Ene Järvis: enam ma ei murdu

Koduõuel: Ene Järvis ütleb, et nii ilusat sügist pole tema sünnipäeva aegu ammu olnud, vahel on maa sel ajal juba lumega kaetud. Foto: Liis Treimann

Mõni puhkeb õide noorena, mõni küpses eas. Eile 65. sünnipäeva tähistanud näitleja Ene Järvise puhul kehtib just see viimane, harvem variant.

Ene Järvis eile suur sünnipäevapidu ei pidanud. Kutsus kokku suguvõsa, aga mitte koju, vaid restorani. Ütleb lihtsalt, et üksi elades pole ta enam harjunud toitu valmistama, ja kui valmistabki, siis alati liiga palju.

Järvis elab Lasnamäe korrusmajas. Aknast avaneb vaade teistele majadele, hoovis laste mänguväljakul on keegi sodinud pingile suurte kirillitsas trükitähtedega sõna «gei».

Majaesine on tihedalt autosid täis ning nende seast torkab silma üks tulipunane väikeauto. Kiirust ja sõitu armastav Järvis kiidab, et see punane kaunitar võtab väga vähe bensiini, on linnaoludes mugav juhtida, aga veel mõne aasta eest ta punaseid autosid lausa vihkas.

Ei meeldinud ja kõik. Ent juhtus see, mis juhtuma pidi – autosalongist anti olude sunnil just selline ning nüüd on ta oma kärtsust neljarattalisest lausa vaimustuses.

Nii on elus ikka. Vihkamisest võib saada armastus, armastusest vihkamine. Võid jääda päevapealt töötuks ja selleks jäädagi, vahel aga avanevad sootuks uued uksed. Ene Järvis on läbi elanud nii mõndagi, kuid elukool on muutnud teda ainult tugevamaks. Nii tugevaks, et julgeb läbielatust rääkida ega karda, et murdub uuesti.

Järvise köögiaknast paistab tuhm sügispäike, taamal läigivad puudel märjad kollased lehed. Joome teed.

«Olete sügisel sündinud, kuid varem kusagil maininud, et te sügist ei armasta,» teen vestlusega algust.

Kergesti sõltuv

Olen või? Siis pidi see olema ammu. Tänavune sügis meeldib mulle eriti. Kohati, nagu näiteks eile, oli troostitu päev, aga siis läks ju jälle ilusaks. Selline kaunis oktoobrilõpp pole tavaline, vahel on minu sünnipäevaks lumigi maas.

Ajaga muutume. See, et sügis mulle ei meeldi, enam ei kehti.

Vabandust, kas ma suitsetada tohin? Sest mina sellest pahest lahti ei saa …

Sain «Kormoranide» filmimise lõpus infarkti, olin nädala Mustamäe haiglas, siis veel kaks nädalat Viimsis taastusravis. Ja siis läks lahti: tervis hakkas tulema, mina aga piinlema. Jube jama! Ükskord oli nii, et kuskil ühe paiku öösel  tunnen, et und ei ole, ja ühe suitsu eest ei tea, mida annaks.

(Lõbusalt naerdes.) Läksin valveõe juurde ja küsisin, et vabandage, ega teil suitsu ole. Aga kahjuks see õde ei suitsetanud. Siis oli mul küll silmade ees – kuidas lähen ja näen, et mingi uks on lahti, laual suitsupakk, ja ma oleksin raudselt läinud varastama! Hullumeelsus, eks. Inimene käib öösel mööda haiglat ringi ja äkki on kuskil midagi ripakil …

Arstile rääkis loo ära õde ja rääkisin ise ka. Alustasin kohe sellest, et ma täna öösel kondasin ringi, ning siis ütles doktor, et kui asjad nii on, siis tehke parem see üks suits, aga ärge niisugust stressi endale küll võtke.

Hea küll. Tulin koju ja mõtlesin, et nii, nüüd teen viis suitsu päevas ja katsun nõnda elada. Ja ma vahtisin ainult kella! Ei suutnud midagi teha, millelegi keskenduda! Vaatan – kell ainult viis minutit edasi läinud, ja ma saan suitsu alles kahe tunni pärast … Ootus vallutas kogu mu režiimi, kõik mu mõtted. See on ju absurd! Vaat, mis on sõltuvus.

Novembris esilinastuv mängufilm «Deemonid» on ju samal teemal. Ma tean hästi, mis see on.

Mängin seal kasiinosõltlasest vanaema, pensionäri, täiesti tavalist eesti naist. Ma pole ise mängurlusega üldse kokku puutunud, kuna tean, et mul võib sõltuvus väga kergesti tekkida, pole iial kasiino­uksest sisse astunud.

Aga seda tegelaskuju ma kuidagi kohe mõistan. Just täna mõtlesin, et minu endaga ei saaks sellist lugu juhtuda nagu selle naisega, keda mängin, sest minuga võrreldes on ta naiivne. Kaotuse puhul ei saa ta aru, miks ta täna raha ei saanud. Sest eile ju sai! Ning enne kui ta arugi saab, on lõksus. Ta hakkab tegema asju ja käituma nii, nagu poleks endast iial uskunud.

Väga huvitav roll. «Deemonites» on kolm peategelast – üks noormees, üks vanem mees ja Reedakene, aga nende teed ristuvad väga kaudselt. Olen seda filmi näinud, ja ütleksin, et täitsa meeldis.

Totaalne muutumine

Ausalt öeldes on mu elus olnud väga suuri muutusi. Praegune mina, kes ma olen juba 65-aastane, ei ole üldse see inimene, kes ma olin 35-aastasena. Kardinaalsed muutused on toimunud.

Olin peres neljas laps. Minust oli kolm vanemat last, vend lausa 14 aastat vanem, ja nii tekkis mul väiksema õe kompleks. Tüütasin kõiki, sest mind pidi kõikjale kaasa võetama. Samas olin ka väike manipuleerija, kaebasin kõik emale ära, väga suur kaebupunn olin. Šantažeerisin õdesid ja venda, et kommi saada. Sõin kommid ära, aga ikka kaebasin emale ära, sain selle eest järgmisel päeval koslepit ning oli jälle põhjust kaebama minna.

Kuid muidugi olid mul unistused. Olin veendunud, et kunagi lähen nagunii Põlvast ära ja … ma tahtsin näitlejaks saada, isegi ei tea, miks. See tõmbas mind, kogusin näitlejate pilte ja ostsin filmiajakirju. Kinno minekuks oli meil raha vähe, aga lunisin alati nii kaua, kuni ema lõpuks andis, et ära ainult käi mul järel ja nuta.

Mul oli tõmme. Meeletu tõmme. Ja ega ma seda näitlemist reaalsuseks pidanud, aga alateadvus oli sinna suunatud, sest ma pole isegi kunagi rohkem mõelnud, kelleks saada. Alles tagantjärele, kogenud inimesena olen hakanud mõtlema, et kas ikka oli õige valik …

Olin väiksena tõeline rööbeldis. Nukkudega mängimine pole mulle üldse meelde jäänud, pigem ronisin mööda puid. Meil oli oma tänava kamp, ehitasime metsa staape, palju olime palliplatsil. Õues sai oldud hommikust õhtuni.

Natuuri küsimus

Et ma lavakasse sisse, teatrikooli üliõpilaseks sain, see oli mulle täielik müstika. Kohanemine võttis kaks aastat. Tallinn tundus kohutav. Olin äkki täiesti üksi, ma ei tundnud kedagi ja tuleb välja, et olen hea suhtleja, kuid halb kohaneja.

Ju see alaväärsuskompleks oli suur. Et maakas ja … Põhjused on ikka lapsepõlves. Eks ma tajusin siis, et paljud on rikkamad, ilusamad, ilusamate riietega ja ilusamate kodudega. Ma polnud võrdne. Kui ikka naabri vanaema ütles, et selle räbalapundiga ei tohi mängida, siis on see lapsele asi, mis jääb kauaks emotsionaalsesse mällu.

Olen veendunud, et tegelikult oli alaväärsuskompleks peas kinni. Ja ma ei ütleks, et olen sellest päriselt lahti saanud. (Omaette.) Peaksin seda asja analüüsima.

Tunnetan seda töös ja igal pool, et ma ei ole endaga rahul. «Kormorane» tehes ei saanud Andres Maimik sellest kuidagi aru. Tegime võtte ära, tema ütleb, et väga hea. Mina vastu, et ei ole, ja ma ei tea, miks. Ja ütlesin, et pole mõtet ka uuesti teha, ega ma paremini nagunii ei tee, las jääb. Sihuke imelik asi!

Ju siis tuleb mind kiita. (Kõva häälega.) See mõjub mulle nagu narkootikum. Ja siis ma lähen tõesti heaks. Mõned režissöörid on selle ära tabanud. Aga nagu keegi minuga rahul ei ole, ma tajun seda, ja siis olen halb, sest kaotan pinna jalge alt. Kardan, et teine inimene saab aru, et tegelikult ma üldse ei oska. Kardan, et ta teab mu saladust.

Hästi läheb siis, kui ta mu saladust ei tea … Sain enesegi jaoks praegu asja selgeks. Tõsiselt. Vajan tunnustust ja usku minusse. Et lavastaja minusse usuks, sest tahan siis ka ise uskuda.

Näiteks lavaka teisel kursusel ütles Voldemar Panso, et võtsime teid väga suurte lootustega vastu, aga te pole arenenud. Seevastu Grigori Kromanovi pean oma suurimaks õpetajaks, sest ta uskus minusse. Sihuke soe-soe mees oli, temas polnud pedagoogihoiakut, ta ei pannud mind krampi, näidates, kui kõva tegija ta on.

Selline hoiak tapab mu ära. Kromanoviga sain esimest korda nuusutada, kui hea on laval olla, kuidas oma lavategevust mõttes põhjendada. Varem lihtsalt mängisin meeleolusid, aga Kromanoviga polnud mul vaja teeselda. Tema oli minu pedagoog. Mikiver ka.

Aga Pansot ma kartsin, meelde jäid tema suured tõed, mis kehtisid siis ja kehtivad praegu, aga need olid toona definitsioonid, mis mulle kohale ei jõudnud.

Tarkus tuli aeglaselt

Noorsooteatrisse, millest hiljem sai linnateater, jäin 40 aastaks. Teatris ma ei tajunud, et põeksin midagi. Tulid uued peanäitejuhid … Nagu ma muutusin ise, muutus ka teater. Tõesti, uskumatu, mis seal kõik on toimunud … Kõik need ajad on üle elatud!

Teatris olid algul Ants Eskola, Linda Rummo, Lisl Lindau, Silvia Laidla, Olev Eskola, Jüri Järvet … Tõeline austus! Kõndisin kikivarvul ja mööda nurki …

Samas, 20-aastasena teatrisse minnes tundub 40-aastaseid kolleege vaadates, et mida need siit veel tahavad? Olen kindel, et tänased noored mõtlevad samamoodi. Sest seda on tunda. Et olete juba teinud ka ja mis te ikka enam … Imelik.

Olen kõik haigused, mis noorusega kaasas käivad, läbi põdenud. Paraku. Ehkki pean end hiliseks küpsejaks. Kui mõni särab nooruses, ta on orbiidil ja teeb suuremad rollid, siis minul on vastupidi. Alles küpsusega tekkis see, et võin öelda: mul on mõned lemmikrollid. Kus ma võib-olla ei heidaks endale midagi ette, kus jäin rahule. Lemmikroll on teada: naispeaosa Brian Frieli «Imearstis».

Mul võttis kõik aega, ma olin rumal. Mu tarkus oli kuhugi ära peidetud.

Näiteks valede otsuste tegemine isiklikus elus. Rumalus pole vast õige sõna, aga ehk oli see naiivsus. Olen inimene, kes ei õpi teiste vigadest. See kohe on nii.

(Pikk paus.)

See on ju tegelikult mu enda valik, et mul ei ole lapsi. Ma võin süüdistada tervet ilma, aga see oli mu enda otsus. Aga vaat siis ei saanud ma sellest aru, arvasin, et lasin ennast mõjutada. Aga kuidas? Ise peab oma otsuseid tegema! Kui ma sellest aru sain, lõi pildi selgeks, aga siis oli juba hilja …

Pole halba heata

Raske aeg oli, kui olin 30–38-aastane. Kui kogu mu elu lagunes. Abielu näitleja Vello Jansoniga lõppes ja ma ise ka … Läksin täiesti laiali. Olin äkki nullpunktis. Kui teised inimesed võisid juba midagi ette näidata, öelda 35selt, et on miskit korda saatnud, ei tea kui palju lapsi sünnitanud, rikkaks saanud, siis mul polnud mitte midagi. Olin lõhkise küna ees.

See on õnneks ammu möödas, et tõusen hommikul üles ja hakkan kannatama, et olen valesid otsuseid teinud. Ja need 14 aastat Velloga polnud valed! See oli minu elukool. Kui ma poleks seda läbinud, poleks ma praegune Ene Järvis, kelle peale mõtlen uhkusega. Alates 50. eluaastast tunnen, et minuga võib juhtuda ükskõik mis, aga enam ma ei murdu. Täitsa kindlalt. Seisan raudselt püsti, ja selle nimi on elukool.

Abielus Velloga oli väga palju ilusat. Olime noored, meil oli üks huumorimeel … Aga kuna mina olin väga ebakindel ja Vello mitte, siis minu ebakindlus aina kasvas, muutusin olematuks, ma ei teadnud isegi, kas homme võin üht või teist teha, pean Vello käest küsima … See pole ju normaalne.

Asi oli lõpuks sealmaal, et kui niimoodi edasi läheb, siis mind lihtsalt ei ole enam. Lihtsalt ei ole! Läksime lahku, ilma et kummalgi olnuks teine.

Väga lihtne oleks ju joosta kohe teise juurde, teise üska, teise kaissu. Ja kuna seda polnud, oli see mulle väga raske. Olin samas seisus, justkui oleksin äsja Põlvast pealinna tulnud. Juurteta, tuul võis minuga teha, mis tahab. Olin äkki jälle üksi. Aga kõigega saab ju harjuda …

Siis tuli ka viinapits, aga ma ei taha sellest rohkem rääkida. Ma pole 22 aastat alkoholi tarvitanud.

Ühes tükis mängisin alkohoolikut, ja tegin seda erakordselt halvasti. Erakordselt! Läksin emotsiooni peale, oma õudus tuli meelde, ja kuna see oli ka õudne elu või surma monoloog, mida mu tegelaskuju pidas, siis hakkasin lihtsalt nutma. Aga seal seda vaja ei olnud.

Pole halba heata. Sel hirmsal ajal tutvusin oma suure armastuse Gunnariga. See pidi juhtuma, sest olin selle lõpuks ära teeninud. See oli preemia, mis mulle anti. Tutvusime restoranis, ja äratundmine oli momentaanne.

Nii nagu ta tuli, nii ka jäi, kuigi olime täiesti võõrad inimesed. Ta arvas, et võib-olla töötan kuskil kultuurimaja juhatajana, mingit sellist iba ajas, ning mina juurdlesin, kas ta räägib seda niisama või ta tõesti ei tunne mind ära. Ta tõesti ei tundnud, ja see oli väga hea. Ära ei tundnud sellepärast, et oli küll teatris käinud, aga seal magama jäänud. Me ei ela koos, oleme siiani lihtsalt väga head sõbrad.

Uksed avanevad

Ma pole endale kunagi ise rolli küsimas käinud. Kunagi ütles Mati Unt, et otsi endale materjali. Mök-mök, oligi kõik, mina ei leidnud. Ma ei leidnud rolli, et vaat seda tahan ma mängida. Imelik, aga ma pole kunagi tahtnud mängida leedi Macbethi. Sest seda on ju nii palju mängitud. Mind need «suured rollid» eriti ei innusta.

Linnateatris said rollid otsa sellepärast, et igas teatris on lavastajad, kes kasutavad teatud näitlejaid meelsamini kui teisi. Mina olin n-ö Jaanus Rohumaa ja Mart Kolditsa, mitte Elmo Nüganeni näitleja.

Esimene põnts oli, kui Jaanus läks ära, ja kui Mart tuli ütlema, et temagi läheb, käis südamest jõnks läbi. Tagantjärele imestan isegi, et kuidas ma aru ei saanud, et nüüd ongi kõik, et mul pole enam tööd.

Teatrist lahkudes enam maailm kokku ei varisenud. Nagu ütlesin, minuga võib juhtuda ükskõik mis – ma ei murdu enam. Aga tol hetkel tundus see traagiline. Miks, seda ma enam ei mõista, sest on ju selge – kui tööd ei ole, milleks siis inimest palgal hoida? Ma ei mõista, miks see teade siis mulle nagu välk selgest taevast tuli. Inimene ei saa targaks!

Ma olin seal harjunud, mis sest, et viimased aastad masendunud. Aga ikkagi harjunud! (Naerab.) Miks ei saa inimene aru sellest, mis talle hea on? Mul on elus kõik asjad olnud nii. Elan üle, kui pean mõnest uuest uksest sisse minema, uksest, mis avab mulle

uusi võimalusi. Ja ma ei taha sinna minna! Mind peab sinna lausa jõuga lükkama! Mis teha, kui nihuke olen … Alati on pärast tulnud palju ilusat.

Ma ei ütleks päris, et praegu on tööd nii palju, et ei jõua ära teha, aga vahel ütlen ka «ei». Vabakutseliseks hakates ma seda sõna ei tundnud, sest hirm oli nii suur. Hirm oli suur, et telefon iial ei helise. Pakuti ükskõik mida, kohe oli «jah, jah, jah»!

Vahel, kui on pikad võttepäevad ja neli-viis päeva järjest on tappev tempo, siis tunnen, et olen tühi. Et hinge taga pole enam midagi. Ja nii ei tohi teha. Eks see infarkt andiski sellest märku, et ei tohi ennast rihmaks tõmmata.

Meditsiiniline värk: kui üks pärg­arter on 95 protsenti kinni, siis ta on ju kinni. Ta lupjub ja sealt ei lähe enam veri läbi. Helistasin mitu korda kiirabisse, kuni lõpuks enam mitte, sest kartsin, et arvatakse, et sel vanamutil on kiiks peas.

Perearsti juures olin kaks korda käinud, ja seda ma ütlen, et see EKG ei näita mitte essugi. Aga perearst mu tegelikult päästis, olen talle väga tänulik, sest kui ta oleks sel päeval mind ukse tagant ära saatnud, siis oleks asi paha olnud. Vereproov näitas südamekahjustuse ära.

Ütles, et teil on infarkt ja kutsuge kiirabi, aga ma ei kutsunud, sest seal oleks vaadatud, et jälle see mutt helistab … (Naerab.) Õnneks läks kõik hästi.

Nüüd on mul stent sees. Asjandus, mis hoiab pärgarteri lahti. See oli tore kogemus, vaadata ekraanilt, kuidas jublakas mööda veresooni südameni läheb, näed, kuidas see koht hakkab laiemaks ja laiemaks minema... Üks pärgarter oli nagu sipelga keskkoht.

Saada koos vanaks

«Süvahavvas» tuleb meil Hans Kaldojaga eakate armastusstseen. (Naerab lõbusalt.) Eks näe, mis sellest saab. Selle peab samuti üle elama, aga see on juba tehtud. Ma ei tea, võib-olla on seda paha vaadata. Mitte seksi-, vaid suudlemisstseen.

Ja siis ma mõtlesin, et noh, kui Indrek Hargla leidis, et minusugune tädi võib ikka veel ekraanil suudelda, siis see on ju kompliment! (Naerab südamest.) Või et üldse tunda midagi erootilist või noh, aga ära me selle tegime. Ja seal sai ikka väga palju nalja.

Tõesti sai. Ma kohe ootan, et ei tea, kas see ka ekraanil naljakas on. Ise küll naersime nii, et midagi hullu! Hul-lu!

Gunnar sõitis hiljuti välislähetusse, tuleb varsti tagasi. Muidu suhtleme ja helistame iga päev,

ainult harva tunnen, et täna ei peagi helistama. Ja siis oligi: eile või üleeile hommikul tundsin nii meeletut puudust, tahtsin rääkida. Lihtsalt et mis ma teen ja tuju on paha, et räägime juttu.

Nii et ma ei oota kedagi. Mul on inimene olemas, kellega koos oleme vananenud. Naerame, et ka tema tervis pole enam endine, et kunagi, kui tuttavaks saime, ei kujutanud me ette, et hakkame rääkima rohtudest, mida kumbki võtab.

Et räägime ühistest kogemustest haigustega, arutame veresuhkru ja kolesterooli taset … (Naerab nakatavalt.)

Muide, minu veresuhkru mõõtmise aparaat on uuem mudel, temal vanem. Vaatasime, et erinevad otsakud käivad sisse. Tore! Olemegi koos vanaks saanud.

Ene Järvis

Sündinud 26. oktoobril 1947 Kiidjärvel

Lõpetas 1966. aastal Põlva keskkooli, astus samal aastal konservatooriumi lavakunstikateedrisse

Oli aastatel 1970–2009 Eesti Riikliku Noorsooteatri ja Tallinna Linnateatri näitleja 2009. aastast vabakutseline

Lisaks teatritööle löönud kaasa paljudes estraadikavades, populaarses raadiosaates «Meelejahutaja», telelavastustes (nt Karu-Kati «Mõmmi ja aabitsas»), filmides

Oli abielus näitleja Vello Jansoniga

Arvamus

Liina Olmaru

näitleja, sõber

Mu väike poeg rääkis, et käbilind käivat toitu otsides metsast metsa ja jõudvat nii isegi Prantsusmaale välja, aga puukoristaja jällegi liigub ainult kilomeetri kaugusel kodust.

Ene on sümbioos nendest omadustest. Väga kodukeskse, oma privaatsust hindava inimesena on ta ometi kirglikult ületanud nii füüsilisi kui vaimseid vahemaid, et tunda end elusana.

Ja nii tunnen minagi teda ääretult elusa inimesena. Vastuolulisena, harmoonilisena, otsivana, hoidvana. Ma ei mäleta, et oleksin Enega tutvunud, ta oli kohe tuttav, kohe oma ja lähedane.

Olen imetlenud tema tarkust inimsuhete tajumise maailmas. Olen olnud hämmastunud tema otsekohesusest ja haprusest. Ja seda kõike raamib huumorimeel, mille abil ta end alati kokku korjab ja edasi läheb.

Kallis Ene, tule külla!