Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Keha on võimalusel energiasäästlik

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Inimene valib alati kõige energiasäästlikuma liikumisviisi, näitas Ohio osariigi ülikooli uurimus.

Jooksulindil tehtud katsed on näidanud, et kui inimese kiirus on kaks kuni kolm meetrit sekundis, siis vahelduvad tema liikumises järjekindlalt jooks ning kõndimine. Põhjus on selles, et lihased ja aju koos üritavad viia energiakulu miinimumini, kirjutab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Kui kiirus on väiksem kui 2,3 meetrit sekundis, siis on tõhusam kõndida. Nobedamal liikumisel kulutab jooksusamm vähem energiat.

Paraku pole trenažööril liikumine kuigi loomulik ning see ei pruugi kõige paremini kirjeldada inimese igapäevaseid liigutusi. Ohio osariigi ülikooli uurijad Leroy Long ja Manoj Srinivasan soovisid teada saada, kas ka inimese keha loomulik liikumine arvestab pidevalt energiasäästuga

Selleks tegid nad katseid tervete vabatahtlikega, kes liikusid pikkades koridorides ja kõnniteedel. Inimesed pidid läbima etteantud aja piires kindla vahemaa.

Nende liikumise analüüs kinnitas varasemate laboris tehtud katsete tulemusi. Kui vabatahtlike liikumiskiirus oli väiksem kui kaks meetrit sekundis, siis nad kõndisid. Kui kiirus ületas kolme meetrit sekundis, hakkasid inimesed jooksma.

Vahepealsetel kiirustel eelistasid katsealused vahelduvat liikumist. See, kui palju keegi sörki lasi, oli väga erinev. Pärast teekonna läbimist oli selgelt näha, et kõik vabatahtlikud üritasid kulutada võimalikult vähe energiat. Nii ongi meile hetkel kõige loomulikum tunduv samm ka kõige energiasäästlikum.

Katsete põhjal loodud mudeli abil saab kavandada kahel jalal liikuvaid roboteid, kelle liikumine oleks inimesele võimalikult sarnane. Samuti saab energiasäästu põhimõtet kasutada mugavamate jalaproteeside loomiseks.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of the Royal Society Interface.

Tagasi üles