Soomest Eestisse kosmeetikuks õppima

Susanna Poikela on üks Eesti esindajaid Eesti, Soome ja Läti vahelises koostööprogrammis Leonardo da Vinci, mille eesmärgiks on ühildada kosmeetikute õppekavasid, õppematerjali ja tööpraktika normistikku. Foto: Terhi Pääskylä-Malmström

Soomest pärit Susanna Poikela usub, et on tõenäoliselt esimene soomlane, kes Eestis kosmeetikuks õpib. Tallinnas asuvas Eesti esimeses erakosmeetikakoolis teist aastat tarkust taga nõudev naine sukeldus ilumaailma 2007. aastal, rajades Itaalia ökokosmeetikat maale toova firma Dell’Eco.

«Toona elasin ja töötasin veel Soomes, Eestist ei teadnud suurt midagi,» naerab praegu ka Eesti turul Itaalia toodetega tegutsev Susanna.

«Kohe firmategemise alguses tekkis tunne, et oma oskusi on vaja süvendama hakata – tahtsin ju koolitusi läbi viia ja klientide küsimustele täpseid vastusi anda. Ka iluprotseduuride tegemine hakkas kohe huvi pakkuma,» meenutab Susanna viie aasta tagust minevikku.

Edasine loksus juba paika kui iseenesest. Susanna kohtus eesti mehega, armus ja leidis ennast riikide vahet pendeldamast. Laevas tiksumisest kõrini, otsustas ta veidi üle aasta eest koos oma firmaga Tallinna kolida. Samal ajal otsis Eesti esimese erakosmeetikakooli kaugõpperühm uusi õpilasi. Susanna kandideeris ja sai sisse.

Kolmeaastased õpingud pole veel kaugeltki lõppenud, aga Susanna sõnul suudab ta juba praegu oma firma klientidele märksa paremini toeks olla. «Tänu iluprotseduuridega tutvumisele tunnen oma tooteid läbi ja lõhki, mõistan kuidas need mõjuvad ja saan oma teadmisi ka klientidega jagada,» rõõmustab ta.

Lisaks firma tegevusele ja õpingutele peab Susanna Nafta tänaval oma väikest salongi, kus ta sõpradele-tuttavatele iluhooldusi teeb. «Mul on olnud alati kombeks liiga suurtesse saabastesse astuda ja alles pärast nende mõõtudesse kasvada!» naerab ta.

Tulevikuplaanid on Susannal samuti Eestiga seotud. «Tahaksin rajada Tallinna tõelise ökosalongi, sest see on õrn ja mahe, inim- ja loodussõbralik ning mulle endale sobivaim viis ilusalongi tulevaid kliente teenindada,» mõtiskleb ta. «Ökotoodete suhtes ollakse Eestis üldiselt Soomest maas, see teema on tervikuna eestlaste jaoks veel suhteliselt võõras. Mina usun, et kuigi kosmeetika valdkonnas on hakatud viimasel ajal juba nanokosmeetikast rääkima, saavutatakse samad ja isegi vastupidavamad tulemused looduse enda toodetega.»

Kui kooliga lõpuks ühel pool, otsib suur osa Susanna kursusekaaslastest töökohta tõenäoliselt olemasolevatest salongidest. «Elutase on Eestis veel Soomest madalam ja sotsiaalkaitse olematu, mis tähendab, et terve pere sissetulek on elamiseks ülioluline. Praeguses majandusolukorras on ettevõtlus veel eriti riskantne. Mehel peab küll väga hea ja kindel töökoht olema, et firma rajamisega seotud riski võtta,» mõtiskleb ettevõtja. «Eestis on ilusalongid ka Soomest oluliselt suuremad, seega töökohti jagub täiesti teisel moel.»

Väikeste, tihtilugu omavahel eraldiseisvate ilu- ja juuksurisalongidega harjunud soomlannale tuligi Eesti süsteem esialgu suure üllatusena. «Siin töötavad kõik ühe katuse all ja olemas on isegi eraldi administraator. Kesse?! Mul läks tükk aega, et administraatori töökohustustest üldse aru saada, sest Soomes selline amet praktiliselt puudub,» tunnistab Susanna. «Ehk on siingi tegemist elutasemega – Soomes on palgakulud niivõrd kõrged, et suuremaski salongis pole eraldi administraatori olemasolu majanduslikult põhjendatud.»

Kosmeetiku töö on Susanna sõnul aga riigist sõltumata tähtis. See on inimese heaoluga tihedalt seotud ennetav tervishoid. «Tänapäeva inimestel on vähe neid, kellele oma mõtetest ja muredest rääkida. Kui sellele lisada veel inimkäte puudutus ja kvaliteetsed tooted, on tegu suurepärase teraapilise kogemusega.»