Marilyn Jurman lendab ära Californiasse

Marilyn Jurman. Foto: Toomas Huik.

Sel kolmapäeval tegi Marilyn Jurman (27) viimase suurema ülesastumise Eestis. Nii Eesti Laulu konkursil kui ka debüütplaadiga «Back To Saturn», «Saare sosinate» telesarja ja varatalvise iluuisusaatega rahva meeltesse kinnistunud näitlejanna andis VAT Teatri tükis «Liblikapüüdja» oma viimase etenduse. Täna pakib ta kohvreid, et lennata homme päikeselisse Californiasse.

On enne Californiasse lendamist ootusärevus juba sees?

Väga suur! Lähen sinna Coachella muusikafestivale. Käisin seal ka eelmine aasta. Mu hea sõbranna, kes on juba aastaid Californias elanud, kutsus mind külla ja ütles, et see on äge festival, mulle kindlasti meeldiks. Ta ise elab San Franciscos, sealt on Coachellasse autoga üheksa tundi. Käisin seal ära – ja meeldiski.

Ostsin nüüdsed lennupiletid juba maikuus järelmaksuga ära, sai kõvasti odavamalt. Sõbranna jõudis vahepeal lapseootele jääda. Nüüd jään sinna kauemaks, et temaga koos olla.

Mis teid sinna kõrbelinna festivalile tõmbab?

Seal on kõik maailmatasemel bändid, sellised artistid, kelle kontserdi pilet Eestis maksaks kolmandiku festivali piletist. Seal kuulen kolme Eesti kontserdi pileti eest kolme päevaga umbes 50 artisti, eelmine aasta näiteks Bon Iver, Radiohead, Snoop Dogg, Rihanna, Pulp, Noel Gallagher, see aasta Red Hot Chili Peppers, Sigur Rós, kes on üks mu lemmikuid, Blur... See on küll popmuusika festival, aga seal esineb natuke rohkem alternatiivsemaid bände, keda paljud ei tea, sest Eesti raadiotes neid ei mängita, aga kes on minu maitse. Mind vaimustab, et oled kõrbes päikese all, lamad muru peal ja kuulad artiste, kes kunagi Eestisse ei tulekski.

Kas lähete saama lihtsalt muusikalist naudingut või ammutama ka inspiratsiooni?

Need kaks on ühendatud. Eks andekad inimesed inspireerivadki. Oma debüütplaadi tegemiseks saingi suurima tõuke Coachella festivalilt. Enamik lugusid plaadil on California vaimus kirjutatud, ja see on ka põhjus, miks lood on inglise keeles.

Nüüd mõtlevad küllap paljud, et näe, kui heal järjel tüdruk, jõuab Californiasse sõita.

Tegelikult on kõik valikutes kinni. Mul ei ole lapsi, kodulaenu. Ma ei ole ka kunagi olnud suur riiete ega aksessuaaride ostja. Enamiku riietest saan second-handidest või sõbrannadelt või õmblen ise. Siin on väga suur võimalus kokku hoida. Olen valinud, et suunan oma teenitud raha teise kohta. Millestki tuleb loobuda, et midagi muud saada.

Lisaks tutvused: kui mul ei oleks Californias sõbrannat, siis ma sinna ei läheks. Minu kulutused on lennu- ja kontserdipilet, ma ei maksa ju ööbimise eest.

Tegelikult on meie intervjuu põhiküsimus selline: öelge, miks te Eestis nii nõutud olete!

Ma ei tunne, et ma olen nõutud.

Olen sellele mõelnud teistmoodi. Ülikooli ajal käisin hästi palju castingutel ja mul läks alati hästi, nii et tegin mitu filmi järjest. Kalju [Komissarov] ütles juba siis, et mulle sobib kaamera paremini kui lava. Olin noor ja kogenematu, kõigega nõus, peaasi, et midagi teha saan. Sealt arvatavasti jäi külge märk, et ahah, natuke totu blondiin, natuke on naljakas, tissi on nõus ka paljaks võtma... Olen teinud nalja, et arvatavasti režissöörid arutavad, et kui on mingi roll, kus peab paljas olema, siis küll Jurman selle ära teeb.

Kui märgati, et saan kaameraga hästi läbi, siis sealt tulidki seriaalid. Teatritöid on vähem olnud. Tahaks teatris rohkem teha, aga arvatavasti jääb teatriinimestele mulje, et olen nii nõutud, ja teatripakkumisi tulebki vähem. Õnneks on VAT Teater mind natuke ära lapsendanud. Mul on väga armas lavastaja Peeter Raudsepp, kes ka ei tööta seal, aga kes on mind väga palju usaldanud ja kasutanud, nii et tänu temale olen teatrinäitlejana palju arenenud.

Muusikalidesse olen samuti saanud läbi castingu. Olen ise läinud koos kõigi 58 inimesega kohale ja mind on lihtsalt välja valitud. Aga nüüd sai arvatavasti tänu Eesti laulu konkursile minust jutumärkides seltskonnastaar – see ei ole nimetus, mille poole pürgida, see lihtsalt juhtub nii väikeses riigis nagu Eesti – ja jääbki mulje, et kõik, mis ma teen, on õudsalt huvitav kirjutada. See ei tähenda, et oleksin väga nõutud. Pigem tähendab see, et osad ajakirjanikud, rääkides portaalidest, ei viitsi korralikult tööd teha ja nopivad natuke kuulsamate inimeste ütlemistest pealkirju välja ja avaldavad neid suurte tähtedega. Aga ma ei ole kunagi pahandanud selliste asjade peale. Mul on üsna ükskõik, kui minust ilmuvad suurte pealkirjadega blaa-blaa-blaa artiklid.

Siiski, selleks, et seriaalidesse ja saadetesse pääseda, peate inimestele millegagi ikkagi meeldima. Mis te ise arvate, millega?

Arvan, et minuga on kerge suhelda. Minuga ei teki küsimusi, et kas ta nüüd solvus, et mis ta nüüd mõtleb. Olen üsna loetav. Mind ei pea väga nuputama – üsna ruttu on aru saada, mis inimesega on tegemist.

Mul tekkis selline mõte, et äkki meeldib inimestele teist kumav vastuolulisus. Näete noor välja, aga vanuse poolest olete juba küps, 27. Näete välja blondiin, väike ja lapselikki, aga tegelikult olete ilmselt tugeva karakteriga. Teie omapäraselt kähe hääl viitaks justkui suurele elukogemusele.

Kui minult on küsitud, et iseloomusta ennast, olen tihti öelnud ühe sõnaga – vastuoluline.

Ent äsja ütlesite just, et olete kergesti loetav.

Need ei välista teineteist. Kord mõtlen üht, kord teist. Ma ei varja seda, mida tunnen ja mõtlen. Lihtsalt need mõtted ja tunded, rõõm ja kurbus, vahelduvad minus kiiresti ja sageli. Enamik jätab nende vahel pisikesed etapid välja näitamata, aga ma näitan tihtilugu ka need vaheetapid välja.

Ma ei usu, et olen keeruline isiksus, kelle kohta peaks kohutavalt nuputama, kes ma olen. Aga olen keeruline selles mõttes, et lahmatan oma iseloomuga üsna kiiresti teise inimese peale. Ma  ei anna väga võimalust fantaseerida.

Väliselt jätate sirgjoonelise ja otsekohese inimese mulje, aga midagi peab ju ka pealispinna all peituma. Huvitav, mis?

Mingi ajani ei mõelnud ma üldse selle peale, kes ma olen. Aga kui õpid näitlemist, pead hakkama sellele paratamatult väga palju mõtlema. Siis jõudsin sinnani, et kui tahad olla hea näitleja, artist, ei saa näidelda erinevaid omadusi, vaid need erinevad omadused peavad sinus olemas olema. Usun, et igas inimeses on peaaegu kõik omadused: kurjus, headus, kõik-kõik. Iseasi on see, kuidas sa oskad neid õigel hetkel välja tuua. Kui pead laval mõnda rolli mängima, ei võta sa seda kusagilt väljastpoolt ja ei pane endale peale, vaid leiad selle enda seest üles.

Arvan, et kohati näitan neid omadusi liiga palju välja. Mul on probleem pigem sellega, kuidas neid tagasi hoida.

Kui palju mõtlete sellele, mida teised teist mõtlevad?

Muidugi mõtlen! Tsiteerin siin Merle Palmistet, kes põhimõtteliselt ütles nii, et mingi eani mõtled sa, et huvitav küll, mis nad kõik minust arvavad. Siis, kui saad natuke vanemaks, kui mina olen, mõtled, et ahh, savi, mul ükskõik, mida nad arvavad. Ja kui saad veel vanemaks – Merle vist viitas enda vanusele [42] –, siis mõtled, et keegi ei ole kunagi minust mitte midagi arvanud, sest kõigil on iseendaga nii palju tegemist. Olen proovinud seda meeles pidada. Ma ka ju ei istu kodus teleka ees ega mõtle võõrastest inimestest.

Te ei ole päris võõras inimene. Tänu telele olete mõnes kodus vaat et pooleldi pereliige.

Jah, mind on hakanud häirima, et mulle võõrad inimesed teavad minust rohkem kui mina neist. Kui nüüd võõrad tulevad minuga juttu rääkima, siis tihtilugu ütlen neile esimese asjana, et oleme ebavõrdses situatsioonis, et alustame sellest, et kõigepealt tutvustad ennast ja alles siis võime vestlust jätkata.

Seepärast mulle meeldibki viimasel ajal väga reisida: välismaal tunnen ennast teistega võrdses situatsioonis, saan võrdsel tasandil vestelda.

Millisena te tunnetate oma kuvandit Eestis?

(Paus üle 10 sekundi, pilk suunatud lakke.) Vaat, see näitabki, et ega ma väga palju mõtle teiste inimeste arvamuse peale...

Arvan, et nende inimeste silmis, kes süüvivad sellesse, mida ma teen, kes on käinud mind teatris vaatamas ja kuulanud mu muusikat, on see kuvand meeldiv. Aga paljude teiste jaoks olen ma järjekordne inimene, kellest meedia kirjutab... ja keda on liiga palju.

Tahan ennast võrrelda – aga ei või, sest tegemist on inimesega, keda ma jumaldan, ja teatavasti me ei peaks end iidolitega võrdlema – Lauri Saatpaluga. Ta on alati olnud minu eeskujusid. On inimesi, kes teda ei salli, ja on neid, kes teda jumaldavad. Temas on kindlasti palju häirivat paljude inimeste jaoks, aga kui sa süvened sellesse, mida ta teeb, siis ta on geniaalne.

Miks te tegelete nii palju asjadega – näitlete, laulate, kirjutate muusikat, luulet?

Lihtne vastus on, et mind huvitab, aga keerulisem vastus on see, et ju ma proovin surematuks saada.

See oli vist väikse irooniaga öeldud?

Ikka. Iroonia on mu lemmik number üks.

Ju see on vajadus luua, vajadus märki maha jätta, vajadus midagi maailmale öelda. Olen sõbrannaga rääkinud, et tegelikkuses on see vajadus elada igavesti.

Olen mõelnud ka seda, et maailmas on palju rohkem üleloomulikku, kui me teame, ja kunst kui selline on minu arvates kõige ligilähedasem üleloomulikkusele. Minust ei saa kunagi tantsijat – selleks on liiga hilja. Ma naudin väga akrobaatikat. Kui vaatan tõeliselt häid akrobaate ja tantsijaid, tundub see ebainimlik, mida nad teevad, ja see tekitab tunde, et inimene on võimeline rohkemaks, kui alguses tundub. Kui vaatan vapustavat maali, tekib tunne, kuidas sellist on võimalik luua. See tundub midagi, mille tegemist pole võimalik ainult tehniliselt selgeks õppida. Tehnikat on muidugi alati vaja, sellest algab kõik, aga kunst – see on võlumaailm, midagi üleloomulikku.

Mulle on kunst ja looming nagu usk. Need mõtestavad minu elu, annavad põhjuse ja mõtte, miks ma olen olemas ja vajalik.

Kust võtate enesekindluse, et oma loominguga teiste ette astuda? Äkki te pole piisavalt hea? Äkki teete end narriks? Igasuguseid asju võib karta.

Ma vist tõesti teen väga paljut enda jaoks...

Olen näitlemise ja laulmisega tegelenud nii varasest ajast peale, kui see ei olnud kellegi hinnata. Mind käisid kuulamas inimesed, kellele meeldis see, mida tegin. Näiteks Mantra Gora on väga vana bänd. Kuna minu nimi ei olnud varem tuntud, siis inimesed, kellele ma huvi ei pakkunud, ei kuulanud seda. Nüüd on paratamatult olukord, et mind kuulavad ja vaatavad ka inimesed, kellele ma ei meeldi.

Ma ei tegeleks nende asjadega, kui mitte keegi mitte kunagi mulle ei ütleks, et see on hea, mis ma teen. Aga nii kaua, kui leidub kas või paar kõige paremat sõpra, keda ma usaldan, kes on targad ja intelligentsed inimesed, ja kes ütlevad, et see on hea ja äge, mida teen, siis sellest mulle tihtilugu piisab – sealt tulebki enesekindlus.

Enesekindlus tuleb ka sellest, et ma ei tee oma asju selleks, et kõigile meeldida, vaid pigem selleks, et leida üles need inimesed, kellele ma meeldin. Tahan läbi nende areneda ja teha paremini. Mitte nii, et nemad arvavad, et see on halb, mis ma teen, ja püüan siis midagi muuta, et ka neile meeldiks. Mul on ka väga palju bände, kes mulle ei meeldi – ma ei kuula neid.

Olete mõelnud, kuhu muusikuna edasi liikuda?

Olen mõelnud, et nii kaua, kuni mul pole peret, kuni ma ei tunne, et tahan maha rahuneda, ja kuni tunnen, et mul on energiat ja julgust, tahan lihtsalt ilma konkreetse sihita vaadata, mis võib juhtuda.

Kindlasti ei välista seda, et proovin oma muusikat saata välismaale. Saatsingi loo «This Too Shall Pass» ühele rahvusvahelisele konkursile, sain seal isegi poolfinaali, aga kümne hulka ei pääsenud. Kuid seal oli ikkagi kümnetes tuhandetes osavõtjaid.

Tahan panna ennast meelega keerulistesse olukordadesse, mis on hirmutavad ja võiksid enesekindluse puudumise taha kinni jääda. Samas ei ole ma väga suur riskide võtja, et jätan kõik ja lähen nelja tuule poole – mul on alati tagala kindlustatud. Olen pigem katsetaja, et proovin ja vaatan, mis saab. Ajalugu on näidanud, et mul tihti veab: näiteks tutvun kogemata inimesega, kes, tuleb välja, et on produtsent Inglismaal, mis arvatavasti on seotud sellega, et olen väga sotsiaalne inimene.

Kas Eestis on püünele raskem pääseda laulja või näitlejana?

Kõik sõltub tutvustest ja haridusest. Ma olen lõpetanud näitlemise eriala – loomulikult on mul näitlejana kergem. Palju oleneb ka suhtlemisoskusest. Ebameeldiva inimesega ei taha ju keegi koostööd teha, isegi kui ta on andekas.

Oletan, et näitlejate ja lauljate seas on konkurents palju kõvem kui näiteks juuras, ettevõtluses või poliitikas, sest kui palju Eesti ikka lauljaid ja näitlejaid vajab.

See on kindlasti õige. Aga näitlejana on keerulisem kui lauljana, sest väljundeid on vähem. Lauljana ja muusikuna oled ise enda tööandja.

Olen mõelnud, et sellest, mida sa õpid, ei pea tingimata saama sinu elukutse. Ülikoolist saad hariduse, saad teada, kas õpitud ala meeldib sulle, kui andekas sa oled, mida sa tahad. Aga meil inimesed tunnevad, et peavad pärast keskkooli minema kohe ülikooli ja valima kohe elukutse. See tundub natuke vale. Olen mõelnud, et tahaks edasi õppima minna magistrisse – aga tunnen, et vara on, olen liiga noor. Ma ei ole veel välja kujunenud, et teada, mida ma tahan, mis mind tõesti huvitab, milles ma tõesti hea olen. Mulle tundub, et ülikooli võetakse väga elukutsevalikuna, eriti loomingualadel. Aga see ei ole mujal maailmas alati nii. Seal lõpetatakse kool näitlejana, aga töötatakse ürituste korraldaja või lasteaiakasvatajana. Meil tundub, et kas olen siis läbi kukkunud, kui ei saa oma erialal tööd.

Siin on veel üks vastus, miks tegelen paljude asjadega: ma ei taha end ühte alasse kinni panna. Sain ülikoolis palju haridust, inspiratsiooni ja tutvusi ning tahan nüüd areneda ja vaadata, kes ma olen ja milleks olen võimeline, kuhu soovin jõuda. Mitte et tegin 18-aastasena valiku ja nii jääbki elu lõpuni.

Olete vabakutseline. Küllap tähendab see närvilist elu, ja teinekord tuleb ilmselt vastu võtta kõik, mida pakutakse?

See on kindlasti nii, aga see oli minu enda valik, et vabakutseliseks hakata. Minu kursusekaaslased Maarika Mesipuu ja Natali Lohk tahtsid teatris töötada, käisid Rakveres ennast näitamas, kuni lõpuks saidki seal koha. Kui sa tahad, siis sa saad! Pead selle nimel vaeva nägema. Aga tundsin, et ei taha seda vaeva näha, sest see ei ole seda väärt, et otsida teater, kuhu minna, ja siis mõelda, et võin siia peatuda. Tundsin, et olen liiga noor selleks –äkki on elul mulle rohkem pakkuda kui lihtsalt kindlat töökohta, mis ei tundunud mu maailmas kõige tähtsam asi.

Rahaga on muidugi keeruline ja vahel tulebki kõik asjad vastu võtta. Ja vahel tuleb ka ise end pakkuda, ja lähedki ja teed täitsa veidrat asja, sest selle eest saab raha. Aga see on valik.

Kujutan ette, et Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanute suhtes valitseb Eesti teatriringkondades väike eelarvamus, sest Panso-kool on ikka see õige kool. Kui raske oli teil Viljandist välja murda?

Arvan, et eelarvamust ei olegi eriti palju. Kui ütled, et oled Viljandist, ei taju ma seda tunnet, et lavaka lõpetanut peetakse paremaks. Meid lihtsalt ei teata! Tihtilugu ei tule lavastaja selle pealegi, et kutsuda Viljandi omasid tükki, sest ta ei tea neid – mitte et ta arvaks, et nad on halvemad. Selles mõttes on küll raskem end tõestada ja ringkonda pääseda.

Teist on tõesti viimasel ajal palju kirjutatud. Kõik on teada, alates sellest, et saite nime Marilyn Monroe’ järgi, jätkates sellega, et õppisite aasta kunstiakadeemias nahakunsti, ja lõpetades sellega, et ühe lauluvideo tegite koguni Los Angeleses. Kas tooksite selles faktide rägastikus oma senisest elust välja kolm asja, mis on vorminud teid just selliseks, nagu te olete?

(Paus minut ja 10 sekundit.) Kindlasti on minu isiksuse väga suur kujundaja olnud minu ema. Olen emaga üles kasvanud. Ta on väga jutukas, vestlushimuline, vastab alati kõigile küsimustele. Tema on arvatavasti kujundanud mind selliseks, et ma ei häbene rääkida ega küsida.

(Taas ligi minutiline paus.) See, et sattusin väga heade õpilaste klassi. Meie klassis oli populaarne õppida hästi ja ebapopulaarne õppida halvasti. Tänu sellele olen usin ja tahan saada häid hindeid, tahan teha asju hästi.

Kolmas asi on arvatavasti see, et olen väga noorte vanemate laps, ja tänu sellele on mul olnud väga palju hoidjaid, mind on igale poole kaasa taritud, ja ma olen ka ainuke laps – nüüd enam mitte, aga lapsepõlves olin küll. Sain tänu sellele väga palju tähelepanu, ja sealt on tulnud mu tähelepanuvajadus.

Kindlasti huvitab lugejaid, kus ja kellega te praegu elate.

Ma ei vasta sellele.

Olete 27, aga välja näete ikka nagu 19.

Vahel koguni 15. Viimasel ajal isegi pettun natuke, kui minult ei küsita dokumenti. Kas ma tõesti näen välja juba nagu 19?!

Omistan 27. eluaastale hästi palju tähendust. Mulle on see täiskasvanuks saamise vanus. Mul tuli see järsku (lööb nipsu), kui sain 27. Tundsin, et nüüd on see käes. Enne tundsin end 21-selt. Olen seda vanust oodanud. Tean, et see on raske, ja et mul saab raske olema veel mitu aastat... Fakt on see, et tunne on selline, et noor ma enam ei ole, aga vana ka veel mitte. Teine puberteet.

Nii et selle võiks panna pealkirjaks: Marilyn Jurmani teine puberteet?

Kutsun küll seda aega, mis mul praegu on, natuke teiseks puberteediks. Veel ei tahaks pere luua, samas ei viitsi ka lihtsalt kuskil lällamas ja joomas käia, see ei paku enam huvi. Veel ei tahaks kodu osta, samas ei tahaks ka üürikorteris elada.

Kas seoses 27. eluaasta kukkumisega võib tulla ka rollide muutus? Seni olete mänginud palju noori ja naiivsekesi...

Loodan, et tuleb. Õnneks on mul teatris olnud ka tõsiseid rolle, näiteks «Liblikapüüdjas». Aga et Eesti rahvas hakkaks seda muutust nägema, see võtab aega, selleks...

...tuleb «Saare sosinad» ja muu säärane repertuaarist maha kustutada.

Tuleks – aga minu elu see ei mõjuta, mida teised arvavad. Mul on lõbus teha oma asju, mulle meeldib neid teha. Ja mulle ei meeldi alahinnata oma tegevusi, mõelda, et mingi mu karakter on lollim, kui mina olen. Mulle meeldib mõelda, et ükskõik millist rolli ma mängin, see roll on oma õigustustega, oma tõega, oma usuga. Rumalad blondiinid on minu jaoks võrdväärsed kõigi ülejäänud tegelastega.

Siiski, kas edaspidi pigem väldiksite kergeid rolle, sest need võivad jätta mingi märgi külge?

Seda, et mingi asi jälje jätaks, ma enam ei karda – see jälg on juba jäetud. Neid rolle, mille kohta inimesed ütlevad mulle, et sa mängid ju seal, on ju küll. «Jah, aga see oli viis aastat tagasi, enam mitte,» olen vastanud.

Mind on palju-palju aastaid kutsutud tantsusaatesse, kuhu ma ei ole läinud. Sellepärast, et ma ei arva, et olen imeline tantsija, ja teiselt poolt tundsin, et ma ei ole saavutanud veel kõike, et tahaksin nüüd tantsusaatega Eesti rahvale meelde jääda. Aga kui käisin «Tähed jääl» saates, tundsin, et see on ohutu. Inimesed juba nagunii arvavad minust, mis nad tahavad arvata, ja enam ma ei karda seda.

Näite kogu aeg energiline ja väsimatu nagu elektrijänes. Kas aku ajapikku tühjenema ei hakka?

Kindlasti on tühjaks jooksnud. Kui olin 22 ja käisin mõnel kontserdil, võisin huilata täiest kõrist ja plaksutada, aga nüüd valin, mis kontserdil seda teen. Proovin energiat mitte nii palju kulutada. Sellest olen aru saanud, et alati ei tasu ennast tühjaks lasta. Natuke tuleb energiat tagavaraks ka jätta.

Kus ja kunas teid Eestis jälle näha saab?

Ausalt, mul pole õrna aimugi, mis ma siis teen, kui juunis tagasi tulen. Aga see on väga tüüpiline, et ma ei tea kevadel, mida teen sügisel. See on vabakutselise elu.

Kas see murelikuks ei tee?

Tavaliselt mul veab. Tavaliselt kuskilt mingi pakkumine ikka tuleb. Usun sellesse. Ja kui ei tule, siis järelikult maailm tahab, et hakkaksin ise midagi tegema ja ei ootaks.