Uus hingus Alpides

Haiglahoonest sai akadeemia: Saskia Alusalu oma elupaiga ees Inzelli väikelinnas Saksamaal. Foto: Erakogu

Eestimaa südamest pärit neiu üritab Saksamaal jõuda sinna, kuhu eesti inimene pole küündinud juba pea pool sajandit.
 

Keskkooli lõpuni jäi kaks aastat, aga Saskia Alusalu tahtis hirmsasti Saksamaale minna. Ta kõhkles pikalt, mida teha.
See, mis Eesti keskelt Adaverest pärit Alusalu Baierimaal ees ootas, oli midagi ennenägematut. Mitte ainult talle, vaid kogu maailmas.

Heledapäine hollandlane Marnix Wieberdink oli Saksamaa kagunurgas Alpide jalamil Inzelli väikelinnas avanud vanas haiglahoones kiiruisutamise akadeemia.

Ta otsustas koguda kogu maailmast sinna kokku andekad noored, kel kodumaal treenimiseks korralikud võimalused puuduvad. Alusalu oli seni harjutanud peamiselt Tallinna-Tartu maantee äärde jääval väiksel, 250-meetrisel ringil ning vajas kiiremas korras suuremat ovaali ja paremaid tingimusi, et sportlik areng toppama ei jääks.

Muret tekitas see, mis saab Saksamaale siirdudes koolist. Ta oli Põltsamaa ühisgümnaasiumis olnud peaaegu viieline, lisaks lõpetanud muusikakoolis seitse aastat kestnud viiuliõpingud. Mida teha?

Otsustavaks said läbirääkimised õpetajatega. Nood andsid loa, et mingu. Andsid koguni oma toetuse kaasa. Ja koostasid talle eriprogrammi. Sugugi vähem tähtis polnud ema-isa ja kahe vanema õe toetus.

Nüüd läheb 18-aastasel Alusalul Inzellis, maailma kiiruisutamise Mekas, juba teine hooaeg. Tulemused on paranenud silmanähtavalt. Põhialal, 3000 meetris, on ta kärpinud Saksamaal harjutades isiklikust rekordist üle tosina sekundi. 4.29,56 jääb vaid pooleteise sekundi kaugusele normist, mis lubaks juunioride klassi kuuluva Alusalu starti täiskasvanute MK-etappidel ja ka Euroopa meistrivõistlustel. Sel nädalavahetusel püüab ta normist jagu saada.

«Minu eesmärk on olla esimene eestlane, kes pärast pikka pausi saab kaasa teha täiskasvanute tiitlivõistlustel,» lausub Alusalu. Viimase Eesti kiiruisutajana võistles maailmaareenil Ants Antson 1960. aastate lõpus.

Kurnavad päevad
Inzellis elavad 15 lootustandvat kiir­uisutajat 13 riigist koos treeneritega ühes majas nagu suur pere. Alusalu, kõigist noorim, jagab tuba valgevene neiu Anna Badajevaga. Akadeemial on lisaks oma kokk, massöör, füsioterapeut ja filmimees.

Esimene aasta, tunnistab Alusalu, kujunes päris raskeks: «Oli pingeline olla koolist ja kodust nii kaua eemal, samuti muutusid treeningkoormused palju suuremaks.» Ettevalmistusperioodil on päevas 100 km rattasõitu Alpides tavaline taks, lisaks imitatsiooniharjutused, kiiruse- ja jõutrennid, rulluisutamine ja jooksmine. Päevas on enamasti kaks treeningkorda, millest jäätreening võib koos soojenduse, lõdvestuse ja venitustega kesta kolm-neli tundi.

Akadeemia treener on maailma absoluutsest tippklassist: kanadalane Jeremy Wotherspoon on kaheksakordne maailmameister ja 500 meetri maailmarekordi 34,03 omanik. Tema käe all harjutamine, lausub Alusalu, on nagu treenimine iidoli juhendamisel.

«Ta oli uisutaja, kellel oli parimatel päevadel perfektne tehnika,» lisab Alusalu. «Kuna kiiruisutamine on tehniliselt väga keeruline ala, leidub väga vähe inimesi, kes suudavad ideaalse tehnikaga sõita. Samuti saab temalt õppida, kuidas pühenduda ühele asjale või ühele treeningule sada protsenti. Kõige rohkem rõhub ta treeningu kvaliteedile. Kõike tuleb teha nii hästi kui vähegi võimalik, või paremini.»

Wotherspoon kinnitab, et tal on huvitav Alusalu treenida. «Tal ei ole jääl palju kogemusi, mistõttu ta saab paljudes asjades kõvasti paremaks minna, eriti tehnika osas ja kogemusi talletades,» räägib Wotherspoon. «Aga kuna ta on noor, peab ta olema kannatlik, ja seda kahel põhjusel: sisseharjunud liigutuste muutmine on kõigile raske ja kogemused tulevad üksnes ajaga.»

Eestis õpetajate ees
Alusalu ei varja, et Saksamaal treenimist ja Eestis õppimist ühendada on pingeline. «Algul oli kartus, kuidas ma hakkama saan,» meenutab ta. «Õpetajatega suhtlesin enamasti interneti vahendusel, Skype’i abil osalesin ka mõnes tunnis. Vahepeal käisin Eestis kontrolltöid tegemas. Eelmisel aastal läks kõik hästi ja lõpetasin edukalt 11. klassi.

Nüüd jätkub lõpuklassis õppimine individuaalse programmiga. Kontrolltööd ja vastamised teen siis, kui olen Eestis. Iga vaba hetke kasutan õppimiseks, õpin ka reisidel – lennukis, rongis.»

Alusalu, kes peab oma tähtsaimaks omaduseks tahtejõudu, soovib ka pärast keskkooli lõpetamist järgmisel hooajal Inzellis edasi harjutada. See ei sõltu üksnes tema tulemustest, vaid ka rahast. Aasta akadeemias maksab umbes 23 500 eurot, millest pisut üle poole annab Eesti ja ülejäänu rahvusvaheline uisuliit.

Akadeemia rajaja Wieberdink on Alusaluga igatahes rahul. «Ma usun, et Saskia areng jätkub, kui ta keskendub jätkuvalt sellele, mida on vaja teha,» lausub ta. «Kõige tähtsam on minu arvates see, et ta tahab õppida ja vaeva näha.»

Väino Treiman, Alusalu treener Adaveres, mäletab, kuidas Eesti Olümpiakomitee eelmine president Mart Siimann küsis temalt aastaid tagasi, kas on lootust, et Eesti kiir­uisutaja jõuab kunagi olümpiale. Ei, vastas Treiman, sest normid on ranged: pikematel distantsidel pääseb starti ainult 16 parimat. Aga nüüd, lisab Treiman, ta Siimannile enam eitavalt ei vastaks. Sest Alusalu annab lootust.

«Arvestades suurt varu tehnikas,» märgib treener Wotherspoon, «on Saskia 3000 meetri tulemused täitsa head. Kui ta tehnika paraneb, ootab teda sel alal hea tulevik. Ma usun, et 2018. aasta olümpiale jõudmine on saavutatav siht.»
«Unistada võib, aga eks aeg näitab,» sõnab seepeale Alusalu.

arvamus

Jeremy Wotherspoon

treener, 500 m maailmarekordi omanik

«Saskia suudab kõvasti tööd rügada ja see on üks tema suuremaid andeid. Nüüd, kui oleme koos töötanud poolteist aastat, hakkab ta üha paremini aru saama, et kõige raskem on saavutada treeningutel ja võistlustel kõrge kvaliteet. See tähendab rohkemat kui lihtsalt kõva töö tegemist. See tähendab, et ta peab alati püüdma end parandada, ükskõik, milline on parajasti enesetunne.»