Aju tunneb veetluse ruttu ära

Foto: SCANPIX

Kas minna peol kõrvalseina juures seisjaga rääkima või mitte? Sellistes olukordades otsustame kiiresti ja väikese infohulga põhjal. Mis samal ajal ajus toimub, selle kohta on väga vähe teada.

Dublini Trinity kolledži psühholoogid korraldasid aju romantiliste otsuste uurimiseks kiirkohtingu. Jeffrey Cooper värbas 73 vabatahtlikku meest ja 78 vabatahtlikku naisüliõpilast. Kõik katsealused olid vallalised ja heteroseksuaalsed, kirjutab Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Kiirkohtingu ajal vestlesid mehed ja naised paarikaupa viie minuti jooksul. Seejärel panid kõik osalejad kirja, kellega nad oleksid nõus uuesti kohtuma.

Enne kohtingut uuriti 39 katsealuse ajuaktiivsust ajukuvamise abil. Uurija näitas vabatahtlikele nende vastassoost inimeste pilte, kellega nad pidid kohtingu ajal tuttavaks saama.

Katsealune nägi iga fotot mõne sekundi jooksul ning pidi pärast seda neljapallisel skaalal hindama, kui väga ta sooviks pildil oleva inimesega kohtuda. Samuti hindas ta foto põhjal inimese veetlust ja meeldivust.

Kohtingul nägid vabatahtlikud piltidel kujutatud inimesi silmast silma. Tuli välja, et inimesed suutsid juba fotode põhjal otsustada, kes neile meeldis. 63 protsendil juhtudest valisid katsealused kiirkohtingul välja sama inimese, kes tundus neile veetlev fotode põhjal.

Cooperi kinnitusel oli eksperiment edukas ka selles mõttes, et vabatahtlikud vahetasid päriselt telefoninumbreid ning peaaegu viiendik katses osalenutest jäigi omavahel suhtlema.

Hoopis huvitavam oli see, mis toimus katseosaliste ajus. Nähes selle inimese pilti, kellega sooviti hiljem kohtuda, aktiveerus katsealuste ajus otsmikusagara prefrontaalse ajukoore keskosa. Cooperi sõnul paneb see piirkond paika omamoodi standardi, mille alusel võrdlemine toimub.

Loomulikult on ilu vaataja silmades. Kui inimesed nägid vastassoost isiku nägu, mis neile meeldis, kuid ei pruukinud teistelt häid hinnanguid saada, aktiveerus teine osa prefrontaalkoorest, mis on seotud tähtsate sotsiaalsete otsustega. Näiteks hinnatakse selle abil, kui sarnane keegi teisele on.

Tolle piirkonna aktiivsusmuster viitas, et ilmselt toimuski hindamine isiklikumal põhimõttel.

Nii toimubki kena vastassoost inimest nähes ajus tõhus töö – esimese paari millisekundi jooksul juurdleb aju selle üle, kas tegemist on veetleva olendiga. Ja seejärel lahendab see järgmise küsimuse – on veetlev küll, aga kas ta on ka mulle sobilik?