Anu Saagim: hea tüdruku pihtimus

Foto: SCANPIX

Olen hea tüdruk. Pidin nädalavahetusel puhkama, aga see ei õnnestunud. Keelasin endale selle mõttetu lõbu.

Lubasin teha ära tööotsad, mille üks teine hea tüdruk oli untsu keeranud. Kiitsin end takkagi, öeldes, et masu ajal peab olema töökas, vapper ja alati valmis! Siis pääseb elus edasi!

On see normaalne? Head tüdrukud põlevad läbi ja muutuvad tusaseks. Tuhanded töökohad on täis rahusteid krõbistavaid überpõlvkonna tüdrukuid. Mina pole veel ravikuuri vajanud, aga vahel teen tööd nii, et veri ninast lendab.

Kui alustasin selle kolumni kirjutamist, oli mul seljataga kuuepäevane töönädal, 12–16 tundi per päev. Õnneks täna on pühapäev!

Saatsin kella 1.30 paiku veel paar meili, mis olid päeval ringi sahmides ununenud, ja voilà, sain vastused sama jutiga tagasi. Sõnumid olid küll asjalikult tööalased, kuid algasid innustava repliigiga «Ohoo, sinagi veel üleval?» – ja naerunäod takkapihta.

Osaliselt on minu rabelemise süüks armastus töö vastu, mida tohutult fännan, osaliselt johtub see hea tüdruku sündroomist ning ka rahaaplusel pole pisem roll. Armastan trendikat elu, klaasikest veini ja mugavust.

Olen supermodernse inimese võrdkuju: tingin oma vabast ajast, põhiline, et töövärk oleks tehtud. Meili ja telefoni teel saab mind kätte ööpäev läbi, ning olen alati stardivalmis, kui põnev teema küpsemas.

Mul on tore sõber, kes vahetpidamata ümbermaailmareisil. «Kapitalism on sind enda orjatariks teinud,» irvitab ta Skype’is pidevalt. Vihkan tema muretut naeru ja katkestan tihti kõne, öeldes, et kiirustan kohtumisele.

Aga tuhat ja tuline, tal on õigus! Hea tüdruk kribib kas või hammastega mööda karjääriredelit. Andke talle ainult võimalus. Isegi šampanjapudelit pole vaja näidata. Näib, et pole enam lolli, kes unistaks normaalsest elust. Kõik uhkustavad oma suurte saavutuste ja tiitlitega, sest igaühel meist on täna võimalus olla tunnustatud väejuht.

Olen hea tüdruk, kes ei oska öelda «ei». Püüan siiski elu kontrolli all hoida. «Teen järgmisel nädalal vaid kaheksatunniseid tööpäevi,» luban endale täna. Tean, et see on rumala sonimine, sest olen supertüdruk, ja supertüdrukud ei vingu!

Olen peatoimetaja, saatejuht Eestis ja Soomes ning tänasest ka Arteri kolumnist. Olen bravuuritar, glamuuritar, seltskonnastaar, tornaado, püss … ja varsti käib pauk ning olen keset Vabaduse platsi miljoniks killuks plahvatanud endine sekspomm!

Olen tänasest paha tüdruk, kes teiste tegemata asju rohkem ei silu. Ka uhkemaid sabasulgi ma endale lähiajal ei kraba. Teen vähem, aga hästi. Kui rabad end oimetuks, siis kaugened lähedastest, sõpradest, teed neile haiget, paned neid end üksikuna tundma – ja lõpuks oled ka ise üksi…

Olen paha tüdruk. Kes veel sooviks olla paha tüdruk? Parasjagu Goa rannas pikutav sõbrants tõstaks kindlasti oma šokolaadipruuni sääre.

Paha tüdruk, kes julges olla julge, jättis kõik ning lihtsalt läks ennast ja maailma nautima. Helesinisel laguunil on kindlasti mõnus. Võib-olla lähen talle külla, kui julgen oma karjääriredeli saja esimesel pulgal korraks hinge tõmmata.