Lugeja küsib: kas aastaid kestnud salasuhtel on tulevikku?

Foto: SCANPIX

Naine24 «Küsi nõu» rubriigis kurtis neli aastat teiseks naiseks olnud lugeja perekeskus Sina ja Mina nõustajatele muret oma suhte pärast ning raskusi otsustamisel, kas jätkata suhet, millel ei pruugi olla tulevikku või lõpetada see ja keelata endale armastust.

«Mul on suhe abielumehega,» kirjutas lugeja. «Mina armastan teda ja tema mind. Kuna elan juba kuus aastat üksi, siis loomulikult oli alguses ainult seksuaalsuhe. Tasapisi hakkas see arenema ja nüüd on jõudnud sellisesse staadiumi, kust taganeda on väga raske. Oleme koos olnud nüüdseks peaaegu neli aastat.»

Lugeja sõnul on mehel ka lapsed, keda mees väga armastab ja soovib, et nad kuidagi kannatama ei peaks. «Näen iga päev pealt, kuidas tal on raske teha halva mängu juures oma naisele head nägu. Aga ta teeb seda laste pärast,» selgitas ta. «Ma ei soovi mingil juhul teda sundida kodust ära kolima enda juurde, aga ega minulgi kerge ei ole niimoodi jätkata.»

Naine nentis, et raske on omavahelist suhet lõhkuda, sest mõlemal on tunne, et nad on teineteisele loodud. «Kas oodata veel aastaid? Oleme mõlemad üle 40 aasta vanad. Kui olen öelnud, et lähme ikka endi eludega edasi, sest aeg ju läheb ja ma tahan ka kunagi veel enda kõrvale inimest, kellega koos vananeda ja olla igas hetkes, siis palub ta põlvili maas, et ma ei läheks ja tuleb aeg, mil saame olla koos.»

Lugeja küsis nõustajalt, et millise hinnaga see kooselu ükskord tuleks ja kas lapsed oleksid võimelised sellest aru saama. «Kas tuleks olla julm ja lõhkuda üks tore suhe ning hiljem terve elu kahetseda? Või kannatada veel?»

Vastas perekeskus Sina ja Mina pereterapeut Marge Vainre

«Olete kogenud äratundmisrõõmu ideaalsest suhtest ja ilusaid tundeid. Kõige selle kauni juures on aga ka oma varjupool - teie suhe on salasuhe ja seetõttu te ei saa seda nautida täiel määral ning valele oma tulevikku rajada,» selgitas terapeut. «Samal moel jätkamist ei pea te õigeks, samuti ei soovi te kellelegi haiget teha ja ka ise ei taha end oma õnnest ilma jätta. Niisiis, olete dilemma ees.»

Vainre sõnul võiks ette rutates öelda, et keegi ei saa asjaosaliste eest otsustada, mis on õige lahendus ja igaüks vastutab oma valikute eest ise. Samuti ei ole ühtki garantiid, et tehtud valik osutub parimaks. «Mida te ka ei otsustaks, puudutab see mitmeid asjaosalisi ja mõjutab erineval moel. Hea on see otsus teie jaoks, mille olete teinud eelnevalt teadvustades - miks te midagi teete, mida peate oluliseks, mida väärtustate, mis on esmatähtis ja mis vähem. Vähem mõistlik on teil püüda otsustada teiste eest ja vastutada selles eest, mida nad peaksid tegema ja tundma.»

Õigupoolest ei tohiks terapeudi selgitusel keegi süüdi olla selles, et tal on tunded kellegi vastu ja soovitakse oma armastatuga koos olla ilma, et seda peaks varjama. «Paljud ei koge terve elu jooksul vastastikust armastust ja äratundmist, et ollakse teineteise jaoks loodud,» kirjutas ta. «Kui endale keelata olla armastatuga koos, siis nagu kirjeldate, võib see tähendada pidevat kahetsust, küllap ka hingevalu, kurbust, mälestustes või kujutlustes elamist. Samuti võib see olla taksituseks uue suhte loomisel, sest koht südames on juba hõivatud ja te ei ole vaba ning avatud uueks suhteks. See oleks vaid kompensatsioon.»

Terapeut selgitas, et muidugi pole välistatud, et mure kurtnud lugeja suudab teha lõpliku otsuse ja mehest distantseeruda - elada üle suhte lõpetamisest tekkinud piinarikka leinaprotsessi, mitte eitades valu, võttes kõike kaasnevat kui tundemaailma rikastavat kogemust ja mõne aja pärast olla valmis võtma vastu uut suhet ja teist inimest just sellisena nagu tema on, ilma igasuguse võrdluseta ja aseaineks olemiseta. Sel juhul tunneks naine Vainre selgitusel ilmselt kergendust, et suudab uuesti leida oma õnne ilma teist peret õnnetuks tegemata.

«Kui otsustate hoida seda suhet ja neid tundeid, mis teil on, siis peamine taksitus on mehe praegune pere ja tema soov vältida teistele haiget tegemast. Ilmselt tunnete end kaassüüdlasena, kui selgub, et teil on juba aastaid suhe ja oleksite kaasosaline pere lõhkumises,» tõi terapeut välja. «Oletan, et soovitegi vabaneda sellest pingest, mis varjutab teie suhet ja sel viisil ei soovi te jätkata. Kui teie usute, et see mees on just see «õige» ja oleksite valmis pühenduma sellele suhtele ka tulevikus ja te ei pea õigeks jätkata kõrvalsuhetena, siis on edasi väga oluline, milleks mees valmis on - see oleks tema otsus ja vastutus.»

Vainre sõnul võib arutleda ka selle üle, et kas mees teeb oma naisele ja lastele varjamise ja valetamisega ehk rohkemgi haiget, sest tõeliselt hoolimine ja lugupidamine tähendab ka seda, et ollakse aus. «Aus olla pole miski kunst asjus, mis ei sisalda sisepingeid, dilemmasid, vastuolusid,» kirjutas ta. «Tõeline ausus ja austus avaldub selles, et tunnistatakse ka seda, mis on raske, suudetakse olla silmitsi oma nõrkusega ja varjukülgedega. See on mõtlemiskoht ka teile – kas soovite end siduda mehega, kes suudab jääda ausaks ka keerulises olukorras, kas olete valmis usaldama meest, kes suudab aastaid petta lähedasi või sooviksite kindlustunnet, et ta tunnistab ka seda, mida on raske teha?»

Mis puutub lastesse, siis on Vainre sõnul neile loomulikult parim, kui isa ja ema on koos ja heades suhetes. «Kahtlusi tekitab aga see, kas nad vajavad teesklust, pingeid, tunnete eiramisi? Millised väärtused nad kaasa saavad, nii suhetest, keeruliste dilemmade lahendamisest, aususest, väärikusest?» küsis ta. «Kui julgeda kogeda tundeid, väärtustada armastust, usaldust, asutust, siis selle juurde käib kindlasti ka aus ja avatult raskuste ja probleemide üle arutlemine. Lapsed ei vaja teesklevaid vanemaid.»

Pereterapeudi selgitusel on veelgi oluline mõista, et mehe-naise vaheline paarisuhe ja vanemlik suhe ei ole üks ja sama. «Ideaalis soovime näha peret, kus on lastel ema ja isa ja nende vahel hästitoimiv paarisuhe. Viimase puudumisel on võimalik säilitada ka hea ja teineteist austav vanemate vaheline suhe,» selgitas ta. «See eeldab asjalikke ja toimivaid kokkuleppeid, kättemaksust ja süüdistustest loobumist. Lapsi armastada ja neist hoolida saab ka siis, kui paarisuhe ei toimi. Kas suureks saades oleks nad tänulikud selle eest, et nende isa oli õnnetus suhtes nende emaga vaid nende pärast?»

Seetõttu on terapeudi selgitusel oluline, et kui mees otsustabki jääda perega, sest nii näib õigem ja parem lastele, siis oleks lugupidavam laste ema suhtes, kui mees jagaks temaga endas toimuvat ja oma kõhklusi. «Nende suhetes pidi ju olema vähemalt alguses midagi ilusat,» märkis Vainre. «On tähtis, et nad saaksid rääkida sellest, miks see suhe ei toimi ja võimalusel selle toimimise nimel midagi ette võtta. Sel juhul on muidugi vajalik teie suhe lõpetada. Olla emotsionaalselt lähedane ja usaldusväärne kahele naisele, olla kolmekesi õnnelik, ei ole ilmselt tõenäoline.»

Pereterapeudi sõnul jääb muret kurtnud lugeja otsus tema enda valikuks ja vastutuseks ka iseenda ja oma vajaduste ees. «On tähtis, et otsus, mida teha, tooks keerulisele olukorrale vaatamata ikkagi sisemise tasakaalu  ka pikemas perspektiivis ja see on tõenäolisem siis, kui see on kooskõlas teie arusaamade ja väärtustega,» kirjutas ta.