Tuuli Roosma: inimene võiks elus kogeda nii rikkust kui vaesust

Tuuli Roosma Siberis. Foto: Raigo Pajula

Kui mõni arvab, et elu Siberis on võrreldes Eestiga hoopis teistsugune, siis on ta langenud kas eksiarvamuse või pettekujutelma küüsi. Tegelikult vahet pole, väidab teleprodutsent, kes võttis kaugel Venemaal aastaks ürgse koduperenaise rolli.

Siberi ridaküla pakasehärma kaisus tukkuvas saja-aastases palkmajas tõmmatakse ühel üsna tavalisel talvehommikul ahjusiiber lahti. «Ämmä!» hüüavad tagatoa narivoodilt kaksikud, kes parasjagu eelistavad «e» asemel «ä» öelda. 40 miinuskraadi tõttu poole ööni köetud ahjutruup saab kohe varahommikul Siberi hiidkasehalgudelt tuge juurde, kohvivesi võtab hoogu, päiksetõusuni jääb veel paar tundi.

Tuuli Roosma paneb tasaselt mängima Henri Laksi loo «Ilmaratas». Ta on oma perega elanud peaaegu aasta Eestist 6000 kilomeetri kaugusel, tootnud koduperenaise rolli kõrvalt kõigi eestlaste südamed vallutanud telesarja ja valmistub mõne kuu pärast koos perega koju naasma.

Tundub, et aeg saab siin üsna uue tähenduse, kellaajast rääkimata. Kui Tallinnas on kell näiteks hommikul 7, siis Krasnojarskis juba üks päeval, teil siin Guljajevka külas on aga täpselt keskpäev ehk tund taga.

Siin kehtib tegelikult looduslik aeg. Keskpäeval on päike kõige kõrgemal, kell on seatud nii, et olla loodusele võimalikult lähedal. Iseenesest on see tore, kuid arvestada tuleb kahe ajaga – näiteks bussid käivad riigiaja ja inimesed kohaliku aja järgi.

Kui hakkasin suvel esimest korda bussi peale minema, siis mitte keegi ei teadnud, mis kell see välja sõidab! Helistasime tuttavatele ja nad teatasid, et bussid käivad siin kogemuse, elukogemuse järgi.

Naaberkülast Guljajevkasse tagasi tulles püüdsime neli korda bussi peale istuda, kuid buss ei tulnud ühelgi korral. Üks isegi tuli, aga meid ta ära ei viinud, mis siis, et tal oli Guljajevka sihtkohaks märgitud!

Tuuli on kerge ja õhuline ja naerab nakatavalt. «Teie oletegi siis need poolemeelsed, kes tulevad nädalaks ajaks kusagile ... no ma ei teagi, pimedasse auku. No mis seal’s ikka. Ma püüan omalt poolt kaasa aidata, et teil see siinviibimine võimalikult vähem ebameeldiv oleks. Poti tõime juba tuppa,» andis Tuuli novembris märku, et oleme oodatud nende aastast Siberis natuke osa saama.

Sõiduks ettevalmistusi tehes sujus kõik Tuuli stiilis lihtsalt: «Tulge Abakani lennujaamas välja, võtke takso, öelge juhile, visaku 200 kilomeetri kaugusele Guljajevkasse ära, koos hanges käimistega jõuate kohale umbes nelja tunni pärast ja kui meie maja ei leia, siis küsige Baba Njuralt, kes on tavaliselt tänaval ja korraldab külaelu, kust meid leida võib.»

Aasta Siberis on Tuulile nii omast lahket, rahulikku meelt veelgi enam kasvanud. Tulla välja lennukis 6000 kilomeetrit Eestist eemal ja leida ühelt suvaliselt külatänavalt üles Baba Njura – nii lihtne see ju on! Ja tegelikult ongi.

Oleme tänu sinule saanud siin sisse päris paljudesse kodudesse ja kõikjal torkavad silma kellad: käekellad, käokellad, pimm-pomm-seinakellad. Ühes väikses kodus viis kella. Ja seda kohas, kus aja tunnetusel ei ole sekundi täpsusega mingit pistmist.  

Eks neil on täpset aega ikka tarvis. Näiteks selleks, et igal õhtul kell 20.30, kui Vissarion palvetab, olla temaga ühenduses ja samal ajal koos temaga palvetada. Mulle endale on aeg küll siin hoopis teine. Kui muidu oli väärtus igal tunnil, vaata et minutil, siis siin see puudub.

Siin on tähtsad perioodid: istutamise periood, rohimise periood ja saagi korjamise periood. Ongi kogu aasta. Ja siis on keldrist asjade võtmise periood. Aega on korraga nii palju. Varem tegin kogu aeg midagi, aga ära teha ikka ei jõudnud.

Siin ärkad hommikul üles, plaan oli rohida, aga kui vihma sajab, siis teed lihtsalt midagi muud. Põllupidamine, maatöö on väga hea teraapia vorm. Saab energiat, puhastab aju igasugustest muredest. Oma vilja noppimisest ei ole midagi maitsvamat.

Kui kergelt see kõik külge jääb?

Olen olnud vist kogu aeg natuke selline tüüp, et vaatame, mis saab. Kuidas kujuneb. Teeme nii, nagu tundub. Ma ei tea veel, mis saab, kui Eestisse tagasi läheme.

Kirjeldame üht sinu päeva siin: äratus hiljemalt kell 7, puud ahju, puder, kohv, palvus, jalutuskäik, kelgutamine, lõuna, lõikelaudade tellimine külamehe käest, söök, pood, pesupesemine, leivaküpsetus, saun (ehk esmalt kaevupumba sulatamine, vee pumpamine, puude tassimine), lapsed tuttu, arvuti. Ja kõik argitoimetused nõuavad siin tohutult lisaliigutusi.

Tahtsingi ju proovida siin täielikku koduperenaise elu. Muidugi tuli saadet teha ja see võttis oma aja, aga võrreldes algusajaga, kus ei osanud veel kuidagi mõelda rütmis, et kui sa soovid kell 13 süüa, siis tuleb kaks tundi varem tegemisega pihta hakata, on nüüd lihtsam.

On oluline vahe, kas paned midagi sügavkülmast elektripliidile või hakkad juurvilju otsast peale puhastama, tainast sõtkuma. Nüüd on vilumus olemas ja teen mitme päeva toidu ette. Täna on kartulid, homme saab kartulikotlette, siis veel suppi, siis salatit. Ehk saab teha võimalikult väikese ajakuluga võimalikult erinevaid sööke. Ajaga on tulnud oskus toidutegemist pikalt planeerida, mida mul varem pole olnud.  

Tuuli pöidlad on porgandikraapimisest kergelt parkunud. Videvikutunnil, seedripähklite naksutamise ja kohvi joomise kõrvale hõõrub ta neid sidruniga. Aitab kenasti.

Võtsin Eestist kaasa ühe kokaraamatu, kuna plaanisime loobuda siin liha- ja piimatoodetest – piima siiski tarbime – ja tundus täiesti võimatu ilma nende aineteta sööki teha. Ma pole seda raamatut kordagi kasutanud, sest kui vaatad neid retsepte, siis igaühes neist on 15–20 toiduainet, millest pooltest pole sa midagi kuulnudki või neid sinu kodus kohe kindlasti ei leidu.

Kokaraamatud kultiveerivad minu meelest seda, et inimesed ei viitsi enam süüa teha. Lööd retseptiraamatu lahti, ohkad ja paned raamatu kinni tagasi, sest neid sööke pole võimalik teha.

Kapsasupp valmib aga 30 sekundiga: lõikad kapsa, paned peterselli, soola ja kopsikuga vett. Pliidile tuld enam alla ei pane, lähed kelgutama, tuled tagasi, pliit on jahtunud ja supp valmis, asuge sööma.

Ja see supp on väga maitsev. Kokaraamatud õpetavad keerulisi toite, mis tähendab, et süüa tehaksegi vaid erilistel puhkudel, ainult korra kuus, mil kogunevad sõbrad ja tuleb midagi pidulikumat teha.

Kogu elu on siin väga ehe. Ongi see sinu loomus?

Jah.

Kas sulle tundub, et elu on siin Eestiga võrreldes väga teistsugune?

Ei ole ju. See on lihtsalt elu maal. Olen seda kõike näinud ja see ei tule mulle šokina. Olen pigem maakas kui linnakas. Mulle meeldib käia kolm nädalat samade riietega. Meeldib see rütm, see elu – elaksin hea meelega maal.

Tariksid külmunud solki.

Võib-olla kümnendal aastal enam tõesti ei viitsi, aga praegu on äge saunas solgiämbrit lahti sulatada.

Mis lugu siin – erinevalt teie kodust – selle kopsikusse pissimisega on? Ka inimestel pole raha olukorra muutmiseks või lihtsalt pole neil vastavat soovi?

Oleme mõelnud, et kui meie peaksime päriselt siin elama, siis teeksime seda vanal, arhailisel kombel, see oleks lahe ja romantiline. Samas kümme aastat võib-olla ei viitsiks. Siin soovivad inimesed ikka vanadest uberikest välja saada, uut maja ehitada, plastaknad ette lüüa.

Raha ei ole muidugi, jah. Nad ju üritavad siin elada ilma rahata, paljud on tulnud siia oma isiklike asjadega ja rohkem neil hinge taga ei olegi.

Näiteks Miša ja Tanja, kes võtsid kaasa kõik, mis neil vähegi oli. Toidunõud on neil ka aastate eest kaasa toodud. Ongi ainult kolm taldrikut.

Mulle jäi meelde, kuidas Tanja tõi meile kartulikooke ja sina ehmusid hiljem, et taldrik jäi tagasi andmata, tal ju ainult kolm tükki neid ongi...

Jah, aga rohkem ei olegi ju asju tarvis. Kui esimest korda neile külla läksin, siis vaatasin, et voodi on ka koridori toodud, aga et las ta siis olla seal. Et ehk näeb ahju taga maja sügavustesse, aga selgus, et ahju taga oligi kõik. Neil põhimõtteliselt ongi ainult koridor, kaks korda kaks meetrit.

Sooviksin kord elu elada nii, et on olemas vaid kõige hädavajalikumad asjad. Selles mõttes on mul kahju, et maailmalõpp ära jäi. Siis saanuks teada, mis on minu elus ikka tõeliselt hädavajalik, mida elus tegelikult tarvis läheb ja mida sugugi mitte.

Maailmalõpu ootus mõjutas teid kuidagi?

Niivõrd, et siia tulemisel oli üks põnev põhjus lisaks. Et kuidas nad ootavad ja valmistuvad.

Millest sa oled siin puudust tundnud?

Mitte millestki. Meil on asju liiga palju, ülearu. Lapsed ütlevad, et neil on mänguasju nii palju, et viime ära lasteaeda. Oleme võtnud liiga palju kraami kaasa.

Sakslased, kes on tulnud siia moodsast Euroopast, näiteks Herman, hindavad ka siinset vähest ja käivad väljas augu peal. Venelastel on siin moodsad WCd, vannitoad, põrandasoojendused. Kui küsida Hermani käest, miks tal tualett väljas on, siis vastab ta, et muidu läheks laisaks. Et inimene vajab hommikul oma rütmi: solk välja, uus vesi tuppa, puud ahju. Siis saad päeva alustada.

Saaks siin ilma rahata ka hakkama?

Päris ilma ei saa. Neil, kel raha on, läheb siin paremini. Seda valmidust minus ei ole, et panen kogu oma rahale tule otsa. Ikka sooviks endale ka siin näiteks parema vaatega maja. Inimene on üldiselt nõrk. Mulle meeldib see, milline ma siin olen. Ma tean, et Eestis hakkan taas mammonat, edukust taga ajama. Siin on mul mugavam olla, siinsete väärtuste järgi elada.

Tean, et sa pole usklik, aga kas siia tulles olid umbusklik?

Uudishimulik olin lihtsalt. Juba Eestis suhtusin siinsetesse inimestesse suure lugupidamisega ja soovisin näha, kuidas see tegelikkuses toimib.

Ma olen kogenud Eestis sellist suhtumist, et vaesekesed, kes on oma siinse elu jätnud ja Siberisse kolinud, nad on ju nii ajupestud! Aga siitpoolt sinnapoole vaadates on väga selgelt näha, et just meie seal oleme ajupestud.

Miks me muidu ihaleme läikivaid autosid, värvime oma juukseid, kanname kõrgeid kontsi, vahetame partnereid, vaatame televiisorit, õpime suhtekorraldust ja juurat ... Minu meelest on meie ajud nii pestud, et sinna polegi enam midagi loomulikku jäänud.

Sa usud Vissarioni?

Ma pole temaga silmast silma kohtunud, aga ma ei suhtu temasse küüniliselt ega ütle kindlalt, et ta ei ole uuesti sündinud Jeesus Kristus. Mind ei ole ta veel lihtsalt kõnetanud. Teie olete palju skeptilisemad! Mina olen valmis uskuma, et ta on päästja.

Ei saa ju eeldada, et tuleme siia nädalaks ja kohe keerame ära.

Jah, aga mina ei ütle, et siinsed inimesed oleks naiivsed, hullud, ajupestud. Nad elavad paremini kui mina või sina ja nende elu on õnnelikum. Miks siis mitte. Ainult see lahutab mind siia kolimisest, et ma tõesti usuks, et ta on uuestisündinud Jeesus Kristus. Mulle meeldib see elu rohkem kui Eestis. Nad elavad õnnelikumalt ja mina oma perega olen ka siin õnnelikum.

Neil ei ole töömuresid, on aga hingemured.

Jah, kuid olmemure ei ole kunagi suurem või tähtsam kui hingemure.

Aga hingeprobleemid muutuvad siin olmemureks. Igapäevaseks.

Jah, aga inimesed oskavad siin hingemuredega tegeleda, neid lahendada. Teha seda kogukonna ees ehk neil on komme hingeasjadest rääkida ja rääkida nii kaua, kuni probleem saab lahendatud.

Meie inimesed ei ole harjunud rääkima, vaid vaikivad ja lähevad lahku. Siin saavad mured lahenduse kolmeliikmelises moraal-eetilises komitees või külakoosolekutel. Siin ollakse veendunud, et kõige raskem töö on töö iseenda ja inimsuhetega. Sa ei tohi teise kohta halbu mõtteid mõelda.

Teist muuta ei saa, tema käitub ikka nii, nagu tema oskab. Kui sulle see ei meeldi, kuid pead temaga suhtlema ja koostööd tegema, siis tuleb muuta iseennast. Tööta enda kallal nii kaua, kuni sellest üle saad. See ongi hingeline kasvamine. See pole mure, vaid ülesanne teel olles.

Levinuim näide on siin see, et mees kõnnib mööda tänavat ja näeb, et teine mees võtab maast kivi ja viskab maja akna sisse. Siis me ei saa öelda, et süüdi või halb on see, kes akna sisse viskas, vaid süüdi on see, kes halvasti mõtleb. Äkki maja põles ja mees viskas kivi aknasse, et kass välja pääseks? Sa ei näe kunagi teise inimese sisse. Teine inimene ei saanud sel hetkel lihtsalt teistmoodi.

Elu siin kogukonnas tundub olevat lillelapselikult intiimne, väga seksuaalne. Suhtepõhine eluvorm on nii määrav, isegi ainuvõimalik.

Siin lihtsalt räägitakse armastusest ja suhetest avameelselt, öeldakse välja, kui kellegi vastu on tunded. Kui ühe Päikeselinnas elava naisega koos süüa tegime, vaata et kolm ämbritäit kartuleid koorisime, ütlesin talle, et mõtle kui hea, kui majas, eriti seal, kus käib palju külalisi, oleks mitu naist, siis saaks köögis palju kiiremini.

Ta vastas, et tal oli tegelikult võimalus, et majas on veel üks naine, et oligi naine, kes tulnuks tema mehe juurde elama, kuid ta oli siis nii noor ja nii egoistlik. Nad käisid selle jutuga ka Vissarioni juures ja too ütles, et tehku nad nii, kuidas suudavad. Naine leidis, et ta siiski ei suuda oma meest teisega jagada. Naljana on mõte mitmekesi elamisest sümpaatne, aga reaalsuses ilmselt ei toimi.

Kas see naine oli siinsete arusaamade järgi pigem nõrk või tugev?

See ei olegi nõrkuse või tugevuse küsimus. Tähtis on, et kõik tegelesid selle küsimusega. See teine naine oli olnud väga südamlik, korralik, hea, kena. Vissarion ütleb, et kui kõigil osapooltel on ühine soov ja sõprus, siis on selline elustiil soovitatav.

Aga siis peavad kõik pooled olema päri. Kui kellelegi on raske, siis jääb katki. Peale jääb ikka naise otsus. Siin leitakse, et meeste soovid on alati kantud kirest ja nad ei näe, mis on õige. Kuna naine soovib pikemat suhet, tahab jätkata sugu, siis ta tunnetab, kellega lapsi saada, ja naisel on õigus. Siia ühiskonda tulles teadsin, et kõik on padupatriarhaalne, et naised on alandlikud ja pesevad meestel jalgu.

Tegelikult ei ole see nii. Aga see, mida Vissarion räägib mehe ja naise rollist, peab väga hästi paika. Mees on jumal ja naine peab tooma temas välja jumaliku poole, milleks mees ise suuteline pole. Naine on maa ja peab tõmbama ka meest maa poole, et too kõrgustesse ei tõuseks.

On väga austusväärne, kuidas nad siin isiksuse tasandil enesega tegelevad ja saavadki niimoodi oluliselt paremaks inimeseks. On probleeme, mida pereringis arutatakse mitu päeva. Räägitakse seni, kuni justkui kannataja pool ei keskendu enam enese murele, vaid mõistab, miks partner tema juurest ära läks. Miks ta nii tegi.

Kõik huvitavad, väga isiklikud küsimused esitatakse pühapäeviti Vissarionile. Sina oled enese ja Arbo kohta midagi küsinud?

Mõtlesin, et tahaks küll küsida, aga ei leidnud midagi, mida ma juba ei tea. Öeldakse, et Õpetaja jõuab sinuni, kui oled selleks valmis. Mina ei ole küll valmis, sest mulle tundub, et ma tean ise kõike. Ei ole midagi, mida teada tahta.

Mehe-naise rollid sageli segunevad. Sa oled edukas, kindlustatud, töökas, kahe imelise lapse ema – mida sa sooviksid?  

Oh, kui paha on endast rääkida ... Mul ei ole mingit ettemõeldud rada, kuhu peaksin oma elu jooksul tingimata jõudma. Pigem võiks inimesel olla elus õnne kogeda väga palju erinevaid asju. Kogeda küllust ja elada pillavat elu, kogeda vaesust ja peost suhu elamist.

Armastada ja olla armastatud, murda südameid ja olla murtud südamega. Ja kindlasti on elu sisukam, kui raskusi on rohkem kui kergelt kättetulemisi. Mida rohkem erinevaid, vastandlikke kogemusi, seda rikkam inimene on.

Inimese enese arengu huvides on oluline, kui turvalisusest vahepeal välja ronitakse. Samas ei viiks selline mõtteviis inimkonda suurte teadussaavutusteni, milleks on vaja järjepidevust ja kannatlikkust. Mina räägin ikka pigem ekskursioonist ja ameerika raudteest läbi elu. (Arbo kõrvalt: suured teadussaavutused on tulnud sageli juhuslikult või hullumeelsushoos.)

Et lubada enesele vaest elu, peab rikas olema.

Kõiki, kes on tulnud siia rahatuna ja väikeste lastega, on peetud hulluks, aga nende elu on arenenud isikliku õnne suunas.

Oled sa mõne teleprojektiga ebaõnnestunud?

Ma arvan, et mu karjäär on sillutatud ebaõnnestumistega. Aga nagu ütleb sõber Eero – ühelegi ebaõnnestumisele ei tohi pikalt istuma jääda, vaid teha kohe uusi peale. Õnnestumine ja ebaõnnestumine on televisioonis nii ennustamatud asjad, see on sama kindel, kui kohvipaksu pealt loetud vastused.

Aga õnneks paistavad ka kõige suuremad läbikukkumised aegade tagant toredad. Sooviksin tervitada «Meie aasta Siberis» režissööri Asko Kaset, kes meie koduvideole mingi laiema mõtte andis.

Milline on sinu kõige kommertsim kogemus siin?

Käisin naistepuna korjamas. Ma isegi ei teadnud, mida sellega peale hakata, aga kuna teised korjasid, seda oli nii palju ja nägi ilus välja, siis ma korjasin ka. Sõitsime naistepunapuhmastega kodu poole, kui meid peatas jõeäärne onnielanik, kes pidas vaimustunud loengu naistepuna kasulikkusest ning õpetas tegema naistepunaõli.

Kui selle pikk kasutusjuhend lühidalt kokku võtta, siis naistepunaõli olemasolu korral pole vaja mitte ühtegi teist arstirohtu. Meie lüpsilehma perenaine kurtis, et tal on randmed valusad. Mul oli just valminud võimas laar naistepunaõli, mida tahtsin tallegi pakkuda.

Aga ta jõudis minust ette – ütles, et ta määrib käsi kompanii Sibirskoje Zdorovje toodetega ning on ise ka selle kataloogikauba müügiesindaja. Pistis mulle pihku värsked kataloogid ja lisas, et kõik tooted on tehtud puhastest ravimtaimedest salastatud retsepti järgi. Ma sain aru, et isegi siin looduses kahvatub otse metsast toodud taim kataloogikaubanduse ees. Täielik nonsenss!

Mõistad sa inimesi, kes on päriselt siia kolinud?

Muidugi mõistan. Nad on kolinud taastulnud Kristuse juurde. Aga mis isegi peamine – nad on muutnud oma elu nii palju paremaks, ei, nad on ärganud ellu. Kui Vissarion oleks minu õpetaja, ei kõhkleks ma hetkegi. Me võiksime siin väga õnnelikult elada.

Aga miks siin, miks mitte Eestis?

Neid ja meid eristabki peamine põhjus – õpetaja.

Tean sellist Tuulit, kes ei soovinud anda intervjuusid, kelle mees eelistas olla varjus ja lapsed käivad väikses nurgataguses kodulasteaias. Nüüd otsustasite tuua kogu oma elu avalikkuse ette.

Ega siin ei ole ju küsimus, kas avalikkus või mitte. Küsimus on alati, et mis on eesmärk. Niisama meelelahutuse pakkumine kusagil seltskonnaveerus uut kleiti demonstreerides ei ole minu jaoks mõtestatud tegevus, selles puudub positiivne programm. Aga samas on igal inimesel oma lugu ning mõnikord on mõni neist väärt jutustamist. Me arvasime, et see lugu on väärt.

Olen kuulnud mitmeid teie andunud toetajaid kaastundega ohkamas, et Arbo on nii matšo.

Arbo on kõige suurem feminist, keda ma tean. Võib-olla ma vaatan teda läbi roosade prillide. Aga siis jumal tänatud nende roosade prillide eest, see jumal võiks neid kohe kõigile paaridele jagada!

On su mees sama, kes ta oli Eestis?

Nüüd tean, et temaga võiks elada kas või maailma lõpus ja sealt edasi ka. Aga mulle tundub, et maal ärkavad mehed ellu. Mul oli rõõm ka tema puhul seda täheldada.

Teil on nüüd üldrahvalikud kaksikud. Kuidas te nad nii nutikateks, lõbusateks, kuulekateks kasvatanud olete?

Tavaliselt lapsi lihtsalt ei nähta, aga me keerasime kaamera nende poole. Kui lapsi kuulata, siis saab kõvasti nalja ja palju head nõu ka. Seda teab tegelikult iga lapsevanem.

Ma arvan, et lapsi ei saa kuidagi eriliselt kasvatada. Ja seda veendumust toidab minus ka nägemine, kui erinevad on ühes peres ühel ajal ilmale tulnud lapsed. Kui mul oleks ainult üks laps, siis mõtleksin, et miks teistes peredes nii kasvatamatud lapsed kasvavad, aga kui on teine ka, siis mõtleksin murelikult, et kus me küll vea tegime.

Nii et ma ei usu, et me väga oma käe järgi lapsi vormida saaksime. Neile tuleb kehtestada vaid mingi hulk kindlaid reegleid ning lasta siis nende piires vabalt toimetada. Kindlasti ei tohi nende uudishimu tappa.

Kui sul kaksikud sündisid, ahhetasid kõik, kui raske saab olema.

Esimene aasta on kaksikutega raskem, aga kõik ülejäänu on lapsemäng. Kaksikute kasvatamine on palju ökonoomsem kui õpetada kaht eraldi last – kõike tuleb teha üks kord. Ning neil on alati mängukaaslane olemas. Täpselt sama tark kui ta ise, mitte mingi tüütu titt. Nad on nii targad ja lahedad tegelased. Oskavad kõike, teavad kõike. Annavad nõu, mis on täiesti väärt.

Kardad sa Eestisse tagasi tulemist?

Võin ju vastata igat moodi: kindlasti mitte / jah, kardan muidugi. Kõik on õiged variandid, ma ei tea, millist valida. Vesteldes meeldib mulle alati oponeerida, pakkuda välja seda, mida kõige vähem pakutakse. Pigem ootan põnevusega kõike, ükskõik, mis tuleb. Siin olles ei ole ma teinud mitte ühtegi mõttetut asja. Linnas on sageli tunne, et teen nii palju mõttetut pahna, saan aru, et seda ei lähe tarvis, seda pole vaja, aga teen ikka.

Mida sa siis sooviks?

Väikeses ühiskonnas, kus juhtimine on ühine, laiapõhjaline, kõik on käe-jala juures, kõik tunnevad kõiki ja otsustatakse ühiselt, ongi mu meelest parem elustiil. Jumal tänatud, et Eesti on nii väike ühiskond, kus iga «michal» tuleb kohe välja.

Kui Brasiilias valiti presidendiks Dilma Rousseff, mõtlesin, et näe, kui progressiivne riik, naispresident. Aga valimiste kohta põhjalikumalt lugedes selgus, et esimesed umbes seitse meessoost kandidaati sattusid kohe tohututesse korruptsiooniskandaalidesse, naiskandidaat aga ei huvitanud varem kedagi ja tema kohta midagi ka ei leitud. Ta ei torganud lihtsalt varem silma. Seega – väiksem riik, väiksem riiklik jama.

Tulevik on väikestel kogukondadel?

Mitte Euroopa Liit, vaid rahvakillud, kogukonna killud. Tahaksingi – muide, alati kui ütlen tahaksin, siis ütlen endale, et tee siis seda, mis sa ootad ja tahad ainult – väga kolida maale, elada väikeses kohas, lapsed käiksid väikeses külakoolis ja mina ajaksin kogukonna asja. Antiglobaliseerumine on uus suund.

Lastele valimistel hääleõiguse andmine, mida oled toetanud, on su meelest endiselt hea mõte?

Muidugi on see hea mõte. Kui vissarionlased hoolivad oma usu tõttu kõigist teistest rohkem kui endast, siis on nad oma maailma ehitades jõudnud arusaamisele, et lastele hea elukeskkonna tagamine on nende ühiskonna jätkusuutlikkusele kõige olulisem. Iga kaugemale mõtlev inimene saab aru, et lastest hoolimine pole mitte ainult nunnu, vaid ka väga oluline. Siin on kõik selge ja lihtne, sest ühiskond on väike.

Riigiga ja esindusdemokraatiaga on asjad keerulisemad. Poliitikud ju teavad inimestena, et lapsed on ühiskonna tulevikku silmas pidades vähemalt sama tähtsad kui ülejäänud ühiskonnaliikmed. Ent kuna huvigrupp «lapsed» pole nende toetajad ei rahaliselt ega ka häältega, siis nad ei saa oma aega ja energiat neile raisata. Kui me ägame iibeprobleemide käes ning kardame, et eestlased ja eesti kultuur ei jää kestma, siis on see meie põhiseaduslik kohustus midagi selles vallas ette võtta.

Eestis me pragame, põgeneme, põrnitseme. Äkki oleks riigile odav ja kasulik kõik korraks Siberisse saata, et taas oma riigist aru saada ja lugu pidada?

Kuulsin kusagilt, et norrakatel on olemas ametlik ja riiklikult toetatud «pausiaasta» täiskasvanuile. Ma ei mäleta, kust seda kuulsin, ja mingit kinnitust pole ka sellele saanud. Äkki sain ilmutuse? Muidugi peaks seda tegema. Elades mõnda aega mis tahes suurriigis on selge, et väikesel riigil on siiski tohutult eeliseid.

Eestisse naastes ootab teid Kadriorus imekena kodu. On teil siin elades tekkinud veendumus, et saaksite Siberis lõplikult ja päriselt hakkama või olete enda meelest hakkama saanud tänu sellele, et teate, et saate peagi ära tulla?

Mulle on lapsest peale pakkunud põnevust piirsituatsioonid. Mingite raamatute toel romantiseerisin sõda. Loomulikult ma kartsin, aga samas ka unistasin, et tuleks sõda.

Siis saaks oma mugavast maailmast välja, tahtsin näha, kuidas ma hakkama saaksin. See kõik tundus mulle hästi põnev. Ja kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis mul on isegi natuke kahju, et maailmalõppu sel vissarionlaste kombel ei sündinud.

Mulle tegelikult meeldiks ka seda läbi teha, et olemegi ainult meie, loodus ning meie oskused, teadmised ja suhted kogukonnaga. Praegu on lihtne fantaseerida, aga ega me keegi ju tegelikult ei tea, mida mingis olukorras teeksime. Kui Siberisse jäämine olekski meie ainus võimalus, siis ma ei tea, kuivõrd me selle üle tegelikult rõõmustaksime.

Tuuli Roosma

Teleajakirjanik, produtsent ja saatejuht

Sündinud 26. mail 1975

Haridus: Tallinna Kopli kunstikeskkool

Tallinna Tehnikaülikooli kõrgem majanduskool

Tartu Ülikooli avatud ülikool, ajakirjanduse loengud

2006 lõpetas Media Business Schooli programmi Master in European Audiovisual Management Hispaanias.

Töö

Juhtinud telesaateid «Vaaderpass», «…ja jumal lõi naise», «Mamma mia», «Öö valitutega», «Nõrgim lüli», «Saladused»

Toimetanud ja produtseerinud telesaateid «Kuldvillak», «Paras paar», «Tere õhtust!», «Kahevõitlus», «Koosolek», «Eesti muusika karikas» jpt

1998–2000 töötas TV 3 turundusosakonnas spetsialisti ja turundusjuhina

2007. aastal asutas produktsioonifirma Reede

Valitud korduvalt parimaks nais-telesaatejuhiks

Tuuli Roosma ja dokumentalist Arbo Tammiksaare peres kasvab kaks poega

Lapsed mõtlevad kaasa

Magamise aeg. Kristjan-Andres on tagatoas oma voodites. Tuuli läheb midagi eestoa diivanilt võtma, astub põrandal poiste ehitatud tekionni peale ja kargab ehmatusest, sest teki alt hüppab kräunuga välja kass Miša.

Andres sosinal: «Mis sa tegid kassile?»

Tuuli: «Ma astusin talle peale.»

Andres: «Miks sa astusid talle peale?»

Tuuli: «Kogemata.»

Andres: «Kas sa astusid talle väga peale?»

Tuuli: «Vist mitte väga.»

Andres: «Ja mis ta siis ütles?»

Tuuli: «Mjau.»

Tuuli teeb arvuti taga tööd. Kristjan poeb sülle, sipleb ja elab oma lapserütmis päeva edasi. Tuuli: «Kristjan, ma olen öelnud, et töö ajal ei tohi segada.» Kristjan jääb mõneks hetkeks vagusi, asub aga siis taas ärksalt toimetama.

Tuuli valjemalt: «Kristjan!»

Andres tagatoast emale toetuseks: «Lubadus on lubadus!»

«Gospadi!» teatab Kristjan, kui tuli riideid selga panema hakata.

Päikeselinnas peatuvad kõik toimetused, kui kell saab 20.30. Täpselt siis palvetab Vissarion ja linnaelanikud mediteerivad koos temaga.

Arbo sosistab perepojale: «Vanja, a tõ skaži, kogda eto kontšitsa.»

Isa süles istunud Kristjan tõuseb püsti ja sosistab omakorda: «Vanka! Semlja kontsitsa!» Maailmalõpupäevani oli öö magada.

«Mida need hambaharjad siin ootavad,» imestab Andres kell 11.30 kahe pastaga koos harja peale, mis olid juba kell 9 valmis pannud.

Tuuli: «Pesemist.»

Andres: «Aa! No peseme siis!»

Hea naine

Arbo Tammiksaar, saad sa pärast Siberit enesele parema naise?

Tuuli on ikka selline nagu siis, kui me kohtusime. Ei ole asja või olukorda, mis tema sügaval sisimas peituvaid põhimõtteid väärata võiks. Selles mõttes ei saakski ta kuidagi teistmoodi või parem olla.

Mind alati hämmastab tema mõtteselgus, kui loen tema arvamusavaldusi kusagilt meediast. Vaatan salamisi teda siin oma asju toimetamas ja mõtlen, et ta on minust ikka nii palju parem – tark ja suuremeelne. Ilus, seda loomulikult. Aga siis toob ta lauale ilma soolata supi ja kergendusega meenub mulle, et tal on ka puudusi. Mis sest, et väikeseid, kuid need lubavad siiski minusuguselgi tühisusel ennast tema kõrval inimesena tunda.