterburis, ja ka Moskvas on esindus?
Jah, aga palju tööd on ka Lõuna-Prantsusmaa kuurortides. Teeme seal väga palju projekte. Just eraprojekte, sest, ütleme nii, teen palju töid – oh, kuidas ma seda sõna ei armasta – Vene oligarhidele. Jõukatele, rikastele inimestele. Olgu siis sünnipäevad, pulmad või mis tahes.
Leian, et lilleseade omamine on tõeline luksus. Jah, on olemas luksuskaubad – juveelid, ehted, kallid käekellad, eralennukid ja šikid autod–, kuid nende seas polnud kunagi varem lilli. Olen rõõmus, et mul on kodus auhind Luxury Flower, ja see on auhind kõigile lilledele, mitte mulle kui isiksusele. Tihti hinnatakse ürituste kvaliteeti elavate lillede rohkuse järgi, ja see teeb suurt rõõmu.
Kes need teie kliendid ikkagi on?
Noh, tehke ajakirja Forbes rikkaimate inimeste nimekiri lahti! Vaatan aina, et näe, sellele tegime sünnipäeva, sellele lapse sünnipäeva … Aga see nimekiri puudutab siiski vaid Vene jõukureid. Prantsuse Rivieras töötades tegeleme ikkagi Vene klientidega. Nad on helded inimesed, kellel luksuseiha lausa veres. Olen neile väga tänulik, sest nemad võimaldavad mul kunstnikuna midagi luua.
Alles hiljaaegu korraldasime juubelisünnipäeva Venemaa kõige rikkamale inimesele, Ališer Usmanovile, ja ta jäi väga rahule. Tegime seaded idamaise koloriidiga, granaatõunte, orhideede ja sametiste roosidega. Granaatõun on ju rikkuse sümbol – kui selle vilja lahti teed, meenutavad seemned ehtsaid rubiine.
Siis teen seadeid ka avaliku elu tegelastele, näiteks pulmadesse, aga ka üritustele, millest ma eriti rääkida ei saa. Näiteks tegin seaded tuntud režissööri Nikita Mihhalkovi poja laulatusele ja pulma, laulja Lolita Miljavskaja pulma … Ütleme, estraaditähed on samuti meie kliendid. Teatud eetilistel kaalutlustel ma mõningatest projektidest ei räägi, sest ega igaüks taha kogu ilmale kuulutada, mitu miljonit ta lihtsalt oma lõbuks ära kulutas.
Kuidas see tellimine käib? Nad pöörduvad teie poole, arutate läbi, teie teostate projekti ja esitate arve?
Kutsutakse ja öeldakse, et tahame pulmapidu korraldada, ja küsitakse, milline on minu ettekujutus, et tehku ma ettepanekuid. Reeglina ei oska tellijad midagi isegi soovida, nad ei tea, mida tahta.
Mina kirjutan projekti, teen ettepanekuid, räägin, kuidas kõik hakkab välja nägema, ja et see kõik maksab nii ja nii palju. Mõni ei hakka kauplemagi, ütleb kohe okei, ei hakka kopikaid lugema, kuid sõltub inimesest. Mõni hakkab just kauplema, tahab saada vähema eest rohkem … (Muheleb.) Nagu inimesed ikka!
Olete hea ärinaine?
Teate, mul oleks palju lihtsam, kui mul oleks keegi, kes minu eest rahaasju ajaks. Ma ei ole väga hea ärinaine, sest armastan oma tööd liiga palju. Minuga läheb lihtsasti, sest ma tahan seda alati teha. (Naerab.) Olen loomeinimene, ja igal loojal peaks olema mänedžer. Vahel mõtlen, et mu tegevuses võiks olla veel mõni liin, nii et on küll, kuhu areneda, ma praegu mõtlen sellele. Võtan ärikonsultandilt eratunde, kuidas õigesti äri teha.
Arvan, et võin sellele küsimusele varsti vastata jaatavalt. Õigemini, mitte mina ei ütle, vaid te saate sellest teada.
Aga Eesti ärituusad, rikkurid, kui neid üldse nii võib nimetada, kas nemad ka teie teeneid vajavad?
(Mõtleb hoolikalt enne vastamist.) Ma töötan ikkagi Vene klientidega. Eesti rikastele teevad pulmaseadeid siiski oma kunstnikud. Mitte et üks on venelane ja teine eestlane, aga meil on erinev mentaliteet. Kui keegi küsib, kas teeksin talle eesti stiilis kimbu, siis muidugi teen, aga loogilisem oleks pöörduda eestlase poole. Venelased on ju loomultki sootuks teistsugused, ka helduse mõttes.
Täheldan praegu huvitavat suundumust – paljud moskvalased on viimasel ajal hakanud pulmi Eestis pidama. Nad ei taha Moskvas oma eelarvega hävida, ja nad saavad Moskva mõistes keskmise pulma Eestis super-suursugusena.
Olete oma loomult ehtne slaavlane?
Jah, kuid minus on ka palju euroopalikku. Olen selles mõttes huvitav segu, et mul on euroopalik maitse, ja miks ma tahan tihti Eestisse tulla – sellepärast, et mulle meeldivad paljud siinsed asjad. Näiteks vaoshoitus. Minu puhul on euroopalik segatud saladusliku vene hingega.
Ma olen ju analüüsinud, miks me nii edukalt Venemaal tööd teeme. See on tohutu edu, meile võrdset seal pole. Spetsialistid on öelnud, et meid ei saa ühegi teise lillefirmaga võrrelda. Sest meil on mõõdutundlik euroopalik stiil, euroopalik maitse, mis korrutatud vene hingega. Selline, ütleme, euroopalik luksus. Luksuslik minimalism.
Olen fotodelt näinud, et selline on ka teie kodu.
Jah, mu kodu on seest enamjaolt valge, sest mulle meeldib see värv. Ja mu kodu on ka üsna muinasjutuline – kui keegi külla tuleb, ütleb alati, et boože, nagu muinasjutus!
Asi on selles, et ma armastan väga elu ja elamist. Mind iseloomustabki kõige paremini see, et olen lausa ahne elu järele. Armastan väga mugavust, ja seda võib saavutada minimaalsete vahenditega. Mulle meeldib, kui vaasis on lilled, ja ütlen teistelegi, et kaunistage lilledega oma elu, tehke endale pidupäev. Ilust enese ümber võib unistada, aga seda võib ka teha. Olen inimene, kes seda teebki.
Aga ükskõik, kus ma ka ei oleks, tahan alati olla Eestis ja kõik teavad seda, et Eestist ja Tallinnast olen – räägin sellest alati. Ma tõesti armastan Eestit väga. Panin hiljuti isegi oma Facebooki kontole Tallinna pildi ja kirjutasin alla: armastan sind, Tallinn!
Te ei kujuta ette, kui paljud seda laikisid! Mõni kirjutas isegi, et Tanja, me armastame sind, sest sa armastad Tallinna. (Muheldes.) Isegi mu esimene mees oli armukade, ütles, et armastad Tallinna rohkem kui mind.
Oma perenime saitegi härra Tridvornovilt?
Jah, kujutate ette, ja seda nime kannan siiani. Kui andsin esimesi intervjuusid, siis aeti nimi segi ja kirjutati Tatjana Pridvornaja (tõlkimatu, vene keele oskajad saavad aga tähendusest aru – toim). Ütlesin siis, et «я не придворил, у меня три двора»!
Nüüd olete teises abielus?
Ei, praegu ma abielus pole. Nagu öeldakse, vaatan hoolikalt läbi kõik tõsised pakkumised.
Teine mees oli tallinlane, sõbrustasime pikka aega, aga ei abiellunud. Ma olen ju selline suur mademoiselle (naerab), ja nüüd olen abielus lilleballiga. Üldiselt – ega ma meeste tähelepanu puudumise üle kurda, olen omavahel öeldes praegu armunud ja ühtlasi vaatan ka pakkumisi läbi. Millegipärast tundub mulle, et elul on minuga ses suhtes veel mingid plaanid.
Poeg Artjom on ärimees?
Jah, tegutseb nii Moskvas kui ka Tallinnas. Minu tegevusele temast järjepidevuse mõttes asja pole, tema tahab kangesti olla iseseisev, ehkki minu meelest on lilleäris ka meestele kohta. Ta on mulle abiks, aga selles mõttes, nagu pojad ikka emasid abistavad.
Usute, et olete oma laitmatu maitse saanud vanematelt geenidega?
Mu emal on küll laitmatu stiili- ja kunstimaitse, ent tegelikult on see – nagu oleme arutanud – pärit minu vanavanaemalt, kes oli meisterdanud kunstlilli ja joonistanud.
Mõned asjad, mida ma oma elus olen pidanud täiesti enesestmõistetavaks ja loomulikuks, on paljude teiste arvates ebatavalised, huvitavad ja unikaalsed. Suhtlen ju väga erineval tasemel inimestega, ja ikka imestatakse: ohhoo, lillekleidid, ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!
Aga mina tegelen nendega juba aastaid, ja olen tihti sellistest avaldustest hämmingus. Samas on see meeldiv, kui suudad inimest, kelle kohta arvad, et teda küll millegagi enam üllatada ei suuda, ikkagi üllatada. Ja just sellistega ma ju töötan. Väga jõukate inimestega, kes on ilmas palju näinud ja palju käinud. Kui nende silmis näen vaimustust, siis on see nagu tõehetk.
Teil kahju pole, et lillekleitide iga nii lühike on?
Üldse pole kahju. Minu meelest on tore, kui lilled närbuvad. See on imetore, sest kui kimbud ei närbuks, kingitaks naistele kogu elu jooksul vaid üks lillekimp. Kuna nad aga närbuvad, sillutavad justkui teed järgmistele.
Aga lillekleit – see on vaid mulje, emotsioon, kleit, mis elab vaid mõne hetke ja jääb alatiseks meie südamesse. Täpselt sama moodi nagu kontserdil muusika. Muusikapala saab otsa ja ongi kõik!
Millised lilled teid armastavad?
Mulle tundub, et mul on nendega üldse hea suhe. Mina armastan neid ja nemad armastavad mind. Kui küsitakse, millised lilled mulle meeldivad, siis on see sama kui küsida kunstnikult, milline värv talle kõige enam meeldib. Seepärast vastan enamasti, et meeldivad kõik lilled, kuid ausalt öeldes on mu lemmiklilled moonid. Koduski on palju moonipilte ja -kujutisi, isegi toidunõud on moonidega.
Millised on teie järgmised tööd?
Projekte on tõesti väga palju … Hulk neist Prantsuse Rivieras, kokkulepped on sõlmitud, laiendame seal oma kohalolekut. Kui varem tegime üritust nimega Bal Des Fleures, siis nüüd on see kasvanud festivaliks La Symphonie d’Azur, kuhu teeme lillekleitide defilee. Seal esinevad ooperilauljad ja orkestrid.
Kui palju maksab pilet?
Meil on kaks formaati. Üks on õhtune üritus, mille raames viiakse läbi heategevuslik oksjon, võrreldes teiste sealsete üritustega on pilet muidugi kallim, ja me hoiame seda taset. Aga näiteks pilet Monaco Punase Risti heategevusõhtule maksis 4000 eurot. Samas saab minna õhtusöögile, kus laulab Tom Jones, piletiga, mille hinnad algavad 300 eurost.
Sellised üritused on augustis seal igapäevased. Või võtame Elton Johni, kes esineb samuti päris väikese, täiesti adekvaatse piletiraha eest. Õhtusöök esinejaga 500 euro eest on täiesti normaalne hind, sest ega me prints Albertid ole – vaat seal on kallid piletid, sest nii kogutakse raha heategevuseks.
Festivalil korraldame ka Ida Nahhimovitši – Roman Abramovitši õe – fotonäitust. Ta avaldas ise soovi meiega koostööd teha, selle raames tuleb ka heategevuslik oksjon. Kutsun sinna teidki. Teil oleks seal päris põnev ringi vaadata.
Kardan, et mul pole sinna midagi selga panna!
(Väga kõlav naer.) Ma teen teile lillelipsu, ja võite end kohe säravaks Eesti ajakirjanikuks pidada!
Tatjana Tridvornova
Sündinud 1. märtsil 1959 Ukraina linnas Dnepropetrovskis.
Lõpetanud Dnepropetrovski 19. keskkooli ja 1976. aastal Leningradi metsaakadeemia (Lesotehnitšeskaja Akademija imeni Kirova).
Eestis aastast 1981.
Töötanud Tallinna mööblimaja vanemkaubatundja ja peakunstnikuna, koondise Agro peakunstnikuna.
Korraldab Tallinna lilleballe 1999. aastast.
Tema firma Tridvornova Art-Bjuro tegutseb kümme aastat.
Ülemaailmse lillenäituse Defilee Bal des Fleurs autor (Prantsuse Riviera, Rothschildi villa).
Ürituse Russian Musical Nights kujunduse autor (Saint Tropez).
G8 (juhtivate tööstusriikide ja Venemaa ühendus) Saksamaa tippkohtumise kujundus.
Messide Millionaire Fair ja Extravaganza ametlik kunstnik.
Telekanali World Fashion Channel auhinna Luxury Brands Awars laureaat.
Arvamus
Heiti Põder
Lilleball 2013 korraldaja
Tanja on ise lillekuninganna! Tal on alati tohutult lennukad mõtted ning on tavaline, et ta helistab ja teatab, et pane ennast järgmiseks nädalaks valmis, sõidame Hispaaniasse tööle, aga päev enne sõitu kõik muutub. «Heiti, Hispaania jääb ära, aga meil on selle asemel Prantsusmaa, Samaara ja Bali ...»
Tatjanal on harukordne inimestega suhtlemise oskus – keelt valdamata on ta alati suutnud näiteks prantslastele selgeks teha, mida sealse lilleballi tarvis tegema peab. Üks tema elu juhtmõtteid ongi, et lilled, muusika ja armastus ei vaja tõlkimist.
Tatjana on karsklane, ta ei suitseta ja on alati heas tujus. Tal on hämmastav võime inimesed enda mõtteid kuulama panna, ja veel enam – nendesse uskuma panna. Näiteks mina kui Tallinna lilleballi peakorraldaja tean, et Tatjanal pole vaja ürituse autorina vaeva näha, ta lihtsalt tuleb kohale ja suhtleb külalistega.