Elu on unistustest suurem

Foto: SCANPIX

Natalja Tšerepanova kirjutab oma külalisartiklis portaalis sisekosmos.ee õnnetundest ja unistamisest ning sellest, kuidas need teineteist mõjutavad.

Kui sa suudaksid kuulda teiste inimeste mõtteid, siis kuuldes tänaval kõndides niivõrd palju häälekesi enda ümber sisuga «Ma soovin, et ...», tunneksid sa arvatavasti, et oled sattunud hullumeelsesse maailma. Inimeste mõtete mittekuulmine ei kaota neid aga ära. Kõik need soovid on meie ümber igapäevaselt olemas. Sadu, tuhandeid soove ja palveid kasvõi ühesainsas büroohoones Tallinna kesklinnas. Kas see on fakt sellest, et me elamegi hullumeelses maailmas?

Arvatavasti seni, kuni need ei ole sinu soovid ja unistused, on sul nende olemasolust suhteliselt ükskõik. Need ei sega ju sinu igapäevaelu. Aga kuidas on lood sinu enda soovide ja unistustega?

Igaüks meist on olnud laps ja unistanud millestki - prestiižikast töökohast, õnnelikust abielust, ilusa aiaga majast. Kui mõni su lapsepõlve unistustest on täitunud, kas sa lõpetasid unistamise? Arvatavasti mitte. Nüüd, kui prestiižikas töökoht on käes, sooviksid sa palgakõrgendust. Õnnelikult pulmapäeva maha pidades avastad sa mõni aasta hiljem, et abikaasa käitub kuidagi «valesti» ja ta ometigi võiks sulle rohkem tähelepanu pöörata. Ilus aed vajab pidevalt hooldamist ja tahaks võibolla hoopis korterisse kolida. Ja sa oledki lõksus. Oma unistuste ja soovide lõksus.

Meie maailm on viimasel ajal tõesti hullumeelseks kujunenud. Mitte ainult inimeste soovide ja unistuste pärast. Need on meil läbi aegade kogu aeg olnud. Pigem hoopis info üleküllusest tekkinud teooriatest, mis lubavad sulle, et sa saavutad kõik, mida vaid soovid - häälesta ennast ümber ja kõik hea jõuab sinuni. Ma olen viimastel aastatel lugenud hulga raamatuid ja kuulanud hulga loenguid, mis õpetavad inimesi elama just seda elu, mida nad tahavad. Kuid millegipärast väga vähesed raamatud ja õpetused jagavad õpetusi, kuidas päris eluga toime tulla. Ja eelkõige selles päris elus õnnelik olla.

Kõik geniaalne on lihtne. Kõik õige on lihtne.

Töötades läbi kümneid enesearengu raamatuid, osaledes erinevatel kursustel, joogatundides, mediteerides ja mõtiskledes - kukun ma vahelduva eduga ikka ja jälle samasse kohta tagasi- «Ma soovin, et ..» ja sellel hetkel poleks justkui eelneva õpituga mingit pistmist. Ikka samas kohas tagasi. Miks inimesed siis raiskavad niivõrd palju aega ja energiat erinevate teooriate omandamisele? Ikka sellepärast, et olla õnnelikud. Läbi mille inimesed õnne defineerivad? Ikka läbi selle, kui nende elus on kõik nii, nagu nad soovivad. Kas see päris elus on ka võimalik? Mina ei usu.

Elu on parajalt kaootiline. Meie mõtted ja emotsioonid on kaootilised. Kogu aeg tegutsedes, pingutades, unistades ja manifesteerides rassid sa meeletult. Kõik selleks, et kontrollida enda välist maailma. Kas see tegelikult ka võimalik on? Oleks sinisilmne seda päriselt arvata. Suureks saades me peame tõdema, et kõik unistused ei täitugi. Kõik inimesed ei soovigi meile head. Ja lõkkele löönud esimene armastus ei osutugi «kuni surm meid lahutab» eluarmastuseks. Mida siis teha?

Proovi suhtuda oma soovidesse järgmiselt: «Kui ma selle saan, siis on tore. Kui aga mitte, siis pole ka hullu.» Sellisel juhul väldid sa sõltuvuslikkust välisest maailmast. Unistada on tore, ilusaid asju tarbida ja kogeda samuti, kuid sinnamaani, kuni sa ei pane oma meelerahu oma soovide täitumisest sõltuvusse.

Lase kõikidest oma sõltuvuslikest unistustest lahti. Tea, mida sa tahad, kuid luba elul see tuua sinuni õigel hetkel ja sinu jaoks õiges vormis. Ülejäänud aeg - lihtsalt koge ennast. Tule tagasi enda pärisolemuse juurde. Selle isiku juurde, kes ei sõltu oma soovidest, mõtetest ja emotsioonidest. Kes lihtsalt kogeb absoluutsuses kõike, mida välismaailm pakub. Sinu sees on juba olemas rahu ja õnne tunne. Ja sealsamas sees on kõikvõimas headus ja maailma aktsepteerimine täpselt sellisena nagu ta on. Sa ei pea midagi muutma, et olla õnnelik. Sa juba oled.

Elu on unistustest suurem. Sina oled unistustest suurem.