Psühholoog: üksnes virtuaalsetest sõpradest kindlasti ei piisa

Ainult internetisõpradest inimesele ei piisa. Foto: SCANPIX

Kiirest tööelust järsult märksa üksluisema ja vaiksema seltsieluga harjuma sunnitud kodune ema pöördub tänapäeval meelsasti interneti poole, et sotsiaalvõrgustikes või erinevates foorumites mõttekaaslastega sõbrustada ning lastega seotud teemadel mõtteid vahetada. Virtuaalmaailmast võib leida väga häid sõpru, kuid nendega peaks kohtuma ka päriselus, kinnitab psühholoog-pereterapeut Siiri Tõniste.

Psühholoogi selgitusel käib suhtlemine inimeste vahel alati kahel tasandil, milleks on sisu ja suhe. Ühelt poolt edastame me infot millegi kohta ja samal ajal see, kuidas me infot anname, määrab suhte. See tähendab Tõniste sõnul, et suhe kahe inimese vahel sõltub viisist, kuidas midagi edasi antakse ning olulisteks teguriteks on näoilmed, kehakeel ja hääletoon. Näiteks võib psühholoogi selgitusel olenevalt kontekstist omada väga erinevaid tähendusi lause «Ma vajaksin vaba päeva, sest tunnen end ülekoormatuna» sõltuvalt sellest, kas seda öelda ülemusele, elukaaslasele või sõbrannale.

«Viimane aspekt on tegelikult suhtlemise valu ja võlu,» nentis Tõniste. «Me võime igapäevases suhtluses oma hääletooni ja kehakeelega väljendada suhtes armastust ja hoolimist, samas ka ükskõiksust, kriitilisust ja mitteaktsepteerimist. Mittesõnaline osa suhtlemise juures pole nii ühetähenduslik kui sõnad ise ja sealt saavad alguse suhtlemise probleemid. Sageli me tõlgendame suhetes mittesõnalist osa ekslikult, näiteks tõlgendame kaaslase mittereageerimist hoolimatusena.»

Seega võib üks suhtluspartneritest pidada teise reageeringut mittehoolivaks ning näha suhet hoopis teises valguses kui teine osapool. Sellepärast tekivadki kergesti ebakõlad, eriti kui oma nägemust suhtest partneriga ei jagata.

Veebis suhtlemine on lihtsam

Kuna virtuaalse suhtlemise puhul puudub peaaegu täiesti mittesõnaline osa, siis on Tõniste selgitusel mõistetav, et paljude inimeste jaoks on see kergem ja lihtsam viis näiliselt suhetes olla. «Sellises suhtluses pole vajadust suhet määratleda ja sellisest suhtlusest on väga kerge ka välja astuda,» märkis ta. «Võib küsida küsimusi, mida silmast silma näiteks oma emalt või partnerilt küsida ei söandaks. Miks? Sest avaldades reaalses suhtes oma nõrkused, ebakindluse või hirmud, peljatakse oluliste inimeste reaktsiooni või sootuks hülgamist. Virtuaalmaailmas pole see probleem - kuna suhet pole määratletud, pole midagi ka kaotada.»

Psühholoog peab internetis suhtlemise kasuks seda, et lühikese aja jooksul on võimalik hankida palju informatsiooni. Samuti saab kogemusi vahetada mingil spetsiifilisel teemal, mis maandab murega seotud ärevust. Nõnda ongi noortel emadel internetifoorumitest palju abi, kui mure lapse pärast ei anna asu. Pereelule saab aga internetisuhtlus Tõniste selgitusel kahjulikuks siis, kui sellest saab vahend, mille najal välditakse reaalses elus probleemidega tegelemist, milleks võib olla näiteks partneri eemaldumine suhtes pärast lapse sündi.

«Me kõik vajame oma elus inimesi, kelle pilgust me näeme, kelle häälest kuuleme ja kelle keha läbi kogeme, et oleme oodatud, aktsepteeritud ja armastatud,» märkis Siiri Tõniste. «Seda tunnet ei saa virtuaalmaailm kuidagi pakkuda. Seega on minu kindel arvamus, et üksnes virtuaalsetest «sõpradest» kindlasti ei piisa.»