Rattaga sõites ära unusta kiivrit

Kristel Saarm Foto: Ande Etti

Teed on rattasõiduks valmis ja on aeg meelde tuletada, kui oluline on sõites kanda kiivrit. «Julged hoolida?» toimetaja Ande Etti Palus harrastajal Kristel Saarmil jagada oma kogemusi rattaga tööl käimisest.

Kui sageli sa rattaga tööl käid?

Enamik töölesõite jäävad muidugi aega, kui ma veel kontorirott ei olnud ning sain mugavalt pärast rattasõitu spordiriided kappi visata, pesus käia ja vormiriided selga tõmmata, sellel ajal oli veel ka olemas riietusruum. Möödunud suvel kaotati riietusruum ning minust sai kontoritöötaja ja üsna raske on ette kujutada, kuidas saaks pärast rattasõitu tööle asuda otsejoones ja riideid vahetamata. Aga kuna meile ehitatakse uut ja ilusat maja, siis väga loodan, et tulevikus saab taas rattaga tööl käima hakata.

Kui pika teekonna pead selleks läbima? Kas jaksu selleks jätkub? 

Teekond tööle oleks hetkel pikkusega 7,5 km üks ots, ehk et siis täiesti jõukohane isegi tugitoolisportlasele. Seega ka minule. Vahepeal saab üheksa tundi hinge tõmmata ja siis tagasi koju veereda.

Kas halb ilm sind ei heiduta?

Kui vähegi võimalik, siis loomulikult eelistan sõita hea ilmaga. Kellele ikka meeldiks kõva vastutuule ja vihmaga sõita? Lisaks on märja ilmaga sõitmisel ka mõned riskid. Juhul kui ei ole pedaalikorve või kinnitusi, siis võib märja tossutallaga pedaalimine olla küllaltki ohtlik. Märg tald ei taha pedaalil püsida ootustele vastavalt. Ja nii nagu ka autoga, ei ole märjal teel pidurdamine sama, mis kuiva teekattega pinnasel.

Millised oleksid ideaalsed tingimused jalgrattaga tööl käimiseks?

Arvan, et 5-15 km pedaalimist on just paras teekond tööle, mitte liiga pikk ja samas ka mitte päris ümber nurga keeramine. Lühema distantsi puhul eelistaksin isiklikult ilmselt jalutamist, mis on inimese organismile kõige loomulikum treeningvorm. Ideaalne oleks rattaga tööl käia, kui teed oleksid korras, kuna ka kergliiklusteedel on löökaugud. Loomulikult võiks pärast rattasõitu kuhugi oma sõbra turvaliselt ootama jätta, kuniks töö on tehtud ja taas koju või väikesele õhtusele ringile võiks sõitma hakata.

Olen palju mõelnud sellele, et mis oleks siis ikkagi turvaline koht ratta hoidmiseks. Ja nii palju kui ma ka sellele ei mõtle, iga kord jõuan lõpuks järeldusele, et ainus turvaline koht oleks hoida siseruumides. Esiteks ei saa sinna ligi inimene, kes niisama hoovist läbi jalutab ja vaevalt keegi soovib nii palju vaeva näha ja nii suurelt riskida ühe ratta pärast. See oleks siis juba mitte ainult vargus vaid ka sissemurdmine turvafirma hoonesse. Lisaks ei saja siseruumides vihm sadula peale ja õhtul võib muretult rattaga koju sõita.

Ja kindlasti ei saaks pärast rattasõitu kohe lihtsalt tööle asuda, vaevalt et paljud meist saaksid dressides ja tossudes oma tööpäeva veeta. Seega oleks absoluutselt vajalik, et saaks riideid vahetada ning võimalusel pesus käia. Kohe kontori riietega tööle sõitmine on ka kindlasti mõeldav, kuid mitte eriti mugav lahendus, eriti kui näiteks juhtub vihma sadama.

Mida veel rattaga liiklemise puhul oluliseks pead?

Ei saa üle ega ümber turvalisusest. Kui paljud meist panevad kiivri pähe kui ratta või rulluiskudega sõitma lähevad? Võin julgelt vastata, et mina panen, kuid kahjuks paljud tuttavad ja sõbrad seda ei tee. Tihti võib ju tunduda, et ah mis ikka juhtuda saab, ma teen ju väikese ringi ainult. Ja kahjuks saab küll juhtuda. Minuga on lausa mitu korda juhtunud «väikese ringi» ajal õnnetus. Ühe korra olin kiivrita ja lubasin endale, et enam kunagi ilma kiivrita sõitma ei lähe, ning järgmisel korral päästiski mind kiiver halvimast. Kahjuks on ka olnud tutvusringkonnas üks traagiliselt lõppenud õnnetus, kus kiiver kindlasti oleks päästnud noore elu. Seega ma panen südamele, et kiiver (ning muidugi turvavarustus - olenevalt kus sõita) ja tehniliselt korras jalgratas on väga olulised ka lühikesele sõidule minnes.

Kindlasti ei tohi ka oma tähelepanu koju unustada, sest see ja kaasliiklejatega arvestamine on kõige alus.