Kaunid jalad, naise trump

Kaunid ja armunud: Jane Salumäe oma kallima Raul Martinez Rodriguezega 2003. aasta MM-võistlustel Pariisis enne maratoni starti. Foto: Erakogu

Jane Salumäe, Hispaanias elav Eesti kõigi aegade edukaim naine maratonirajal, meenutab saatuslikku kohtumist sihvaka mehega.

Kevad oli Eestis olnud ebameeldivalt jahe. Vinges tuules ja lörtsis jooksmine viskas tõeliselt üle. Ka Itaalias treeninglaagris ei olnud olukord palju parem, sest seal sadas pidevalt paduvihma. Otsustasin minna maailmameistrivõistluste eel Hispaaniasse Sierra Nevada kõrgmäestikku treenima. Kuu aega enne Sevilla MMi 1999 sõitsingi laagrisse. Sealne mägede õhk pidi aitama mul tippvormi jõuda.

Pulss ja enesetunne lubasid treenida üsna intensiivselt. Treener Uno Källe teatas ajalehe vahendusel optimistlikult, et «ideaalsetes tingimustes oleks ta (Jane – T. V.) võimeline maratoni läbima isikliku rekordi lähedase 2:27ga».

Ainus, mida Källe takistava asjaoluna kartis, oli Sevillas valitsev kuumus. Mind Bostoni maratonist saadik kummitanud kannavalu ta kahtlustada ei osanud.

Maailmameistrivõistluste stardinimekirja kantud naistest tundus mulle taas kõige kardetavam Fatuma Roba Etioopiast. Siiski pidasin võimalikuks vähemalt kaheksa esimese hulka jõuda. Tundsin jalgades jõudu ja treenisin hea tujuga.

Kuid mägiradadel trenni tehes hakkas mind taas vaevama kannavalu. Asi läks aina hullemaks, juba lõi valu ka selga. Olin neid muresid mitmele Eesti arstile varem kurtnud, ent tulemuseta. Massööri muidugi Sierra Nevadas kaasas ei olnud, mida teha?

Korraga tuli mõte pöörduda spordikompleksi lähedal meditsiinikohvrikesega sammuva mehe poole ja küsida, kas tema ei saaks aidata. Mõtlesin, et tegu on massööriga.

Mees kuulas mu jutu ära ja oli kohe nõus. Ütlesin talle, et olen Eestist. Tema teadis väga hästi, mis riik see on. «Küllap on see lihtsalt professionaalne käitumine, et kui arstilt abi palutakse, ei ütle ta ära,» mõtlesin endamisi.

Tundlikud käed

Raul Martinez Rodriguez – nii oli mehe nimi – oli Hispaania poksimeeskonnaga kaasas olev füsioterapeut. Noor ja lootustandev. Mulle on alati meeldinud mehed, kes on omanäolised ja atraktiivsed. Sellised, kellest sa tänaval niisama lihtsalt mööda ei tõtta.

Kelle nägu jääb meelde. Endise ujujana panin kohe tähele, et tal on laiad õlad – veel üks plusspunkt. Ja käed … Miskipärast vaatan alati meeste käsi, see on üks esimesi asju, mida tähele panen. Mitte et need peaksid olema kuidagi eriliselt hooldatud või maniküüritud, aga minu arvates on käed väga kõnekad. Raulil on kauni kujuga, tugevad ja tundlikud käed.

Ühel päeval tulen trennist ja keda ma näen – istub toosama füsioterapeut minu hotelli ees ja hüüab: «Guapa!» Hispaania keelest ma mõistagi aru ei saanud, sestap läksin retseptsionistilt küsima, mida see tähendab. «Guapa tähendab «ilus»,» vastas tema. Mul läks kohe nägu naerule, tore on ju komplimenti saada.

Kord sattusime Rauliga koos lifti ja ta eksis nupuga – tahtis üles sõita, aga sõitis alla. Mõtlesin: vaata aga vaata, kui närvi sa mind nähes lähed! Siis ühel päeval kutsus ta mind välja. Sõitsime mägedest alla, laagrist umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Granadasse õhtust sööma. Raul oli nii ähmi täis, et oleks peaaegu arvet maksmata restoranist lahkunud.

Hotelli hoovis oli bassein, kus ma aeg-ajalt suplemas käisin. Nagu maa alt ilmus sinna iga kord ka Raul. Hiljem ta tunnistas, et oli palunud sõpradel piilumas käia, kas olen juba seal. Ühel päeval, kui ta taas nagu imeväel mu kõrvale kerkis, kuulsin lauset: «Peagi su elu muutub, sinust saab mu naine.»

Vaatasin teda pika pilguga ning tähendasin: «See on sinust häbematu. Kuidas sa võid nii pealetükkiv olla, me ju ei tunnegi teineteist? Sa ei tea, mis inimene ma olen …» – «Sel ei ole tähtsust,» ütles tema. «Ma tean, et sinust saab mu naine.» Mõtlesin: teadagi neid hispaania mehi – igavesed lobasuud.

Väike flirt välismaal

Hiljem kuulsin, et tol päeval kui Rauli treeninggrupp hotelli jõudis, olin kogemata vestibüüli tulnud ja Raul oli mind kohe, suu ammuli, vahtima jäänud – millised jalad!

Mul olid, jah, tol päeval lühikesed püksid jalas, aga ma ei osanud arvata, et need nii saatuslikult mõjuda võivad. Mees oli miskipärast arvanud, et olen ameeriklanna. Seda, et hoopis eestlannaga on tegemist, sai ta teada siis, kui ma pahaaimamatult tema poole pöördusin, et abi paluda.

Ja otse loomulikult oli ta kohe nõus aitama – ma ju meeldisin talle, mis oleks võinud mõjuda motiveerivamalt? Raul suhtus mu seljavalusse siira tõsidusega.

Tegi mitu korda massaaži, tuvastas täpse valupiirkonna … Meie vahel oli tunda kerget keemiat. Kuid ma ei mõelnudki armuda – oh ei! Arvasin, et siin ei ole tegemist muuga kui ühe väikese flirdiga välismaal.

Liiati oli elukaaslane Andres lubanud mulle seekord Sierra Nevadasse järele sõita. Meie suhted olid endiselt ligadi-logadi. Elasime küll ühises kahekorruselises kesklinnakorteris, mille olin hiljuti meile Koidu tänavale ostnud, kuid vanad probleemid ei olnud kuhugi kadunud.

Olime koos rohkem harjumusest. Ka uus kodu sidus meid ja andis uut energiat. Elamises tuli kõvasti remonti teha, sest pirakas korteris olid vaid seinad püsti, kõik muu pidime ise korraldama.

Ajakirjanduses ilmusid lood, kus kaalusime Andresega lapsesaamist ja kirjeldasime pikalt-laialt, kuidas sünnipäevi vaid teineteise seltsis peame … Mis ma oskan öelda – see oli osa mu imidžist.

Tahtsin, et Eesti rahvas arvaks: Jane Salumäel on korralik pere. Tegelikkusega oli sel üsna vähe pistmist. Kui, siis vaid see, et jah, last oleksime küll soovinud – ammu oli juba aeg! Ent üha peale pressivad rahamured ja tasulised maratonid, millel jooksmiseks mulle ikka ja jälle ahvatlevaid võimalusi pakuti, jäid komistuseks ette. Kroonika kaane peal lubasin, et saan emaks järgmisel sajandil.

Niisiis tuli Andres Sierra Nevadasse mulle järele ning koos sõitsime sealt Sevilla maailmameistrivõistlustele. Mõtlesin, et toda sihvakat hispaania meest nägin ma elus vist küll esimest ja viimast korda …

Millega kohtumine lõppes, sellest saab lugeda vastilmunud elulooraamatust «Jane Salumäe. Agulist maailmaareenile» (AS Ajakirjade Kirjastus). Üllatus garanteeritud!