Helgi Hiltegard Bergson – Eesti juuksurite grand old lady

Helgi modelliga - 1. koht 1965 Foto: Erakogu

Kunstiajaloolane Kätlin Leokin, kelle erialaks on Eesti iluteeninduse ajalugu, kirjutab ajakirjas Iluguru Eesti staažikamast juuksurist, kes on oma karjääri jooksul nii mõndagi kogenud.

Sahtlid täis aukirju, klaasist kapiuste taga rohked auhindadeks saadud meened, riiulitel pildialbumid eesti iluteeninduse ajaloos hindamatute fotodega. Toa keskel rohelises tugitoolis istub meeldiva ja äärmiselt sümpaatse olemisega hallipäine proua. Saage tuttavaks – Helgi Hiltegard Bergson. Enne tänase persooniloo kangelasega tutvumist uurisin mitmete erialainimeste käest, keda võiks nende arvates pidada Eesti juuksurite grand old lady’ks, ja vastuseks tuli justkui ühest suust Helgi nimi. Helgi Bergson on eestiaegne juuksur, oma ala vaieldamatu fänn ja professionaal. Teda võib 65 juuksuritööle pühendatud aasta poolest pidada Eesti kõige staažikamaks frisööriks. Helgi pikk karjäär on olnud äärmiselt põnev ja teguderohke, andes meile tänasesse päeva kaasa kindla veendumuse, et Eesti oma iluteeninduse ajalugu on igati uurimist väärt oma huvitavate persoonide ja lugude poolest.

Tallinna Moemaja oli raudse eesriide taga olevale Eesti naisele helesinine unistus, mille tegemisi hoolega jälgiti. Kes soovis sinna tööle pääseda, kes leti alt defitsiitkaupa saada – Moemaja kajastatud hooajatrende jälgisid pingsa pilguga kõik noored ja edukad inimesed. Enamgi veel – Moemaja mannekeeniks saamine oli iga väikese tüdruku unistus. Paljud aga ei tea, et Helgi Bergson oli see, kes tuntud mannide (teiste seas ka Faime Jurno, Juta Arro, Anneli Maranik, Helle Juksar) kaunite soengute eest vastutas. «Mind kutsuti Moemajja, kui neil oli vaja juuksurit mõne esinemise või pildistamise jaoks. Moemajale tegin ma tööd üksinda, aga moedemonstratsioonidel olime koos Ellen Lõhmusega kahekesi – siis oli vaja kahte juuksurit, kes mannekeenide soengud enne iga lavaleastumist üle sättis.»

Helgi tegi muid töid õhtuti pärast oma põhitööd.  Moemaja pildistamiste ajal käis ta pärast tööd mannekeenide soenguid seadmas. Teinekord toimusid pildistamised ka neil aegadel, kui Helgi oma põhitööst vaba ei olnud – siis tuldi tüdrukutega talle töö juurde ja oma kliendid pidid seetõttu ootama. «Mäletan, et ükskord oli isegi nii, et ühel õhtusel ajal oli meil pildistamine teatris. Draamateater lõpetas umbes kell 23 töö ja seejärel läksime meie sinna pildistama. Mari-Liis Küla oli kunstnik, kes sättis mannekeenid paika, aega oli meil planeeritud fotosessiooniks vaid paar tundi. Juhtus aga nii, et tegelikult pildistasime me öö otsa ning ma pidin sealt hommikul otse tööle minema. Moemaja töö oli huvitav ja õpetas mulle palju. Alguses jagati ikka soovitusi, et näiteks päevariietuse juures võiks olla hoopis lihtsam soeng või õhturiietuse juurde mõni huvitavam soeng, hiljem aga muutus koostöö väga sujuvaks ja nii mina kui Moemaja teadsime, mida teineteiselt oodata. Mulle meeldis, et keegi ei kirjutanud ette, milline peaks soeng olema – ise teadsin ja ise tegin. Ka Moemaja väljasõitudel ja väliskomandeeringutel olin alati kaasas.»

Nõukogude ajal oli töö tegemise koha pealt karm kord – puududa ei tohtinud ja plaan pidi saama täidetud. Kui Moemajal oli Helgit tarvis ajal, mil ta pidi Vene tn 8 äris olema, tuli neil tema päevaplaan teeninduskombinaat Junorile kinni maksta, muidu ei oleks viimane teda kuhugi lasknud.

Ka Silueti vahendusel jõudsid naisteni Helgi juuksurioskused ja iluravisoovitused. «Siluetile kirjutasin ma juuksuritest ja töödest, erinevatest viimistlusvahenditest, samuti juuste väljalangemisest ja sellest, kuidas juukseid paremini hoida. Jagasin nõuandeid ka erinevate retseptide kohta, mida maarohtudest on ise võimalik juukse raviks valmistada, sest sel ajal ei olnud ju apteegist võimalik midagi saada.» Siluetis kasutas Helgi pseudonüümi Mäepoeg, mis on kaval tuletis tema enda perekonnanimest (Berg – mägi saksa keeles, son – poeg inglise keeles). Telemaja koridoridki ei olnud talle võõrad – nii mõnigi kord kutsuti teda televisiooni esinema ja kaamera ette soenguid tegema.

Muudest tegemistest hoolimata jäi Helgi põhiametiks siiski juuksuritöö Vene tänav 8 salongis. Klientidest puudust ei olnud, pigem oli tööd liiga palju ja järjekorrad pikad. «Vene 8 oli suur äri: 9 juuksurit töötas korraga ühes vahetuses, kokku oli meid 18. Tööpäevad olid väga pikad: hommikul kl 7st õhtul 21ni. Meil kehtis salongis kuunorm, mida tuli täita. Alguses olime kaks päeva tööl, üks vaba, hiljem üks päev tööl, üks vaba. Pikad päevad väsitasid nii ära, et ega vabadel päevadel ei jaksanudki suurt midagi kodus teha.»

Tuntud juuksur ei saanud mööda ka pedagoogitööst. Nõukogude ajal oli noortel juuksuriks soovijatel ainus võimalus erialaseid oskuseid õppida meistri käe all, tänapäevamõistes juuksurikoole ei tuntud. «Kõige esimene õpilane oli 1964. aastal Maimu Reiner. Kokku olen välja õpetanud 29 noort. Minu kunagised õpilased annavad endast ikka aeg-ajalt märku ja räägivad oma tegemistest ja käekäigust. Selle üle on mul väga hea meel.»

Profi käe all omandatud teooriat ja praktikat kontrolliti Junori juuksurite õppeklassi eksamitel. Eksamite vastuvõtjana oli tulevaste juuksesättijate arm ja hirm ei keegi muu kui Helgi ise. «Teinekord tuli õpilasel mõni asi hästi välja, aga mitte alati. Väga palju oli noortel tegemist vesilainete, tangilokkide ja tangiloki laine tegemisega. Nendega ei saadud naljalt hakkama – tekkisid tangilokivorbid, mitte lained. Seda aga ei olnud, et kellelegi oleks öeldud, et temast ei saa juuksurina asja – kellel ei tulnud välja, sellele anti võimalus eksam uuesti teha. Kolm kuud pärast õppima asumist olid katseeksamid ja lõpuks soengute rullikeeramised, soengu tegemised ja tangilokid.»

Helgi on umbes 10 aastat oma elust osa võtnud erinevatest juuksurivõistlustest: tsehhidevahelistest, üleriigilistest ja korra ka üleliidulisest. Võistlustest võisid osa võtta kõik juuksurid, kellel oli asja vastu huvi, soovisid ennast proovile panna ja erialaselt areneda. Võistlusteks osavõtmiseks tuli vaid leida õige mannekeen. Võistlustel osalemise üks tingimusi oli loomulikult ka plaani täitmine. «Minul oli mannekeenidega selles mõttes lihtne, et võtsin endale Moemaja mannekeenid, ka näiteks Ilona Ots oli minu mannekeen. Ta oli väga hea, kandis riided hästi välja ja juuksed olid tal väga ilusad ja paksud.»

Helgi meenutab üht seika võistlustelt, milles Nõukogude süsteem valusalt tunda andis: «Kord olid meil siin Hollandi juuksurid ja võistlesime nendega, hiljem pidid kõik osalejad saama sinna preemiareisile. Minu isa aga arreteeriti sel ajal ja mind võeti sõidunimekirjast maha.» Tema pikast ja võituderohkest võistlusstaažist annavad tunnistust paljud auhinnad ning diplomid. Helgi on võistlustel üles astunud ka hindaja rollis.

Helgi Bergsoni nimega käib alati kaasas sünonüüm «eestiaegne juuksur» ja seda mitte ilmaasjata – tema juuksuritee algus ulatub esimese Eesti Vabariigi aegadesse. Tulevast elukutset valides oli kaalukausil lisaks juuksuri erialale ka lauljatöö: «Mul oli kaks mõtet – kas saada lauljaks või juuksuriks. Laulmisega oleks hirmus palju aega kaotsi läinud ja ega vanematel poleks olnud võimalust mind ka rahaliselt toetada. Ma elasin külakohas ja nagu maal ikka, ei olnud igal pool sauna. Mäletan, et õpetajad käisid meie juures saunas ja ühel olid Ameerikast saadud lokirullid kaasas ja ma keerasin talle rulle pähe. Ikka päris plikakesest peale on mulle meeldinud soenguid teha.» Juuksuriõpingutele lõi paraku sõda kiilu sisse, kuid see ei takistanud siiski noorel hakkajal tüdrukul oma unistuse poole edasi pürgimast.

Pikkade aastate jooksul tehtud erinevatest töödest on Helgile kõige südamelähedasem ikkagi oma igapäevane juuksuritöö. Ka täna, oma vanusest hoolimata, on ta endiselt tegus ja töötab juuksurina edasi. «Tööst ei ole ma kunagi väsinud olnud, teinekord pigem inimestest ja rohkest suhtlusest päeva jooksul. Ma pole ära põlanud ühtegi tööd, olen igal pool käinud lokke tegemas, kuhu mind on kutsutud. Olen isegi Harku vanglas käinud – võtsin oma lokimasina kaasa ja läksin. Naised tahavad ju alati olla ilusad ja moodsad, hoolimata seisusest. Igal naisel ei pruugi paraku alati võimalust olla, tal on palju lapsi või ei ole raha, aga ikka tahab ilus olla. Ja iga juuksuri tööks ju ongi naine ilusaks teha, hoolimata sellest, millisesse ühiskonnaklassi ta kuulub.»

Lisaks huvitavat:

Teeninduskombinaat Junor – sotsialistliku korra kehtestamisega likvideeriti paljud erakätes olevad juukselõikusärid ja koondati artellideks ehk töötajate vabatahtlikeks koondisteks. 1944. aastal moodustati teiste seas ka artell Junor. Junoriga liideti aasta-aastalt teised koondised. Seoses töönduskooperatsiooni reorganiseerimisega 1959. aastal viidi Junor üle riiklikku süsteemi. Artell nimetati ümber Tallinna Linna Elutarvilise Teenindamisekombinaat Junoriks, hiljem sai selle nimeks TK Junor. Junori alla kuulusid kõik Tallinna juuksurid ja kosmeetikud.