Kuidas lohutada naist, kellel oli nurisünnitus?

Foto: SCANPIX

Deborah Cruz on autor, ema ja abikaasa, talle kuulub veebileht «The TRUTH about Motherhood» («Tõde emaduse kohta»). Cruz kirjutab portaalis TheStir sellest, kuidas ta hiljuti nurisünnituse üle elas ja mida naised sellisel raskel hetkel kuulda tahavad.

Kogesin hiljuti oma elu kõige suuremat draamat: kaotasin lapse. Olin meie kolmandat last oodanud 10 nädalat ja 4 päeva. Kolmas rasedus oli ootamatu, kuid samas suurt elevust tekitav. Sama ootamatu oli ka nurisünnitus. Meie südamed olid murtud. Minu oma ilmselt igavesti.

Lapse kaotamine on iga ema suurim hirm. Kujutle ette seda ülevoolavat rõõmu, mida tundsid esimest last kätel hoides. Sellest rõõmust saab halvav valu.

Mitte keegi ei tea, kuidas käituda ema juuresolekul, kes on hiljuti nurisünnituse üle elanud. Tahetakse olukorda parandada, aga see pole võimalik. Nurisünnitus on midagi, millest tuleb üle saada. Seda kogev ema tunneb valu ja meeleheidet enne, kui see taanduma hakkab. Minu jaoks on igal kuul see päev, mil ma lapse kaotasin, väga kurb ja vihane, pisarad tulevad kiiresti. Sellest on möödas kolm kuud, seega on haav alles värske.

Tegelikult on asju, mida sõbrad ja pere teha saavad, et ema enesetunne paraneks. Vähemalt mind on need aidanud.

Lase tal olla. Pärast nurisünnitust tahtsin üksi olla, täiesti üksi oma meeleheites. Mul oli valus, ma olin vihane. Ma polnud veel kunagi sellist kurbust tundnud. Tahtsin olla vaikuses, üksi oma murtud südamega. Ma pidin oma last leinama.

Ole kättesaadav, aga mitte pealetükkiv. Vii naisele süüa, juua, pane talle tekk peale, kui ta end magama nutab. Toeta tema abikaasat, kui naine operatsioonil viibib. Kallista naist, aga mitte liiga kaua. Saada sõnumeid ja kaarte, kus annad teada, et oled vajadusel tema jaoks olemas. Ära solvu, kui ta sõnumitele ei vasta. Ta pole võimeline seda tegema. Kui ta on valmis rääkima, ole valmis kuulama.

Näita talle, et armastad teda. Näita oma armastust ja hoolimist. Mõistmine, kaastunne ja vaikne teadmine annavad kõik märku, et armastad teda. Tal on valus ja ta saab sellest üle vaid ühel viisil – ta peab sellega ise tegelema. Peale käimine ja normaalse elu teesklemine pikendavad ainult aega, mil naine suudab edasi liikuda.

Ära unusta, mida ta läbi pidi elama. See on elumuutev kogemus. Mõttemaailm muutub pärast lapse kaotamist. Naine üritab meeleheitlikult leida teed normaalsuse juurde, ta ei taha, et teda välditakse või kardetakse. Pea meeles, et ta kaotas lapse. Pole tähtis, kas rasedus kestis kuus kuud või kuus nädalat – naine armastas seda last alates hetkest, mil ta oma rasedusest teada sai. Ära teeskle, et seda last pole kunagi olnud.

Ära maini seda pidevalt. Ma ei taha, et mu last unustatakse, aga samas ma ei taha, et temast pidevalt räägitakse. Ma tean, mis juhtus. Ma mäletan seda valu. Kui ma ise sellest räägin, siis palun kuula mind. Kui ma sellest ei räägi, ära tunne vajadust seda teemat puudutada ja öelda, kui kahju sul on. Last kaotades kaotab naine osakese endast.

Parim lohutus nurisünnituse läbi elanud naisele on see, kui oled olemas siis, kui ta sind vajab. Vahepeal lase tal aga oma valust üle saada.