Kas Facebook on uus reality-televisioon?

Foto: SCANPIX

Miks me nii järjekindlalt tahame kõike dokumenteerida ja iga hetke püüda, et seda siis teistega jagada? Miks me ei võiks mõnda asja vaid endale hoida?

Tundub, et tänapäeval on laialt levinud väljendid «Facebooki sõltlane» ja «Facebooki depressioon», sest peaaegu igaühe kauge sugulane või lapse klassijuhataja kannatavad nende all, kirjutab Psychology Today.

Kuid Facebooki probleem ei seisne teistes ja selles, mida nemad teevad. Liiga tihti süüdistame oma Facebooki «sõpru» ja nende elu hoolikalt töödeldud piltidel. «Vaata minu imelist puhkust» ja «siin on minu imearmsad lapsed». Nende jaoks, kel on majanduslikke raskusi või probleeme rasestumisega, on see pidev virtuaalne laks põsele.

Kuigi teiste triumfide tunnistajaks olemine on keeruline, on probleemid Facebookiga veelgi sügavamad. Kuidas on lugu meie endi loodud virtuaaleluga? Kas me ise usume neid valesid, mida Facebookis jagame?

Inimesed ei pane tihti tähele, et kõige elavamad, kadestusväärsemad ja pidudega täidetud elud on tavaliselt kõige üksikumad ja õnnetumad. Sest kui su elu on nii ilus ja glamuurne, miks sa tunned pidevat vajadust seda kogu aeg korrata? Miks sa üldse terve päeva Facebookis passid, kui sa nii populaarne ja nõutud oled?

Kui aus olla, siis kõik on seda ju teinud. Kõigil tuleb ette halvemaid päevi, hülgamisi ja perioode, mil elu on madalseisus. Postitame Facebooki midagi lõbusat ja tujutõstvat, et ennast halva tuju küüsist päästa.

Tõde on see, et meie elud libisevad aeglaselt tänapäevaste reality-saadete formaati. Hoolikalt valmis kirjutatult on meie tõusud ja mõõnad laiale publikule vaatamiseks. Ühes käes kohvitops, teises telefon piilud ettevaatlikult suurte päikeseprillide tagant välja, mis varjavad sind enama, kui vaid päikese eest. Oleme muutumas kuulsusteks, keda oleme alati kaugusest imetlenud.

Inimene on loodud nii, et ta otsib elus armastust. Tihtipeale tuuakse välja, et kõige olulisem armastus on enesearmastus. Aga see on võõras idee, sest tänapäeval on elus vaid vähesed hetked, et üksi olla ilma teiste inimeste ja elektroonikata. Meil puudub võimalus üksi olla ja õppida rõõmu tundma oma üksiolekust.

Tundub veider istuda kohvikus vaid kohvitassiga ja vaadata tühjusse. Meid ümbritsevatel inimestel on tunduvalt mugavam, kui oleme peitunud raamatusse või trükime midagi arvutis või telefonis. Kuid paigalseisus pole midagi halba. See pole võib-olla postitust väärt ja kui sul tekib kange tahtmine seda teistega jagada, ürita sellele vastu panna. Muidugi on elu Facebookis lõbus. Samuti on lõbus telerist vaadata dramaatilisi lahkuminekuid mõnes reality-saates. Kuid oma reaalsele elule keskendumine on veelgi parem.