Mänguasjamuuseumi juht koges jõulutunnet juba suvel

Triin Vaaro Foto: Mihkel Maripuu

Tartu mänguasjamuuseumi direktor Triin Vaaro koges lõppeval aastal jõuluootust juba suvel – siis, kui ta kirjutas raamatut «Jõulud jutustavad».
 

Küllap tuli suvine jõulutunne asjale ainult kasuks, sest äsja valminud album kukkus välja sisutihe, ilus ja armas – üsna samasugune nagu kogu Tartu mänguasjamuuseumi väljapanek.

Mänguasjamaailm mõjub nii võluvalt, et kui täiskasvanu kas või kogemata sinna viiva ukse paotab, ei saa ta enam selle kütkeist lahti. Nii juhtus ka kirjastuse Tammerraamat juhi Tiina Tammeriga, kes on välja andnud mitu mänguasjamuuseumi-teemalist raamatut.

Kuna jõulu- ja nääriehetel on paljude inimeste lapsepõlvemälestustes armas koht, tundus seegi teema olevat väärt kajastamist, ning seetõttu tegi kirjastaja Vaarole ettepaneku raamatusse tekstid kirjutada.

«Olin rõõmuga nõus, sest esiteks on kuuseehete ajalugu Eestis väga vähe uuritud teema ning teisalt on mänguasjamuuseumi kogus palju eri ajajärkudest ehteid, mis lausa ootavad, et nende kaunidust esitletaks,» selgitab sama hästi kui elukutseline mänguasjasõber Vaaro, ja lisab, et võiks raamatu kirjutamise protsessi võrrelda omamoodi detektiivitööga – nimelt pidi ta kõikvõimalikest allikatest uurima, kust, mis ajast ja millistest materjalidest on olemasolevad asjad tehtud.

Oma lemmikud

Kuusekaunistused on teadagi õrnad ja võivad kergesti katki minna, seetõttu pole neid väga palju säilinud. Hea on see, et mänguasjamuuseumi enam kui saja aasta vanused jõuluehted on mitmesugusest materjalist, ja teada on ka nii mõnegi ehte saamise lugu.

Triin Vaaro enda lapsepõlve nääriehtekastis leidus peamiselt klaaskuule ja eri kujuga vidinaid. Tema suureks lemmikuks oli toona roosa läikiva kuuega näärivana, mille tüdruk sättis alati kõige viimasena kuuse otsa – see oli siis nagu täpp i peal. Aga ta mäletab ka tillukesi miniehteid, millest on raamatus pildid. Mõned tolleaegsed ehted on praegugi Vaaro vanematekodus alles.

«Kui need silma hakkavad, käib südamest läbi selline soe äratundmisrõõm,» lausub naine, kelle  jõulud mööduvad pereringis, nagu eestlastel ikka. Kuuse ehtimise võimalusi on Vaarol igal aastal mitu – esiteks on mänguasjamuuseumis mitu kuuske, teiseks ehitakse tema kodus kuusk alati juba esimesel advendil, ning lõpuks on kuusk ka tema vanematekodus.

«Tavaliselt lasen ma jõulupuud pigem oma tütrel ehtida, aga sel aastal oli väga tore raamatu «Jõulud jutustavad» esitlusel mänguasjamuuseumis juba novembri alguses kaunistada kuuske küpsiste, kommide ja õuntega, et kõik külalised saaks lahkudes puu otsast maitsva ampsu kaasa võtta,» meenutab ta.

Töö mänguasjade keskel

Mänguasjamuuseumiga on Triin Vaaro seotud pea paarkümmend aastat. Esimest korda sattus ta toona vaid paar nädalat avatud olnud mänguasjamuuseumisse ajaloo­eriala üliõpilasena 1994. aastal, kui oli tarvis muuseumipraktikat teha. Mänguasjamuuseum omakorda vajas kedagi, kes hakkaks kogusid korrastama.

Algusest peale võlusid tudengit kõik need inimlikud lood ja põnevad kombed, mis mänguasjadega kaasas käisid, ja kui praktika läbi sai, jätkas ta tööd ajutiste lepingutega. «Mänguasjad on väga emotsionaalsed, tihedalt seotud inimeste saatuste, kogemuste ja mälestustega.

Tänu sellele on ka inimesed, kes ühel või teisel viisil mänguasjadega tegelevad, äärmiselt huvitavad, elutargad ja toredad isiksused, ning nendega koos on lihtsalt rõõm läbi (töö)elu kõndida,» nendib Vaaro, keda päriselt kutsuti mänguasjamuuseumisse teadurina tööle 1997. aastal.

«Kuna muuseum oli toona väga väike, meil töötas ainult kolm-neli inimest, siis tuli teha kõike alates vitriinide pesemisest kuni mänguasjade ajaloo alaste artiklite kirjutamiseni. Tasapisi kasvas muuseum suuremaks, 2004. aastal kolisime uude kohta ning siis asusin tööle teadus- ja arendusjuhina. 2007. aastal oli mul juba au saada muuseumi eelmise direktori Tiia Toometi mantlipärijaks.»

Tööalaselt on mänguasjateadlase lemmikuteks ajaloolistes kostüümides nukud ja jaapani mänguasjad. Esimesed seetõttu, et teda on ikka ja jälle võlunud rõivastuse ajalugu, teised aga sellepärast, et jaapanlaste mängud on alati olnud seotud maagiaga – nende mänguasjad ei ole lihtsalt mängimiseks, vaid kaitsevad lapsi, toovad neile hea õnne ja õpetavad tulevaseks eluks vajalikke kombeid.

«Minu poolehoiu on loomulikult võitnud ka kaisukarud, kes on ühtaegu kohmakad ja elegantsed, äärmiselt targa pilguga, aga samas armsad,» tunnistab mänguasjamuuseumi direktor.