Pereterapeut: lapsi ei tohiks täiskasvanute mängude nimel ära kasutada

«Väike Miss Estonia», kus osalevad lapsed vanuses 5-12 aastat, finaal toimub juba 9. septembril Tallinnas Foto: SCANPIX

Pereterapeut ja sotsiaalpedagoog Merle Ameljušenko kirjutab, et iludusvõistlused, kus hinnatakse vaid inimese väliseid omadusi, on täiskasvanute mängumaa, kuhu lapsed kuuluma ei peaks.

Inimestel on läbi aegade olnud tavaks üksteist võrrelda, hinnata ja lahterdada. Tänapäevases maailmas on taolise hindamise ja hinnangulise lahterdamise juures saanud üha olulisemaks välised kriteeriumid: pikkus, laius, ümbermõõt, kaal, keha siledus, sääre siredus, juuste värv ja endale külge poogitud või kleebitud aksessuaaride silmatorkavus.

Varatäiskasvanud noorte naiste välist ilu hindavad missivõistlused on Eestis muutunud üksikute eralõbuks ning ühiskonnas laia kõlapinda ning toetust enam ei leia. Seda kummalisem on kuulda, et keegi on tulnud lapsevanemate edevusele ja isiklikule saavutusvajadusele tugineva äriidee peale hakata lapsi (tüdrukuid, kellest saavad tulevased naised ja emad) väliste kriteeriumite järgi ritta seadma.

Malle Hallimäe Lastekaitse Liidust on väga kenasti öelnud, et areneva ja kasvava lapse puhul tuleb rõhutada tema andeid, oskusi ja isikuomadusi ehk midagi sellist, mille osas laps saab ise kaasa rääkida, mida ta saab vanemate ja täiskasvanute toel arendada. Välised parameetrid on midagi sellist, mille osas lapsel endal võimalus panustada puudub - ühele on ilu antud rohkem, teisele vähem, mõni on saledam, mõni on ümmargusem. Küll soovib iga laps olla meele järele oma vanematele ja kui vanemad mängivad innustunult «kõige ilusam laps»-mängu, siis laps lööb selles mängus vastuvaidlemata kaasa ja õpibki olema vaid väliselt ilus, et vanemate heakskiitu ja rahulolu pälvida.

Leian, et taolisel lapsmissivõistlusel ei ole mingit kokkupuudet lapse arenguliste vajaduste ja huvidega. Küsimus ei ole ainult selles, kas me teeme lastest elusad nukud, tappes nende loomuliku ja puhta ilu, nagu tehakse USA lapsmissivõistlustel, ega ka selles, kui kinnitame ühiskonna rahustamiseks, et meiki lubame vaid siis, kui lapse nahk läigib ja kontsakingi üldse ei luba, nagu oleks meie lapsmissid seega lapsemad. Küsimus on selles, et me kasutame lapsi ära enda, täiskasvanute mängude mängimiseks. Noorte naiste rinna-, vöö- ja sääreümbermõõdu ning näoilu võrdlemine on täiskasvanute mäng, mille koht ei ole laste mängumaailmas.

Kuivõrd lapse psüühika võib saada täiskasvanute mängude mängimisest traumeeritud, on raske hinnata, sest lapsed on ju väga elujõulised ja paindlikud. Kuid jälje psüühikale jätavad taolised hinnangulised võrdlemised kindlasti. Usun, et tüdrukuke, kes ei saanud missiks ja ei tulnud esiviisikusse, on vägagi kurb ja õnnetu ning lahkub võistluselt teadmisega, et ta ei ole piisavalt ilus - järelikult on ta väheväärtuslik. Lisaks jääb talle teadmine, et vanemad lootsid temalt enamat, sest ega ükski vanem ei saada ju oma ilusat tütrekest võistlusele kaotama ning põhimõte «tähtis pole mitte võit vaid osavõtt» ei kehti enam isegi olümpiamängudel.

Pereterapeudi ja 9-aastase tüdruku vanaemana küsin, kuidas aitab laste missivõistlus kaasa lapse igakülgsele arengule? Mida see lapsele annab? Esinemisjulgust? Kas poleks lapsele parem ja arendavam, kui esinemisjulgus tuleb läbi esinemise kohasematel üritustel laulu, tantsu, luuletuse või spordisaavutusega? Kas missivõistlus õpetab ellujäämisoskusi ja tugevat närvi konkurentsi tingimustes? Kas lapsele ei oleks parem ja arendavam, kui ta õpiks erinevuste nägemist, empaatiat ja sallivust erinevuste suhtes, et läbi selle elus paremini kohaneda?

Mina hindan enda lapselapses eakohast iseseisvust, abivalmidust, kannatlikkust, loovust, tahet asju ise teha ja õppida ning oskust ja julgust oma soove ja vajadusi sõnadesse panna. Lisaks sellele on ta ka ilus tütarlaps, kelle jaoks ei ole probleem päev otsa kammimata juustega ringi käia, sest tal on tunduvalt olulisemaid asju teha, kui juuste kammimine.

Soovin lapsevanematele tarkust ja oskust jätta lastele laste mängud.