Cosmo: hävitav eneseimetlus sotsiaalmeedias

Foto: Cosmopolitan

Oleme märganud, kuidas paljud staarid ja mitmed meie endi sõbrad jäädvustavad suhtlusvõrgustikes iga oma sammu. Kas saripostitamine on märk edevusest, tehnoloogiaarengutega kaasas käimisest või tõsisest häirest?

Instagrami-fotod, tweet’imine, pidev staatuse uuendamine ja pildilaviin Facebookis – iga-päevane kiituse nurumine võib lisaks eneseimetlusele ja rahuldamata tähelepanuvajadusele viidata tõsisele probleemile – nartsissismile.

Rihanna on üks värvikamaid näiteid kuulsustest, kes on sõltuvuses pidevast kiitusest ja fännide imetlusest – ta postitab Twitterisse regulaarselt pilte oma elust ja tegemistest. Asi ei piirdu vaid «hei, mina siin Berliinis kontserti andmas»-fotodega, vaid läheb palju isiklikumaks. Alles mõne aja eest sai kogu maailm osa Riri tervisehäirest, kui lauljanna tweet’is pildi endast haiglas tilgutite all. Eksperdid ja lauljatari sõbrad on kindlad, et Rihanna kannatab nartsissistliku isiksusehäire all.

Tüütud saripostitajad

Postitussõltuvus pole aga pelgalt kuulsustel. Oled isegi märganud, et on inimesi (ka sinu sõprade seas), kes jagavad fotot igast oma latte-tassist ja pastakausist, uutest kingadest ja töölaual lebavast märkmepaberist. Ei saa üle ega ümber ka igapäevastest pildiseeriatest «mina pärast tööd», «mina kodus niisama», «mina trennis», «mina rullitamas» jne. Oma reaalsuse tugevalt virtuaalmaailmaga sidunud inimene kannab suhtlusvõrgustikus ette pea kõik oma tähelepanekud, õnnestumised ja ebaõnnestumised. Tänu rakendustele Runtastic ja Endomondo saab kogu saripostitaja sõbra-list osa tema päevas joostud kilomeetritest ja rattasõidumarsruudist, Places registreerib iga kino- ja restoraniskäigu.

Postitaja, kes jagab päevast päeva pilte ja märkmeid oma ilusast elust, võib ühel hetkel tähelepanu, positiivsete kommentaaride ja like’idega nii ära harjuda, et tekib hasart ja vajadus neid aina juurde saada. Ta hakkab toituma teiste imetlusest, kasutades selle saamiseks nii poosetamispilte kui ka marginaalse tähtsusega igapäevasündmusi. Kui algselt oli tegemist strateegiaga säilitada või boost’ida enesehinnangut, siis mõne aja möödudes saab tähelepanust eesmärk omaette.

Kas tegemist on nartsissismiga?

«Iga inimene vajab tunnustust ja teistelt saadav tagasiside suhtlusvõrgustikes on üks variant seda saada. Ühtlasi annab see võimaluse valida, millist kuvandit endast välismaailmale luua – mida rõhutada, mida välja jätta, kas näidata end imeinimesena või kurta ja otsida toetust ning tähelepanu,» märgib psühholoogiamagistrant Gerli Silm.

Igapäevases kõnepruugis kasutame sõna «nartsissism», viitamaks edevusele, eneseimetlusele ja isekusele, ent laiemas mõistes võib see lisaks iseloomuomadustele tähistada ka psüühilist haigust. Edevusest saab probleem, kui see hakkab häirima kas inimese enda või lähedaste elu.

«Meil kõigil on teatud nartsissistlikke kalduvusi ja mingil määral on need täiesti tervislikud. Kui vaadata nartsissismi omadusena, siis inimesed on võimelised seda tajuma ja seeläbi end ka analüüsima olukordades, kus nad norivad kiitust, on isekad või manipuleerivad. Aga! Mida rohkem on ruumi eneseimetlusele, seda vähem jääb seda eneseanalüüsile. Äärmuslikel juhtudel arvab inimene tõsimeeli, et ta on teistest parem ja pidevat imetlemist väärt. Sel juhul on tegemist psühholoogilise häirega, mida iseloomustab moonutatud taju iseendast ja ümbritsevast. See tähendab, et isik on endast ja oma saavutustest üliheal arvamusel, leides, et ta on väljavalitu, eriline ja suurejooneline inimene, kes on teistest parem. Ta nõuab eriõigusi, pidevat tähelepanu ja imetlust ning usub, et tema probleemid on ainulaadsed. Nartsissistliku isiksusehäire all kannataja on empaatiavõimetu ning kasutab teisi ära isiklike eesmärkide saavutamiseks. Ta ei talu kriitikat, reageerides sellele viha või häbitundega,» sõnab Silm.

Miks sa vajad imetlust

Tähelepanuvajadus on normaalne – üldiselt saadakse piisav tagasiside oma igapäevastest suhetest. Lisatähelepanu jahtimine võib viidata mitterahuldavatele suhetele või emotsionaalsele ebaküpsusele (nartsissistlikud jooned on tugevamad näiteks puberteedieelikutel).

Ebaterve nartsissismi põhjuseid seostatakse reeglina lapsepõlvega. «Kui laps ei ole saanud vanematelt piisavalt armastust, võib ta hakata nõudma seda ebatervel moel täiskasvanuna. Või vastupidi, vanemad rõhutasid lapse erilisust ja ainulaadsust liiga palju ning mõte enda imelisusest kandub edasi täiskasvanuikka,» räägib Silm. Nartsissismioht esineb ka kuulsustel, kes võivad fännide tähelepanu ja imetlusega nii ära harjuda, et hakkavad seda loomulikuks pidama.

Kuigi nartsissism viitab näiliselt liiga kõrgele enesekindlusele, ei pruugi see alati tõsi olla. «Inimene võib väliselt enesekindel näida, kuid ta sisemine enesehinnang on tegelikult madal. See tähendab, et ta ei väärtusta end ja sõltub teiste heakskiidust. Nartsissism toimib kompenseerimismehhanismina, näiteks olukorras, kus persoon väärtustab end ainult välimuse kaudu, tundes, et muudes eluvaldkondades ei ole ta teistega võrdväärne,» märgib Silm. Nartsissism võib olla ka olukorrast tulenev kaitsemehhanism, kaasnedes traumaatilise üleelamisega. Näiteks pärast rasket lahkuminekut, kui soovid endale, eksile ja kogu maailmale tõestada, kui hästi sa olukorraga toime tuled ja kui head elu ilma temata elad.

Purustab suhteid

Nartsissistlikul inimesel võib tekkida probleeme lähisuhetes. Suhete loomine ei ole keeruline, kuna ta mõjub tihti äärmiselt veetleva ja armastusväärsena, aga nende säilitamine võib osutuda raskeks, kuna selline inimene väldib tõelist lähedust. «Nartsissist toitub imetlusest, kuid ei ole valmis omalt poolt midagi vastu andma. Kuna armastuse objektiks on tema ise, võib juhtuda, et ta ei suuda armastada kedagi teist. Nartsissistid on ka altimad teisi petma, kuna tunnevad, et peavad enda «imelisust» jagama. Sellest tulenevalt võivad tekkida ka kujutelmad, et nad on suurepärased voodipartnerid,» ütleb Silm.

Nartsissistlikul inimesel võib olla probleeme ka ealiste muutuste aktsepteerimisega ehk püütakse iga hinna eest säilitada oma noorust ja ilu. See tähendab, et esineb oht meditsiiniliste iluprotseduuridega liiale minna.

Nartsissistlike kalduvustega vanema laps ei pruugi saada tähelepanu ja lähedust, mida ta vajab, või võib muutuda vanema eneseimetluse süvendamise vahendiks – oleme kõik näinud lapsi, kes on rõivastatud nagu puped brändiriietesse. «Väga suured eneseimetlejad on vähese empaatiavõimega ja võivad seega näha teisi inimesi kui vahendeid enda enesetunde ja heaolu parandamiseks. Nad manipuleerivad ja kasutavad teisi ära. Ohvriks langevad reeglina naiivsevõitu ja heausklikud madala enesehinnanguga inimesed,» märgib Silm.

«Et terved suhted on kahepoolsed, ei saa ühepoolse imetlusega liit kuigi kaua kesta (välja arvatud juhul, kui imetleja ise kannatab madala enesehinnangu all ja vajab kedagi, keda endast paremaks pidada). Reeglina viib ühe osapoole liigne edevus ja isekus suhete jahenemise või purunemiseni. Seda nii lähi- kui ka sõprussuhete puhul,» ütleb Silm. Lisaks võib ülemäärane enesekesksus viia oodatust vastupidise tulemuseni, kui inimesed enam ei kiida nartsissisti elu, vaid peavad pidevat postitamist ja tähelepanu otsimist naeruväärseks.

Nartsissismi taltsutamine

Probleemist tervenemiseks peaks enda väärtustamiseks leidma muid võimalusi kui väline heakskiit. «Tuleks proovida end oma ebatäiuses aktsepteerida. See tähendab enda vastu aus olemist ja oma tunnetega tegelemist. Proovi nartsissistlikke mõtteid ära tunda ja peatada. Kui postitad endast suhtlusvõrgustikku pildi, siis mis eesmärgil sa seda teed? Kas tegemist on sooviga jagada midagi head oma sõpradega või kiituse ja imetluse otsinguga? Kui nurud heakskiitu teistelt, võiksid proovida ka neid ja nende ettevõtmisi tunnustada. Küsi parem, mis nende elus toimub ja ära keskendu vaid iseendale,» soovitab Silm.

Nartsissistliku isiksusehäire puhul on olukorra lahendamine keerulisem ja pöörduda tuleks spetsialisti poole. Lähedased võiksid inimest suunata, aga kindlasti mitte stiilis «sa oled nii isekas, peaksid psühholoogi poole pöörduma». Pigem võiks viidata mõnele muule eesmärgile, näiteks soovile suhet parandada. Teraapia aitab sellisel inimesel maailma adekvaatsemalt tajuda ja oma nartsissistlikke mõtteid ära tunda ning peatada.