Kati Kusmin: elan karme otsuseid raskelt üle

Kati Kusmin Foto: Peeter Langovits

Eestis leidub naisjuht, kes on alati hakkama saanud, olgu tegemist hotelli või šokolaadivabriku, kaubamaja või rõivaäriga, ja isegi ligi 20 ettevõtet koondava kolossiga. Samal ajal kasvatab ta last, kes vajab erihoolt. Tuleb tunnistada: isegi edukatel meestel on põhjust tema võimekust kadestada.

Küsisin kunagi varem Kati Kusminilt (44), mida ta arvab sellest, et nüüd, mil majandus on pärast masu uuesti kosuma hakanud, on ettevõtted jälle asunud rahakraane avama. Kusmin tunnistas, et jääb sel teemal pigem ettevaatlikuks, sest pole sugugi kindel, kas ka inimeste rahakotid sama kiiresti täituvad.

Meie järgmine kohtumine toimus kaupmeeste liidu korraldatud briifingul, kus Kusmin üritas koos teiste kaubandusjuhtidega kummutada üldlevinud müüte selle kohta, et kaupmehed on ülemäära ahned ning mujal Euroopas on hinnad odavamad kui meil.

Lisaks rääkis ta plaanist, mis tänaseks teoks saanud – nimelt saab maainimene nüüd kaardiga oma kodupoest sularaha välja võtta.

Mitmes suurettevõttes karastunud Kusmini tööle minek Baltikasse tuli nii mulle kui ka paljudele teistele üllatusena.

Kas ta läks mitmetest tagasilöökidest väsinud ettevõtte mainet päästma? Ja kuidas ta üldse naisjuhina Eestis mehelikus äriilmas tipus on püsinud?

Kohtume Baltika kontoris, kus Kusmin võtab mind vastu üsna mehise käepigistusega. Riietuses on ta kasutanud juba oma uue töökoha pakutavat elegantset ärinaise stiili. Meik on Kusminil pea olematu, aga ta näeb oma tuhkblondi poisipeaga selletagi kena välja.

Teid on nimetatud võimukaks juhiks, ehkki kõrvalt vaadates küll nii ei arvaks.

Ise tahaks ka arvata, et olen inimlik juht, kes oskab teisi kuulata. Mulle lähevad mind ümbritsevad inimesed väga korda. Samas tuleb teatud juhtimistasandil vahel teha ka kellegi jaoks halbu otsuseid, ja mida kauem oled juhina töötanud, seda rohkem võib leiduda ka inimesi, kellele aastate jooksul tahtmatult haiget oled teinud.

Vahel tuleb väga kiiresti otsustada, ja valida on ainult kahe halva vahel. Aga ma olengi kiire otsustaja.

Samas elan selliseid otsuseid nagu koondamine või kellelegi äraütlemine ise väga raskelt üle. Aitab see, kui asja iseenda jaoks läbi mõtlen ja ära põhjendan. Paksu nahaga ma kindlasti ei ole ja vahel poetan õhtul kodus ka mõne pisara. Tuge saan oma perekonnalt – mehelt ja lapselt ja vanematelt. Sellest, et mul mõtted vahel kusagil mujal on, ei tehta väga suurt probleemi.

Esimese suurema juhikogemuse saite Reval hotelligrupis. Kuidas sinna sattusite?

Sattusin sinna 90ndate algul, kui kogu Eestis hakkas äritegemise stiil nõukogulikust läänelikuks muutuma, eriti teenindussektoris. Meenutan seniajani suure austusega Andres Liinatit ja Tarmo Sumbergi, kes mind usaldasid ja kellelt väga palju õppisin.

Tegu oli noorte inimestega, kel puudusid hotellijuhtimiseks vajalik haridus ja kogemused, aga nad ahmisid teadmisi kõikjalt. Minulgi õnnestus mitme välisriigi ülikoolides koolitust saada. Reval töötas tollal Eesti hotellinduse kasvulavana – sealt tuli juhte mitme hotelli jaoks. Kui Revalist ära läksin, siis oli tunne, et mu hing jääbki hotellindusse kinni ja ükski teine valdkond pole nii huvitav.

Miks siis ikkagi lahkusite?

Eks see üks asjaolude kokkusattumine oli. Mul oli just sündinud laps, kellega olin emotsionaalselt väga keeruka aja üle elanud. Aga kuna mul on head abilised, siis oli võimalik peagi tööle minna. Ega ma mingi koduperenaise tüüp ole ka. Naasin tööle siis, kui omanikud olid oma osalusi hotelliketis norrakatele müümas.

Ettevõtte tuleviku suhtes oli palju segadust, uued omanikud ütlesid, et tõmbavad arenduse nulli ja rohkem ei investeeri. Seega polnud ka minul seal enam midagi teha. Ehkki teadsin, et olen selle valdkonna üks paremaid asjatundjaid, osutusin ühtäkki üle olevaks – korraga polnud mul enam kohta. Elasin seda üsna raskelt üle, küsisin endalt, mis mõttes ma nüüd üle olen.

Revalis personalijuhina töötanud Milvi Tepp ütles kuldsed sõnad, mida olen nüüd tihti meenutanud: «Täna õnne, et sulle täna see müks antakse, muidu jäädki ühte kohta pidama ja ei tea, mis võimalused ees ootavad.»

Mida siis edasi tegite?

Olin kaks nädalat lapsega kodus olnud, kui sain kõne Toomas Tamsarilt, kes ütles, et Tallinna Kaubamaja juht Andres Liinat liigub tollase Hansapank Eesti juhiks ja soovitas mind enda asemele. Nii ma siis augustis 2001 alustasin.

Olin seal kolm aastat, selle aja jooksul laienes kaubamaja seoses Viru keskuse stulekuga poolteist korda. Seda kõike juhtida oli väga põnev. Aga kui asi valmis sai, hakkasin jälle ringi vaatama. Võib öelda, et mulle jäi seal kitsaks.

Samal ajal ilmus lehes üle kahe lehekülje intrigeeriv töökuulutus, kus Kalev otsis «tähti». Mõtlesin, et ohhoo, seal on äkki midagi põnevat ka minu jaoks. Kalevist ma tollal kedagi ei tundnud, Oliver Kruudat olin vaid pildi peal näinud.

Saatsin CV nii klienditeenindusjuhi kui ka administratiivdirektori kohale. Töövestlus oli selles mõttes hästi vahva, et Kruuda üritas mulle selgeks teha, miks on Kalev nii tore ettevõte ja mispärast ma seal töötama peaks. Ma ei tea, ehk olid mul head soovitajad.

Aga mulle meeldivad karismaatilised juhid, kellele saan alt üles vaadata, ja Kruuda oli just selline. Ta on tugev visionäär, kelle mõte liikus nii kiiresti, et mul oli raskusi järele jõudmisega. Töövestlus lõppes sellega, et mind ei võetud kummalegi neist ametikohtadest, vaid pakuti müügi- ja teenindusdirektori kohta.

Sain seal olla kaks aastat, siis otsustasid omanikud organisatsiooni ümber korraldada nii, et šokolaadiärist sai eraldi ettevõte, mille juhiks valiti mind. Mingil põhjusel usaldas Kruuda mind niivõrd, et andis mulle täiesti vabad käed. Mulle tähendas see suurt vastutust, aga samas ka võimalust.

Kui mu kolme aasta peale sõlmitud leping lõppes, tundsime mõlemad, et uut sõlmides võime riidu minna ja seda pole kummalegi tarvis, sest mingites asjades olime ka eri meelt.

Ja siis otsustasite minna ETKsse ehk Eesti Tarbijate Kooperatiivi, mis ei saanud küll olla kõige kergem koht, arvestades ettevõtte päritolu?

Ma ei saa öelda, et mul poleks Kalevist lahkudes olnud hirmu tööta jäämise ees. Oli ikka küll. Mulle on ette heidetud, et hüppan ühest valdkonnast teise, aga ma ise nii ei arva. ETK kuulutust nähes mõtlesin kohe, et vaat seda ma tahaks.

Tundus, et seal annab midagi paremaks teha. ETK oli ju Kalevi klient ja tänu sellele mulle tuttav. Ka sealsed inimesed soovitasid kandideerida. Oli päris suur konkurss, aga osutusin võitjaks. Kui rääkida sellest, mis mul seal ära teha õnnestus, siis usun, et suutsin süsteemi ettevõtte koostööpartneritele ja ehk ka avalikkusele veidi arusaadavamaks muuta.

Kaalusin lepingu lõppemise eel jätkamist päris pikalt, lahkumise otsus ei tulnud kergelt. Mulle tundub, et olin nii pika ajalooga ettevõtte jaoks natuke liiga kärsitu. Muudatused ei toimu seal nii kiiresti, kui mina näha tahaks.

Baltika tundub eelnevaga võrreldes vist suurte võimaluste maa ja sellisena kindlasti huvitav. Kas see valdkond pisut võõras ei olnud?

Baltika juht Meelis Milder oli mind juba mitu korda tööle kutsunud, aga varem polnud kunagi õige aeg. Nüüd tuli kõne Baltika personalijuhilt just õigel ajal. Käisin mitu korda enne maad kuulamas.

Teades, kui raskeid aegu on kollektiiv üle elanud, üllatas mind see positiivne aura, mis Baltikas igalt poolt vastu õhkas. Inimesed on hästi pühendunud ja valmis pingutama. Ühtegi päeva ei anta niisama käest ära, iga päeva müük on oluline. Moeäri on nende inimeste kirg.

Tunnen ennast siin esialgu diletandina, kuid üritan rea peale saada. Tegu on ju väga naiseliku alaga. Moeäri on huvitav selle poolest, et siin toimub kliendi vajaduste kujundamine.

Ega inimesed ju praegu veel tea, mida nad järgmisel kevadel ja suvel ostma hakkavad, aga meil on kollektsioon juba valmis. Samas käib majandus üles-alla ja me ei tea, kui palju ühe või teise tegumoe või seelikupikkusega rõivaid tuleval aastal müüa õnnestub. Müük sõltub paljudest asjadest, isegi ilmast.

Mida arvate sookvootidest? Teil pole ju tasuva töö leidmine kunagi selle pärast, et olete naine, saamata jäänud.

Ma ei saa sellest üldse aru. Mulle oleks solvav, kui mind võetaks tööle sellepärast, et naine olen. Ja ma ei kujuta ka ette, et ettevõtte juhatust saaks sootunnuse alusel komplekteerida. Ehkki meil Baltikas on sellega justkui hästi, sest viiest juhatuse liikmest kolm on naised.

Ma ei tea, miks meil on juhtivatel kohtadel nii vähe naisi, aga usun, et igaüks ei tahagi seda tööd teha ja naised langetavad ise oma valikuid. Ka pole ma tundnud, et mind seetõttu, et naine olen, meeste maailmas kuidagi teisiti vaadatakse. Kuigi, jah, ehk äratab üksik naine läbirääkimislaua taga pisut rohkem tähelepanu. Tööandjate keskliidu volikogus olen tõesti ainus naine.

Kohtumine perega

See oli kohtumine, mida esialgu ei söandanudki paluda, kuid mis oli hädavajalik selleks, et Kati Kusminist terviklikku pilti saada. Ta tuleb kohtumisele Senso kohvikusse Tallinna kesklinnas otse töölt, kaasa Arne ja poeg Karl saabuvad kodunt veidi hiljem. Nad elavad kolmekesi Muugal mehe oma kätega ehitatud majas, mille valmimisse on läinud kogu teenitud raha – laenu pole nad selleks võtnud.

Enne mehe ja poja tulekut on meil Kusminiga pisut aega omavahel vestelda.

Mis 12 aasta eest juhtus ja kui palju hoolt Karl praegu vajab? Kuidas te hakkama saate?

Karl sündis kuue ja poole kuu pealt, kaaludes vaid 1300 grammi. Keegi ei osanud öelda, miks. Mul on kodus pilt, kust näha, et ega ta sündides kõrvale pandud mobiiltelefonist palju suurem polnud.

Nagu taolistel puhkudel ikka, pandi laps algul kuvöösi hingamisaparaadi alla ja esimesed kaks kuud veetsime mõlemad haiglaseinte vahel. See oli väga raske aeg – tunded vahetusid šokist ja abitusest suure hirmuni tuleviku ees. Nüüd olen sellest üle saanud ja Karl on üks suur rõõmurull, kes meid kõiki naerma paneb.

Muidugi on Karl erivajadustega laps ja vajab rohkem hoolt. Kõik asjad võtavad tal rohkem aega kui teistel temavanustel. Lasnamäe erivajadustega kooli kuuendas klassis õpib Karl siiski tavaprogrammi järgi, vaid üks aine on lihtsustatud õppekavaga. Koduste koolitööde tegemiseks kulub terve õhtu ja keegi peab alati abiks olema.

Tal pole üldse tasakaalu ja ise ta püsti ei seisa. Aga ta kasvab ja läheb üha raskemaks, seetõttu mõtleme koju lifti paigaldamisele, et temaga teisele korrusele saaks. Muidu liigub ta ratastooliga, aga koolis saab ka käimisraamiga hakkama, kui keegi veidi abistab.

Olen hakkama saanud tänu sellele, et mul on väga head vanemad ja superabikaasa. Karl on väga teadmishimuline ja tal jääb kõik väga hästi meelde. Filmidest teab ta rohkem kui meie ja tal on väga hea faktimälu. Inglise keel on tal ka juba suus.

Kuna poeg vajab pidevat hoolt, siis hobideks teil vist eriti aega ei jäägi?

Pojaga tegelemine võtab tõesti suure osa päevast. Ta tuleb hommikul kooli sõidutada, lõuna ajal minu vanemate juurde viia ja kell kuus õhtul koju tuua. Ma pole raatsinud teda pikapäevarühma jätta. Õnneks võimaldab juhiamet tegemisi nii planeerida, et neil aegadel, kui abikaasa on ära, saan õigeks ajaks koju jõuda.

Vabal ajal meeldib mulle kõige rohkem koduaias askeldada. Maasikas, vaarikas, kurk, piparmünt ja isegi kartul on omast käest võtta, aga see pole kõige tähtsam – hoopis olulisem on viibida koos pojaga värskes õhus, vaadata omaistutatud lillede kasvamist ja kuulata linnulaulu. Suviti oleme teinud autoreise Skandinaavia riikidesse, Lätti ja Leetu, aga lennukiga kaugemale pole poja pärast sõita julgenud.

Sporti ma spetsiaalselt ei tee – võib vist öelda, et töö hoiab vormis. Kooli ajal tegelesin päris kõvasti kergejõustikuga. Olin sprinter ja kaugushüppaja. Ehk on mu järjekindlus ja tulemusele orienteeritus pärit sellest ajast?

Karl punnib kohale jõudes algul pildistamisele vastu: «Miks minust? Ma ei taha anda intervjuud, see on ikka nii isiklik.» Pisut kohanenud, poseerib aga poiss piltnikule üsna meeleldi. Ta võtab emal ja isal ümbert  kinni ja sosistab: «See on minu issi ja see emme, kes on kalli-kalli.» Karl teab väga hästi, et ema on tähtis ülemus, ja võib täpselt üles lugeda, millistel ametikohtadel mis aastatel ta töötanud on. Loomulikult teab ta sedagi, et isa Arne töötas pikka aega ansambli Justament helitehniku ja mänedžerina ning on nüüd iseseisev ettevõtja.

Karl on kena naeratusega ilus poiss – oma vanuse kohta ehk veidi liiga lapselik. Ta on hästi emotsionaalne ja jutukas, rõhutades üksikuid sõnu ja tõstes eriti olulistes kohtades sõrme püsti. Temaga on kohati väga lõbus, aga võib samas ennast pikaks ajaks tahvelarvutiga tegelema unustada. Ta on aktiivne internetis surfaja ja vastab küsimuse peale, kas Postimeest ka teab: «Tean, tean seda portaali.» Samas avaldab kahetsust, et tema koolist pole ühtegi uudist tehtud.

Koolis Karlile enda sõnul meeldib, ainult diskod ei meeldi, sest seal on väga vali muusika. Ka pole ta nõus minema sooja mere äärde puhkama, nagu ema sooviks, sest ta teab, et seal on liiga kuum päike ja päevitada ta ei taha. Ujumise kohta arvab poiss, et seda tasub teha küll, aga ainult enda vormis hoidmiseks. Samal põhjusel tahab ta ka tervislikult toituda.

Arne, kuidas on tippjuhi mehena elada? Kas vahel tülitsete ka või paneb naine asjad paika?

Eks oleme vahel vaielnud küll teemal, mis on olulisem, kas töö või kodu, aga suuri tülisid pole olnud. Lõpuks saab asjad alati selgeks räägitud.

Oleme mõlemad väga liikuvad ja ka mina olen suure osa ajast Eestist ära Soomes. Aga üks meist peab Karli pärast alati kodus olema. Oleme saanud oma käike omavahel sättida, eks see oli ka põhjus, miks ettevõtjaks hakkasin.

Mingeid meeste ja naiste töid meil ei ole – koristab see, kel aega on. Eks raskemad ajad ole üle elatud, aga nüüd tulevad seoses poja kasvamisega uued mured. Laagna kool, kus Karl käib, on hästi tore ja sellest on palju abi.

Sel kohal küsib Karl, kas on vaja anda väike ülevaade tema kooli ajaloost. Ja teebki seda kohe.

Kati Kusmin

Sündinud 8. märtsil 1968 Tallinnas

Haridus: lõpetas 1991. a Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna (teeninduse ökonoomika ja organiseerimine)

Töökogemus:

2012– … Baltika juhatuse liige, müügi- ja turundusdirektor

2009–2012 ETK juhatuse esimees

2006–2009 Kalev Chocolate Factory, Vilma, Kalev Jõhvi Tootmine, Maiasmokk, juhatuse esimees

2004–2006 Kalevi müügi- ja teenindusdirektor

2001–2004 Tallinna Kaubamaja direktor

1998–2001 Reval Hotel Groupi arendusjuht

1992–1998 Olümpia hotelli tellimuste ja vastuvõtu juht, Olümpia hotelli juht

1989–1992 Pirita hotelli kaupluse juhataja

Ühiskondlik tegevus:

2010 – tööandjate keskliidu volikogu liige

2009–2012 Euroopa tarbijateühistuid ühendava EuroCoopi volikogu liige

2005– … Eesti Kaupmeeste Liidu juhatuse liige ja esimees

 

arvamus

Andres Liinat
Tartu Ülikooli kantsler

Kati Kusmin on üks mälestusväärsemaid meeskonnaliikmeid, kes mul kunagi olnud.

Ta on kohusetundlik, taktitundeline ja väga töökas, kohati ehk liigagi. Kui midagi soovitada, siis võiks ta õppida ülesandeid delegeerima, et mitte kogu tööd teiste eest ära teha. Seda oskust peaks ta endas küll treenima.

Ta on tugev nii inimeste kui ka projektide juhtimises, saab väga hästi mõlemaga hakkama. Vastab tõele, et ta võib olla vajadusel piisavalt võimukas, samas suure empaatiatundega ja tagasihoidlik inimene. Kati suudab oma emotsionaalse intelligentsusega pea alati valida õige suhtlemisviisi.

Kui kuulsin, et ta liikus Baltikasse, siis oleksin tahtnud küsida: «Miks sa teed seda, Kati? Võta midagi lihtsamat.»

Samas tean, et just rasked väljakutsed talle meeldivad ja tal on kogemusi keerulistes olukordades toimetulekuks. Ka ETK oli ju väga keeruline organisatsioon.