Väikelaps võib psühholoogi selgitusel hammustama hakata siis, kui teised vahendid tähelepanu saamiseks pole õnnestunud. Eelkõige soovib laps, et temaga suheldaks, kuid teda võib hammustama ajendada ka soov, et ta rahule jäetaks. Psühholoogi sõnul võib hammastega suhtlemine olla vanematele ühtlasi sõnumiks, et nad oleksid lapsele sellised vanemad, kellega laps saab end turvaliselt tunda.
«Kui laps on ühte toimivat käitumist oma tahte saavutamiseks kasutanud ja see on toiminud, siis ta kasutab seda ikka ja jälle,» rääkis ta. «Kui laps hammustab, siis reageeritakse ju kohe, sest valus on.»
Kui laps on oma vanemat hammustanud, siis on psühholoogi õpetusel oluline sellele koheselt reageerida, lausudes: «Lõpeta», «Nii ei tee», «Ei». Seejärel ei tohiks lapsega 5 – 10 minutit suhelda ning pärast pausi peaks lapsele selgitama, et hammustamine teeb haiget, see on valus.
Ene Raudla sõnul on lapse hammustamine täiskasvanutele võimsaks sõnumiks, et midagi peab lapse kasvukeskkonnas või suhtlemises muutma. «Lapse kasvatamise üks oluline osa on õpetada lapsele tema enda emotsioonide juhtimist,» selgitas ta. «Kas täiskasvanud ise suudavad oma tundeid juhtida nii, et see ei paneks teist inimest hambaid näitama?»