Ekspert: Robert Noole dieedisoovitus on vastutustundetu

Tervise Arengu Instituudi toitumise ekspert Tagli Pitsi. Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Viimasel ajal kõneainet pakkuma hakanud null-süsivesikudieet, mille populariseerimises oli suure kaaluga TV3 saade «Tantsi tagumik trimmi» ning toitumisnõustaja ja endine kulturist Robert Nool, on tekitanud lugejates meelehärmi.

Mitmetest kommentaaridest selgus, et taoline dieet on tervistkahjustav ja pigem ekstreemne. Uurisime, millise hinnangu annab Robert Noole soovitustele Tervise Arengu Instituudi toitumise ekspert Tagli Pitsi.

Tagli Pitsi on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli toitlustamise tehnoloogia, toiduainete töötlemise (MSc) ning bio-ja toiduainetehnoloogia (PhD) ning on aastaid tegelenud toitumisalaste teemadega.

Kuidas mõjub pikaajaline madala süsivesikusisaldusega (või nullsisaldusega) dieet inimese organismile?

Päris ilma süsivesikuteta dieeti ilmselt ei ole võimalik pidada, kui just ainult rasva ja liha ei sööda, sest enamik toite sisaldab süsivesikuid suuremal või vähemal määral. Organism (eriti aju) kasutab energiaallikana glükoosi, mida ta saab kas otse süsivesikutest või sünteesib teistest lähteainetest.

Organismi toimimise seisukohast oleks õigem anda talle «kütust» vähemalt osaliselt sellisel kujul, et ta ei pea selle kasutamiseks vaeva nägema. Lisaks sellele, et süsivesikutest saame energiat, kuuluvad süsivesikute alla ka kiudaineid. Neid organism ise sünteesida ei saa, vaid päevas tuleks neid saada toiduga 25-35 grammi, eelistades nende saamise allikatena täisteratooteid, puu- ja köögivilju.

Kiudained on toiduks meie seedetrakti mikrofloorale, millel suur roll organismi kaitsevõimel. Kiudained annavad toidule mahtu, mis oluline täiskõhutunde tekkimisel, samuti oluline roll jämesoolevähi vältimisel, kuna toidujääk ei püsi liiga kaua seedekanalis. kui toit sisaldab liiga palju valke, siis on see koormuseks neerudele, suureneb allergia risk ja vähenevad osade toitainete omastumised.

Kui jätta menüüst välja süsivesikuterikkad toidud nagu puu- ja köögiviljad, täisteratooted, siis tekib probleeme paljude vitamiinide-mineraalainete saamisega.

Mida arvate soovitusest vältida taimsete rasvade tarbimist ning asendada need toidus üksnes loomsete rasvadega?

Eesti (aga ka rahvusvahelised) soovitused ütlevad, et küllastunud rasvhapete osatähtsus saadud koguenergiast ei tohi olla üle 10 protsenti. Küllastunud rasvhapete peamisteks allikateks on aga just loomse päritoluga toidud (piimatooted, liha jne). Mida vähem süüa taimsetest allikates pärit rasvasid, seda suurema osatähtsuse annavad saadavast energiast küllastunud rasvhapped.

Rasvu peab kindlasti saama. Väga tähtis on kalarasv ja mõned õlid (nt rapsi- ja linaseemneõli), kuna nendes sisalduvaid oomega-3-rasvhappeid organism ise sünteesida ei suuda ja need on meie jaoks eluliselt tähtsad.

Samuti peaks toiduga saama monoküllastumata rasvhappeid, mille head allikad on samuti peamiselt taimse päritoluga (nt pähklid). Rasvade söömise suurendamise soovitus on äärmiselt vastutustundetu, sest suurendades rasvade kogust toidus, ei vähenda inimesed reeglina teiste söödavate toitude koguseid, mis omakorda toob endaga kaasa liigse energia saamise ning sellega võib kaasneda ülekaal, kui saadud energiat ära ei kulutata.

Millele soovitaksite ise tähelepanu pöörata toitumisspetsialisti valikul (kui üldse)?

See oleneb eesmärgist. Kui on tegemist mõne haigusega, siis tuleks kindlasti valida inimene, kel on meditsiiniline taust, näiteks dieetarst. Kui on tegemist toitumishäirega, tuleb pöörduda kindlasti psühhiaatri või toitumishäiretega tegelemiseks väljaõppe saanud inimese poole.

Kahjuks Eestis riiklikult toitumisnõustamist hetkel ei õpetata, kuigi diskussioonid selle vajalikkuse üle on toimunud juba pikka aega - paljud inimesed vajaksid abi kaalu alandamisel ja toitumise tervislikumaks muutmisel ning paljud inimesed on ka huvitatud toitumisnõustajaks õppimisest.

Siinkohal kutsuksin hea meelega üles ülikoole ja tervishoiukõrgkoole mõtlema, kuidas oleks toitumisnõustajate õpet kõige otstarbekam korraldada. Probleem nimetustega on olemas, sest hetkel võib ennast toitumisspetsialistiks nimetada igaüks, kuna sellel nimetusel «toitumisspetsialist» ei ole veel kutsestandardit.

Õnneks on käivitatud nimetuse «toitumisnõustaja» kutsestandardi koostamise protsess, mis peaks vähemalt osaliselt kirjeldama ära selliste inimeste pädevuse ja tööülesanded. Seni on ainuke soovitus eelnevalt uurida «toitumisspetsialisti» tausta, kas inimene on saanud meditsiinilist ja/või toitumisalast haridust või on teadmised ammutatud lihtsalt interneti avarustest omal käel. Ja kuna toitumise õppimisvõimalused Eestis on ahtakesed, siis on selliste küsimuste esitamine teenuseosutajale kindlasti õigustatud.

Lähtuda tuleks ka oma tervest mõistusest, kui ikka soovitatakse imeasju, mis peaksid näiteks aitama kiiresti kaalust alla võtta, siis on ilmselt suuresti tegemist kellegi järjekordse äriprojektiga, sest kui oleks leiutatud imedieedid-imepillid, oleksid kõik inimesed maailmas normaalses kaalus.

Kuna Eestis on toitumisnõustamise valdkond reguleerimata, kuid on palju inimesi, kes vajavad toitumise ja kaalualandamise teemal nõu, siis kasutataksegi seda tihtipeale ära ärilistel eesmärkidel.  Seejuures võidakse anda soovitusi, mis pikemas perspektiivis mõjutavad inimeste tervist negatiivselt. Seetõttu tasuks enne kindlasti mõelda ja uurida, kelle kätte oma tervis usaldatakse. 

Milline on tervislik toitumine (küllap oleneb see inimesest, aga millest peaks alustama, et oma toidulaud tervislikumaks muuta)?

Meie organism vajab toimimiseks väga palju erinevaid toitained ning neid igat on vaja vastavalt konkreetse inimese vanusele, soole jne.

Seetõttu ongi tervisliku toitumise soovitusteks vastavus vajadusele (kõigil on pisut erinevad vajadused, mis ka elu jooksul muutuvad), tasakaalustatus (ühe toitaine liig või defitsiit võib mõjutada teise toitaine toimet), mitmekesisus (et kõik toitained toidust kätte saaksime) ja mõõdukus (teatud toitaineid vajame vähem, mistõttu teatud toitude tarbimisega peaksime piiri pidama).

Kui inimene tahab tervislikumalt sööma hakata, siis peaks ta kõigepealt üle vaatama, kuidas ta hetkel sööb. Olenevalt sellest tuleks hakata viima sisse muudatusi - mitte kardinaalseid, vaid alustama tasa ja targu mõne väikese asja muutmisega.

Päevas peaks kindlasti sööma viis portsjonit (nii värskelt kui toidu koostises) puu- ja köögivilju, põhirõhk olgu köögiviljadel. Et saada piisavalt kiudaineid, tuleks süüa täisteratooteid. Oomega-3-rasvhapete ning D-vitamiini saamise seisukohalt on vajalik süüa nädalas kahel korral kala. Toitu võiks valmistada võimalikult töötlemata toorainest, mitte pooltoodetest või süüa valmistoitu. Tagasihoidlik tuleks olla maiustuste, saiakeste jms söömisega ning alkoholi tarvitamisega.

Parim jook on vesi. Ei tohiks jätta pikki toidukordade vahesid, et vältida ülesöömist järgmisel toidukorral. Ja liikumine käib alati söömisega käsikäes - niipalju, kui energiat saadakse, tuleb ka ära kulutada. Need on sellised esialgsed soovitused, tegelikult oleks veel teisigi soovitusi, kuid esimeste sammude tegemiseks ehk piisab.