Lapsevanemad on hakanud eelistama lihtsamaid nimesid

Vastsündinu Foto: Artur Sadovski

Peaspetsialist Riina Vaikmäe on töötanud Tallinna Perekonnaseisuametis üheksa aastat, millest viimase aasta sünni registreerijana. Kuigi Eesti lapsevanemad on vahel soovinud ka erilisi nimesid, siis Vaikmäe on märganud, et viimastel aastatel eelistavad lapsevanemad rahvapärasemaid ja keeleliselt lihtsamaid nimesid.

Riina Vaikmäe sõnul tuleb viimastel aastatel lapse sündi registreerima rohkem välisriikide kodanikest vanemaid, mistõttu tuleb lapsele nime andes teha erandeid lähtuvalt vanemate kodakondsusest, peresuhetest või rahvuskuuluvusest.

«Kui enne 2005. aastat oli populaarne anda lapsele võõrpäraseid nimesid, siis praegune trend on rahvapärased ning keeleliselt lihtsamad nimed,» sõnas ta ning tõi näideteks: Johann, Karl, Artur, Mia, Maria, Nora ja Emma.

Viimasel aastal ei ole Tallinnas peaspetsialisti sõnul ühestki nime andmisest keeldutud, küll aga on menetluse käigus tehtud päringuid ja selgitustaotlusi nime päritolu, kirjutusviisi ja esinemissageduse kohta. «Ametniku nõustamise ja menetluse tulemusena on leitud tõendeid nime kasutuse kohta mujal maailmas, vanemad on muutnud eesnime tähtede kombinatsiooni või valinud uue eesnime,» tõi ta välja.

Ametnik, kes sündi registreerib, saab peaspetsialisti selgitusel anda esmase hinnangu lapse nime nimeseadusele vastavuse kohta. Võõrkeelse isikunime tõendamisel kasutatakse keeleteadlaste poolt tunnustatud nimeraamatuid, teiste riikide registreid ja keeleteadlaste poolt usaldusväärseks peetavaid internetilehekülgi.

«Kui neid allikaid kasutades ei leita tõendeid eesnime kasutuse kohta teistes riikides, siis kasutab ametnik uurimisprintsiipi, mille eesmärk on leida tõendeid soovitud eesnime ametliku kasutuse kohta,» selgitas ta. «Menetluses on ka vanematel võimalik esitada tõendeid, arvamusi ja vastuväiteid.Nime sobivuse  kahtluse korral on võimalik kaasata ekspertarvamuse saamiseks isikunimekomisjoni.»

Juhul kui vanemate soovitud nimi ei ole kooskõlas nimeseadusega, siis selgitab ametnik vanematele, miks see nii on või millise kirjapildiga nimi oleks sobilik. Järeleandmisi Vaikmäe kinnitusel ametnikud ei tee, sest nimi peab vastama nimeseadusele.

Eestis on lubatud lapsele panna kuni kolm eesnime, kuigi seda tehakse ametniku sõnul väga harva.«Lapsele võib panna kuni kolm lahku kirjutatud nime või kaks sidekriipsuga seotud nime. Umbes 85 protsendil juhtudest antakse lapsele üks nimi ja 15 protsendil kaks nime, kolm eesnime antakse väga harva.»

Spetsialist lisas, et nimetatud piirangud on mõeldud eelkõige nimekandja kaitseks. Ka on piirangu eesmärk tagada eesnime funktsionaalsus ning hoiduda isiku diskrimineerimisest nime alusel.

Mis saab aga siis, kui silmatorkavalt eriskummaline nimi seaduse vastu ei käi? «Sellisel juhul on tõesti ametnikul kohustus selgitada, et soovitud nimi võib tekitada hiljem ebameeldivusi lapsele,» nentis Vaikmäe.

• NS § 7 järgi võib lapsele panna kuni kolm lahku kirjutatud nime (Anne, Anne Mai, Anne Mai Liis) või kaks sidekriipsuga seotud nime (Anne-Mai).
• § 2 järgi ei või anda eesnimeks nime, mis sisaldab numbreid (K5, Karl V) või mittesõnalisi tähiseid (Karl Jn) või mis eraldi või koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommetega (August Väljas).
• Mõjuva põhjuseta ei või panna tavatut eesnime, mis keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv, ei vasta isiku soole või on üldtuntud isikunimi (§ 3).
• Erandi võib teha, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja taotletav nimi on sellele vastav (§ 4).
• Lapsele ei või anda ka nime, mis ei vasta tema soole. Kahesoolise nime korral tuleks lähtuda kujunenud tavast (nt Marion on pandud aastatel 1990 – 2012  107 tüdrukule ja 17 poisile).
• Samuti ei või lapsele anda üldtuntud isikunimena kasutatavat nime või selle lühendatud kuju, üldtuntud isiku nime või pseudonüümi (nt Lennart Meri, Arvo Pärt).