Mida teha, kui väikelaps hammustab?

Foto: SCANPIX

Nii mõnedki 2-3aastased mudilased kipuvad vihastades kas mängukaaslasi või ka oma vanemaid hammustama. Kliinilise psühholoogi Ene Raudla selgitusel hammustavad lapsed tähelepanu saamiseks või oma tahtmise saavutamiseks, sest reaktsioon sellele on kohene.

Ene Raudla sõnul võivad lapsed ootamatult käituda, kuid nad ei mõtle sellega enamasti midagi halba, vaid valivad enda arvates kõige parema tee, et saavutada seda, mida nad tahavad.

«Mida ta siis tahab? Eelkõige tunnet, et temast on aru saadud ja tema vajadusi mõistetud ning neid kuulda võetud. Väikelaps ei oska veel täpselt sõnadega väljenda, mida ta tunneb või vajab,» selgitas psühholoog. «Laps vajab vanemat, kelle jaoks laps olla. Kui vanem endalegi teadvustamatult käitub nagu abitu laps, siis mis juhtub lapsega? Ta tunneb ebakindlust ja vajadust öelda: «Ole normaalne täiskasvanu. Ära mängi ema või isa olemast. Ole nagu sa oled.»»

Psühholoogi sõnutsi ei toimi see, kui lapsevanem tahab enda arvates arendada lapses ise otsustamist ja anda talle sellega justkui isiksuseks kasvamise ruumi. «Näiteks, kui ema või isa oma küsivad 2-aastaselt: «Mis sa selga tahad panna? Mida sa süüa tahad? Kas sa tahad nüüd riidesse panna? Kas hakkame õue minema? Kas hakkame nüüd hambaid pesema? Mis me täna poest ostame?» ja nõnda edasi, siis on laps pandud otsustaja rolli seal, kus vanem peaks teadma lapse vajadusi,» tõi ta näiteks. «Lapsel on vaid tahtmised, tema ei tea veel oma vajadusi. Tema vajadus on tunda end turvaliselt, tunda oma vanemate avatud ja siirast armastust.»

Toodud näidetes tajub Raudla sõnul laps liigset vastutust, sest tal puuduvad kogemused teadlike valikute tegemiseks. «Laps vajab piiritletud täiskasvanulikke otsuseid. Näiteks: «Täna on meil õhtusöögiks supp. Magamaminekuni on veel natuke aega. Nüüd on vanniaeg. Täna me ostame poest piima ja liha. Ja nüüd, hops, riidesse.». See ei peaks olema öeldud võimu positsioonilt, vaid tundega, et mina olen sinu ema või isa ja mina tean, mis on sinu jaoks just praegu oluline,» selgitas ta.

Lapse enda iseseisvust ja otsustavust saab psühholoogi õpetusel arendada valikute näol. «Kui võimalik, siis anname talle võimaluse valida näiteks kahe pluusi vahel: «Kumma sa tahad täna selga panna? Siin on mänguasjad, mis mängu sa tahad mängida? Kes sina selles mängus olla tahad?» Täiskasvanu ei pea muutuma lapseks, ta peab laskma lihtsalt oma sisemisel lapsel olla vaba ja vahetu. Meie sisemine, vaba ja vahetu lapseks olemine annab lapsega mängimisel mängule erilise sära ja rõõmu. Kui mäng lõpeb, siis on ema ja isa jälle täiskasvanud, kelle jaoks laps saab olla laps,» selgitas Raudla.

Mis on sellel kõigel pistmist hammustamisega?

Miks siis hakkab väikelaps hammustama? Raudla sõnul tuleks selle mõistmiseks mõelda hammaste tähendusele, sest hambad sümboliseerivad rünnakut ja kinnihaaramist. «Hammaste abil me hammustame ja peenestame toitu. Närimine on võitlus. Me võitleme toiduga ja purustame seda hammastega. Kellelegi vastu hakates me näitame hambaid. Hammustus on ka meie tahte väljendus.»

Väikelaps võib psühholoogi selgitusel hammustama hakata siis, kui teised vahendid tähelepanu saamiseks pole õnnestunud. Eelkõige soovib laps, et temaga suheldaks, kuid teda võib hammustama ajendada ka soov, et ta rahule jäetaks. Psühholoogi sõnul võib hammastega suhtlemine olla vanematele ühtlasi sõnumiks, et nad oleksid lapsele sellised vanemad, kellega laps saab end turvaliselt tunda.

«Kui laps on ühte toimivat käitumist oma tahte saavutamiseks kasutanud ja see on toiminud, siis ta kasutab seda ikka ja jälle,» rääkis ta. «Kui laps hammustab, siis reageeritakse ju kohe, sest valus on.»

Kui laps on oma vanemat hammustanud, siis on psühholoogi õpetusel oluline sellele koheselt reageerida, lausudes: «Lõpeta», «Nii ei tee», «Ei». Seejärel ei tohiks lapsega 5 – 10 minutit suhelda ning pärast pausi peaks lapsele selgitama, et hammustamine teeb haiget, see on valus.

Ene Raudla sõnul on lapse hammustamine täiskasvanutele võimsaks sõnumiks, et midagi peab lapse kasvukeskkonnas või suhtlemises muutma. «Lapse kasvatamise üks oluline osa on õpetada lapsele tema enda emotsioonide juhtimist,» selgitas ta. «Kas täiskasvanud ise suudavad oma tundeid juhtida nii, et see ei paneks teist inimest hambaid näitama?»