On igati normaalne, et kõigil on minevik. Mõned ilusad mälestused, mis toovad naeratuse suule ja teised, mida ei tahaks meenutada. Harjumused, mis on kellegi kõrvalt külge jäänud ja kingitused inimestelt, kes mingil eluetapil tähendasid rohkemat. Kuid kõige selle juures tuleb meeles pidada, et minevikku ei tohi olevikku kaasa kiskuda. See ei ole teiste suhtes aus!
Tutvudes silmarõõmuga, teadsin kohe, et tegemist on lahutatud mehega. Ta ei varjanud seda minu eest. Ausalt öeldes, ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest kõigil on oma lugu. Pigem võtsin seda positiivselt, kuna vaevalt ta tahaks teist korda lahutada. Elukogenud mees, kellele ei ole vaja seletada, mida tähendab suhe. Hurraa! Leppisin isegi asjaoluga, et nad hoiavad endiselt kontakti. Jah - see oli moment, mil küsisin endalt, kas ta ikka on sellest naisest üle saanud. Tegelikult ma ei usu, et endised partnerid saavad omavahel sõpradeks jääda. Arvan, et see on võimalik juhtudel, kus inimesed ei ole kunagi sügavalt armunud olnud või vanad tunded on endiselt alles. Samas rahustas mind asjaolu, et naisel on uus mees, kellega tal on kaks last.
Rohkem me minevikust ei rääkinud. See oli jututeemaks esimesel õhtusöögil, mil õppisime teineteist tundma. Arvatavasti põhjusel tõestamaks meie elukogemust. Tol momendil ei osanud ma kahtlustada, et see kõik võib mind nii sügavalt häirima hakata. Ajaga olen aru saanud, et korter, kus elame, on täis kingitusi temakeselt. Kord hakkasin pärima maali kohta seinal. Algus oli ilus - jõulukingitus. Pärast lühikest sissejuhatust ilmnes, et tegemist on meistriteosega eelmiselt naiselt. Nüüd seda pilti nähes tõusevad mul ihukarvad püsti. Ma ei oska maalida, et see uue vastu välja vahetada.
Mul on tunne, et minust on saamas paranoiline hull. Ma näen tonti juba iga nurga peal. Kord vaatasin tema vana rahakotti ja mainisin, et oleks aeg see uue vastu välja vahetada. Mille peale vastati, et vana head lojaalset ei vahetata välja võimaliku parema vastu. Kahtlused peas, suutsin küsida, kas tegemist on kingitusega eksnaiselt. Ei midagi üllatavalt, vastus oli jaatav. Neid pisikesi vidinaid on veel. Mõned kampsunid, sall, villased sokid jne. Seda kõike on üheskoos liiga palju.
Kord helistas ta endine naine talle. Nimelt oli too läinud oma praeguse mehega tülli ja vajas abielunõustamist. Kui normaalne see on? Mis mind kõige rohkem ehmatas, oli kahjurõõm nendes silmades. Miks ta ise aru ei saa, et minevikku ei tohi tuua olevikku. Kui ta mind hinnata oskab, siis tuleb alustada puhtalt lehelt. Ma üritasin selgitada talle oma tundeid. Öeldes, et see olukord teeb mind õnnetuks. Kärbib enesekindlust ja tekitab küsimusi, kes olen mina tema elus. Jutuajamine lõppes hullemini, kui oskasin arvata. Ta ütles, et ei ole põhjust muretseda ja ma ei tohiks ennast üldse võrrelda tema eksnaisega, kuna ta on lits.
Oma murest sõbrale kurtes, öeldi mulle, et võib-olla tal on endiselt tunded tema vastu. Valus tõde, mida ma kuulda ei tahtnud. Teadupärast öeldakse, et mehed armastavad ainult üks kord elus. Õnnelik naine, kel õnnestub see väljavalitu olla. Mul on tunne, et võitlen kummitusega. Koos olles peab panema üksteist eriliselt tundma. Praegu ei ole mul aimugi, kes ma talle olen. Niipalju siis elukogenud mehest.