Lugeja küsib: kuidas aidata agressiivset väikelast?

Foto: SCANPIX

Naine24 «küsi nõu» rubriigis palus abi perekeskus Sina ja Mina nõustajatelt murelik ema, kelle väikelaps kipub mängides teisi lapsi hammustama ja näpistama ning ei kuula sõna.

«Mind vaevab järgmine küsimus,» kirjutas lugeja. «Paneb muretsema minu lapse käitumine. Mul on aasta ja 7kuune poiss, kes mängides teise lapsega võib teda kõvasti hammustada, näpistada või juustest tõmmata.»

Kui alguses alustab laps ema sõnul mängu rahulikult, siis mõne aja möödudes hakkab mängukaaslast hammustama ja keeldudele ei reageeri. «Kui kohe keelad, siis laps ei reageeri,» selgitas ta. «Seepärast tuleb endal jõudu kasutada, et laps lahti laseks. Olen lugenud, et laps hakkab sel moel käituma siis, kui ta on üleerutatud ning nõnda ta maandab kogutud stressi. Mida ma pean tegema, et oma last aidata?»
 

Küsimusele vastas perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut Meelike Saarna

«Selles vanuses on kirjeldatud käitumine küllalt tavaline,» tõdes ta. «Lapsel puudub veel arusaam, et tema käitumine teeb teisele haiget, samas väljendab ta selle käitumise kaudu seda, mida tunneb. Paljudel taolistel käitumistel on ka kaitseline iseloom: laps on millegi tõttu ärev ja pinges ning maandab seda näiteks hammustamisega nagu väike loomake.»

Kui laps käitub kuidagi nii, et see on emale arusaamatu, vastuvõetamatu või lihtsalt imelik, siis tuleks terapeudi selgitusel mõelda sellele, mis võib käitumise taga peidus olla. «Käitumist pole vaja mõista, aga kindlasti on vaja mõista käitumise kaudu edasiantavat sõnumit. Laps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. On ilmne, et hammustav, teisi lööv või näpistav laps püüab teistele millestki endas toimuvast märku anda, ja enamasti teevad lapsed seda aina uuesti vaatamata keelamisele, kuni tema sõnumit mõistetakse.»

Saarna sõnul peab vanem lapse käitumisele kindlasti reageerima, sest lapsele tuleb anda kohene ja selge märk selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. «Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates: teist last hammustad, saab ta haiget! Hammustamine on valus!» Nii väikesele lapsele peaksid vanemad Saarna sõnul näitama piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt. See tähendab, et keelavaid ja selgeid sõnu peaks saatma sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine, sülle võtmine, eemaldumine keskkonnast.

Tähtis on ka teada, et lapsed võtavad kuulda vanemate neid sõnu, mida vanemad ise samuti usuvad. «Hääle tõstmine ja pahandamine ei pruugi anda soovitud mõju, eriti sel juhul, kui laps tunneb puudust vanema tähelepanelikust ja hoolivast kontaktist,» märkis nõustaja. «Laps, kelle tähelepanuvajadus on rahuldamata, kogeb pahandamise kaudu, et täiskasvanu ometi märkab ja reageerib. Järelikult – kui ma veel teen, siis ta jälle reageerib...»

Oluline on Saarna selgitusel mitte piirduda keelamisega, vaid kindlasti uurida, mis on lapse tegelik vajadus. Nii teiste hammustamine kui ka muud taolised käitumised näitavad, et laps tunneb ennast halvasti. Nii et ühelt poolt annab laps sellest märku, kuidas ta ennast tunneb, teisalt aga küsib abi.

«Võiks ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb ja nõnda edasi,» õpetas terapeut. «Kui märkate mingeid seaduspärasid, saate eelnevaid või järgnevaid olukordi, käitumisi, meeleolusid muuta püüda ja siis edasi jälgida, milline muutus toob kaasa muutuse lapse hammustamisharjumuse osas.»

Kõige olulisem lapse käitumise mõjutaja on terapeudi sõnul kontakt ema ja isaga. «Lapsele on emotsionaalne, tõeline side vanematega äärmiselt tähtis. Väga paljud laste niinimetatud käitumisprobleemid on tingitud vähesest või hõredast kontaktist oma vanematega, nii et ka see on mõtlemise koht.»