Birgit Õigemeel: tuleb häält hoida ja puhata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm päeva enne «Eesti laulu» tänast finaali ei luba Eesti kõige esimese superstaarisaate võitja Birgit Õigemeele tegemistes miski oletada, et aasta üks otsustavamaid päevi on tal ukse ees.
Ärkan 10.30 päikesevalguse peale, mis ruloo tagant piilub. Lõpuks ometi hakkab kevad lähenema! Mulle meeldib kaua magada, üheksa-kümme tundi und on minu jaoks täiesti normaalne. Mõnele võib see imelik tunduda, kuid mis teha, olen unekott …
Tänu päikesele on täna üsna lihtne üles saada. Lähen ruttu pesema, joon ühe värskelt pressitud apelsinimahla ja söön kõrvale Kellogg’seid, oma lemmikhommikuhelbeid, vaatan üle tähtsamad e-kirjad ja kirjad Facebookis ning ruttan kooli.
12.15–14.45. Loeng Tallinna Ülikoolis. Peab mainima, et see tänane aine ei ole üks minu lemmikutest, kuid kuna see aitab mul bakalaureuse lõputööd kirjutada, üritan sellest ikkagi usinalt osa võtta. Õnneks on see vaid üks kord nädalas!
15.00. Teen kiire lõuna kooli armsas kohvikus, söön brokkoli-bataadi suppi ja kõrvale singi-juustu saiakest. Koolis on alati väga kodused ja soodsate hindadega söögid, üritan seal alati kõhtu kinnitada, kui kooli jõuan.
15.20 paiku lähen koolist keemilisse puhastusse, viin sinna oma «Eesti laulu» kleidi. Täna «Eesti laulu» asjadega rohkem ei tegelegi, lugu on mul selge ja ise usun, et olulisem on lihtsalt oma häält hoida ja puhata, et laupäeval kõik hästi välja tuleks.
Pärast kleidi puhastusse viimist saadan Smart Postiga Tartusse teele isa kuulsa puidust piimakannu. Nimelt teeb mu isa imearmsaid piima- ja hapukoorekannusid, mida aitan tal vahel klientidele toimetada, kuna vanemad ise ei ela Tallinnas. Mul endal on need kannud samuti olemas ja ma ei kujutaks enam ettegi elu ilma nendeta.
16.00 sõidan korra koju. Kuna elan Kadriorus, on sealt lihtne päeva jooksul läbi hüpata. Teen oma sõidud enamasti autoga, sest olen mugavust armastav ja natukene ka külma kartev tütarlaps. Kevadel üritan hakata rohkem jalgsi kõndima ja ühistranspordiga liiklema. Kui ühistransport juba tasuta on, siis miks mitte seda kasutada!
Umbes tunnikese veedan kodus. Ootame elukaaslasega, et tipptund läbi saaks, ja sõidame siis sisustuspoodidesse. Kolisime kaks nädalat tagasi uude koju, mistõttu palju asju on veel ostmata. Täna üritame soetada lambid.
17.30. Vaatame ringi sisustuspoodides ja püüame miskit koju leida. See on võrdlemisi keeruline nagu ikka. Leiame küll ühe lambi, mis meile hästi sobib, aga otsustame natuke järele mõelda ja hiljem tagasi tulla, kui midagi veel ilusamat ei leia. Käime läbi ka toidupoest ja teepoest, kus ootamatul kombel on just täna mu elukaaslase tädi tööl – väga tore üllatus! Kuna olen suur teearmastaja, pakib tädi meile muidugi teed kaasa.
Ajame juttu ja hakkame siis kodu poole liikuma.
19.30 jõuame koju, paneme soojalt riidesse ja teeme väikese jalutuskäigu Kadrioru pargis. Me armastame Kadriorgu, sellepärast siia kolisimegi.
Talvel jalutame pargis, aga kui lumi ära sulab, on siin ideaalne käia rulluisutamas ja rattaga sõitmas, sest terviserada algab kohe meie maja juurest.
21.00 kokkan meile õhtusöögiks minu lemmikut Tai toitu – rohelist karrit kana ja riisiga. Sööme ja vaatame Prantsuse filmi «The Intouchables», mida me sõbrad juba ammu soovitasid. Tuleb tõdeda, et tegemist oli sooja ja sügavamõttelise filmiga, mida soovitan omakorda kõigile.
01.00 näen juba ilusaid unenägusid.