Eriline.ee jagab infot söömishäirete erinevate avaldumisvormide ja aspektide kohta, pakub juhiseid, kust selle probleemi korral abi leida ning mida tervenemisprotsess endast kujutab. «Räägitakse ka laiemalt ilust ja naiselikkusest ning nende erinevatest tahkudest, millega loodetakse muu hulgas aidata lehe külastajatel iseend aktsepteerida ja armastada just sellisena nagu ollakse,» täpsustab veebikeskkonna üks eestvedajaid, MTÜ Eriline asutajaliige Sandra Morgen.
Tulevikus on saidil plaanis sisse seada ka foorum, kommentaarium ning spetsialistidele küsimuste esitamise võimalus.
Eriline.ee on mõeldud neile, kel söömishäire juba diagnoositud kui ka neile, kes seda endal alles kahtlustavad. Samuti jagub veebisaidil huvitavat ja vajalikku lugemist söömisega kimpus olevate inimeste lähedastele või neile, kes soovivad lihtsalt sellest haigusest rohkem teada saada. Kummutamaks müüti, et häire ohustab vaid noori modelliks ihkavaid tütarlapsi, on internetikeskkonnas eraldi infosektsioon pühendatud ka näiteks meestele ning noorsportlastele. Lisandumas on teemablokid ka eakatele ning rasedatele ja imetavatele emadele.
«Uuringute tulemused näitavad, et toitumisega seotud psühholoogiliste häirete esinemise sagedus on kogu maailmas, sealhulgas Eestis, järjest kasvanud,» räägib Morgen. «Samal ajal aga puudusid Eestis seni spetsiaalsed söömishäireid põhjalikult käsitlevad saidid, kust abivajajad või nende lähedased endale hädavajalikku informatsiooni ja toetust leiaksid,» põhjendab ta veebikeskkonna loomist, millesarnased on mujal maailmas vägagi levinud.
«Olles ise söömishäirega võidelnud, tean, kui suurt kahju võib teha infopuudus,» tunnistab haigusest paranev Maris Laidre, MTÜ Eriline ja eriline.ee teine asutajaliige. «Eitasin oma probleemi väga pikalt, kuniks juhtusin nägema noorteseriaali, mille üks tegelane põdes anoreksiat. Alles siis jõudis mulle kohale, mis minuga toimub ning asusin internetist selle kohta infot otsima.» Naise otsingud ei andnud aga soovitud tulemust: vastused olid väga napid või üldsõnalised ega aidanud kuidagi haiguse olemust mõista. «Nii ei osanud ma muud ette võtta, kui lihtsalt vaikides kannatada, samal ajal kui häire vaid süvenes,» meenutab ta.