Kristina Šmigun-Vähi – metskass uiskudel

Ümber kehastunud: jäätantsupartnerid Kristjan Rand ja Kristina Šmigun-Vähi valmistuvad pühapäeval jääl metsikut võitlust pidama. Foto: Toomas Huik

Suusakuninganna Kristina Šmigun-Vähi viskab saate «Tähed jääl» areenil, uisud jalas, hundiratast ja hüppab sellise kindlusega, justkui oleks eluaeg hoopis jääballetis esinenud.
 

Arvutist tümpsub kaasakiskuv Aafrika trumm ja metskassi nõtkusega libiseb Kristina Šmigun-Vähi oma partneri selja taha. Pööre, hüpe, pööre, hundiratas, vahelduseks paar tantsusammu uiskudel, võitluslikud pilgud, metsik tempo – jäätantsusaate «Tähed jääl» paar Kristina Šmigun-Vähi ja tema partner Kristjan Rand, 2007. aasta noorte MM-hõbe jäätantsus, on hoos.

Raske uskudagi, et trennis ja ekraanil hoogsalt piruetitav kleenuke blondiin on seesama murdmaasuusatamise kahekordne olümpiavõitja, keda rahvas mäletab eeskätt suuskadel olümpiafinišisse rühkimas.

Ilmselt arvab nii ka juhuslikult trennisaali eksinud vanem venekeelne töötunkedes mees, kes lummatuna areeni kõrval seisma jääb. «Mõelda vaid, et ongi Šmigun,» rõõmustab vunts ega saa uisutajalt kuidagi silmi ära.

Kristina püsib aga keskendunult areenil. Kõrvalt juhendab noori koreograaf Kaarel Väli, aga ka Kristjani vend, Eestit olümpiamängudel jäätantsus esindanud Taavi Rand – tema ja ta partner Irina Štork on kodumaal olles paari ikka nõustanud.

Treenerina kannab Kristjani ja Kristina esinemiste eest hoolt Lea Rand. Selles kavas on kohustuslikuks elemendiks arabesk, mis rahvasuus tuntud rohkem pääsukesena: liuglemine ühel jalal, teine jalg sirgelt taha sirutatud, kiire tempoga tantsu lõpus tuleb tõste ...
Kaarel jälgib Kristina sooritust. «Kustkohast see hüpe kavasse tuli? Varem seda polnud, olid ainult pöörded,» uurib ta.

«Panin selle ise juurde,» kostab Kristina. «Et noh, on juba nagu samm edasi või nii ...»
Pärast selgub, et ka hundiratas uiskudel tuli kavasse Kristina ettepanekul. «Hundiratas oli tal trenni tulles juba selge,» räägib Kristjan, mispeale Kristina tunnistab, et kui esimeses trennis tegi ta seda muret tundmata, siis järgmises ei tahtnud hundiratas sugugi enam välja tulla. Oli kuidas oli, nüüd viskab ta hundiratta vabalt ja läheb sujuvalt järgmiste elementide juurde.

Pea püsti, käed sirgu!

«Siruta hüppel käed välja,» soovitab koreograaf. «Kätest saad hüppel hoogu.»
«Ma kardan! Äkki ma sellepärast ei sirutanudki, et saan liiga palju hoogu?» arutab Kristina. «Aga ma harjutan veel!»

«Ja pea püsti,» rõhutab Kaarel ja näitab, kuidas jäätantsija õlad ja pea olema peavad. «Pea, hoia pea püsti, Kiku,» kordab Kristina omaette, graatsilise hoiakuga mööda areeni liueldes.
Partner Kristjan ütleb, et Kristina soov oli juba trenni tulles ambitsioonikas – alustada raskemate harjutustega. «Tal olid juba pöörded selged, tahtis kõige paremat tulemust,» räägib Kristjan.

Kristina enda jutu järgi oli ta küll lapsest saati uiskudel püsinud – nagu tüdrukud ikka, liugles juba päris pisikese tirtsuna iga väiksemagi jäälapikese peal –, kuid augusti lõpus trenni tulles polevat osanud tagurpidigi sõita.

Tugevad uisusaapad (Kristina sõidab kvaliteetsetel Riedelli uiskudega) hõõrusid alguses jalad veriseks, tõstega läks paigast selg ning kukkumisi tuli samuti ette.

«Aga kohe alguses tuli meil kava välja, kõik oli juba enam-vähem ning tulemuse saavutasime kiiresti,» räägib Kristjan. «Ta teeb väga kõvasti tööd. Kuigi suusatamisest külge jäänud õlahoiak kipub vahetevahel segama ja graatsiast jääb puudu, töötab ta selle kallal väga palju, iga korraga läheb aina paremaks,» nendib ta.

«Uisutajad on erinevad – mõni teeb trennis hästi ja siis esineb nõrgalt, teistega on vastupidi. Kristina võtab end maksimaalselt kokku, kui nii-öelda saates starti läheb – pühapäevane esinemine on tal väga hea. Me oleme saates selleks, et võimalikult hästi uisutada.»

Mis professionaalsetesse iluuisutajatesse puutub, siis neid on suusatamise mitmekordne olümpiavõitja alati imetlenud. «Olümpial püüdsin ikka iluuisutamise demonstratsioonesinemistel tribüünil olla,» tunnistab ta.

«Lapsena meeldis mulle väga Katarina Witt, vene uisutajad olid samuti mu lemmikud. Praegu meeldib mulle väga Jevgeni Pljuštšenko. Selline esineja, keda vaadates on sul külmavärinad, see on ülikõva – tema suudab seda.»

Dilemmat, kas valida suusad või uisud, Kristinal ometigi ei tekkinud: «Tartus polnud toona sellist kohtagi, kus oleks võinud uisutrennis käia. Üksainus hokiväljak oli, ja seegi kogu aeg mängijaid täis.» Kui kaua tuli aga suusatamise olümpiavõitjat veenda, et ta telesaate tarvis uisud alla paneks?

«Ikka väga kõvasti,» muigab Kristina. «Alates sellest ajast, kui tantsusaateid tegema hakati, on mind sinna kutsutud. Ükskord viskasin nalja, et kui jäätantsusaade tuleb, vaat siis ma tulen – ise muidugi mõtlesin, et no see vaevalt kunagi juhtub.»

Ühel hetkel otsustatigi «Tähed jääl» ka Eestis ära teha ning Anna Levandi veenis Kristinat kaasa tegema. «Mõtlesin küll, et ma pole ju mingi tantsija, et no mis tsirkust ma sinna tegema lähen. Rääkisin abikaasale ja tema ütles: vaata ennast, muidugi saad hakkama!

Siis tekkis endal ka tunne, et vohh, ma saan hakkama, ma teen selle ära. Enamiku asju on partner Kristjan ja treener mulle õpetanud. Eks ma enne ka pusisin ise näiteks pöördeid teha, aga nemad õpetasid, kuidas seda õige teha on.

Kui praegu vaadata esimest trenni, siis ikka naer tuleb peal – olin sellises käed-laiali asendis, et nüüd kohe-kohe ma kukun,» naerab Kristina. «Esimesed kaks nädalat ei kukkunud üldse. Siis tuli julgus ja hakkasin kukkuma. Sain muidugi väga haiget ka.»

Raskemaid harjutusi nõuab ta endale teadlikult. «Ma tahan vähemalt suuta uisutada nii nagu 12-aastased tüdrukud uisutrennis,» muigab Kristina, kes uisusaateks valmistumise paaritunniste trennide kõrval ka jooksmas käib. «Aga muidugi mitte väga palju. Mul on lisaks veel kaks last, kool, kõike ka ei jõua.»

Väljakutse enda jaoks

Uisusaate kava tuleb selgeks saada nädalaga. «Minu jaoks on see ülilühike aeg,» tunnistab Kristina. «Kõige hullem on trenni tulek. Mõtlen ikka, et no oli mul seda vaja ... aga siis käin ära ja saan sellise kihvti emotsiooni!»

Miks ta seda siis teeb? «See oli õigel ajal tulnud väljakutse mu enda jaoks – et kas teen ära. Polnud väga minulik kahelda hakkamasaamises, sest olin ju alati olnud veendunud, et KÕIK on saavutatav. Spordis mängib võtmerolli ikkagi töötahe ja tahtejõud, andekusega pole siin kuigi palju pistmist.»

Nüüd ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean esitama ka SELLE küsimuse – äkki on võimalik, et Kiku suusatab kunagi jälle olümpial? «Ei,» kõlab resoluutne vastus. «Seda ei juhtu mitte kunagi. Kõige hullem tunne on see, kui pea teab, mida sa suudad, aga keha ei tule sellega kaasa – ja täpselt nii minuga viimasel olümpial juhtuski. Ma ei tule enam kunagi tippsporti tagasi.»

Tahab ta jäätantsusaadet võita? «Mingil hetkel tõesti tahtsin,» tunnistab Kristina. «Ent väljalangemine muutub emotsionaalselt väga raskeks, pole võrreldav suurvõistlusega, ma elan seda raskelt üle. See, et keegi peab igast saatest lahkuma, on väga kurb. Võit pole selles saates mu eesmärk, olümpial oli teisiti – seal ma ei saanud kaotada. Muidugi tahaksin saates lõpuni püsida ja oleks tore, kui midagi saavutaksin, kuid mulle pole see eluküsimus.»

Tuhanded inimesed klõpsavad televiisori ka sel pühapäeval Kanal 2 lainele, et Kristina ja Kristjani tule ja jää tantsuheitluse tunnistajaks olla. Teiste seas jälgib lapselapse sammuseadmist ekraanilt Kristina 90-aastane vanaema. «Tema tegi mulle suurima komplimendi, öeldes: nüüd on taas põhjust elada.»