Kuidas vähemate asjadega elust rohkem rõõmu tunda?

Foto: SCANPIX

Paljud meist on kuulnud väljendit «Võidab see, kel on surres rohkem asju». Mõnd inimest vaadeldes tundub see tõde olevat, paljude jaoks on see aga ilmselge liialdus. Siiski julgen väita, et meie üleasjastunud maailmas, kus meid igal hetkel pommitatakse erinevate pakkumiste, «võimaluste» ning lahendustega, on mõnikord raske adekvaatseks jääda ning me kipume ostma asju, mida me tegelikult ei vaja, kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee.

Kuidas me määratleme end asjade kaudu?

Vaata hetkel enda elus ringi - kui palju asju sul on? Sõltuvalt, missuguses elufaasis sa oled, saad sa seda hinnata erinevalt. Kui sa oled abielus ja sul on lapsed, on sul asju kindlasti rohkem võrreldes ajaga, mil sa olid vallaline ning elasid üksi. Seetõttu püüagi vastata küsimusele «Kui palju asju sul on?» lähtuvalt oma isiklikest asjadest - sinu riided, täiskasvanute mänguasjad (tehnika, erinevad sisustuselemendid jms), kõiksugu vidinad jms.

Miks me üldse ostame ja vajame nii palju asju? Meistrid ütlevad, et see on osa meie identiteedist - mida enam asju me omame, seda enesekindlamalt me ennast tunneme. Võta näiteks riided, mille kaudu on võimalik seda ideed lihtsasti haarata. Kuidas sa tunned ennast, kui lähed nn koduriietes mõnele sünnipäevale? Aga kuidas sa tunned, kui paned sinna selga uue ja uhke kleidi / püksid?

Loomulikult ei tähenda see, et sa peaksidki igal pool ringi käima koduriietega, vaid see näitab, kuidas me määratleme ennast asjade kaudu. Riided on kõige algus, sest need on meile kõige lähemal. Siia hakkavad lisanduma telefonid, tahvelarvutid, autod, rattad, jahid-kaatrid, kodu sisustus, majad jne. Kõik need elemendid lisavad midagi meie identiteedile juurde - me tunneme, et me oleme paremad, ilusamad ning edukamad, kui me neid asju omame.

Me oleme kõik ühesugused inimesed

Ilma nende asjadeta oleme kõik ühesugused inimesed. Jah, tegelikult eespool riideid on veel midagi, mille kaudu me end teistest paremaks / halvemaks peame. See on meie välimus. Ma alati imestan inimeste üle, kes oma välimuse üle uhked on.

Kas välimus pole mitte kosmosekingitus, mille üle alandlikult tänulikkust, mitte aga uhkust tunda? Mida saab keegi teha, kui ta nii ilus ei ole? Ja mida on keegi teinud, kes on sündinud piltilusaks? Kui välise edu nimel peavad inimesed üldjuhul siiski pingutama ja oma intellekti kaudu tööd tegema, siis inimesed, kes peavad end paremaks lihtsalt seepärast, et nad on ilusad, on kõige raskemas seisus. Miks? Sest väline ilu ei saa parimal juhul ka püsiv olla. «Me kõik saame vanaks, tean seistes peegli ees», laulab nooruke Getter Jaani, ning tal on ikka paganama õigus.

Mida kiiremini me enda määratlemise asjade kaudu lõpetame, seda kiiremini õpime tegelikult elust rõõmu tundma. Kui ma olen harjunud, et ma olen populaarne ainult oma välimuse, ilusate riiete, auto, kodu või über-rikka mehe pärast, olen ma enda tegelikult nende asjade alla ära kaotanud. Mind ei ole sellisel kujul, nagu ma olen harjunud endast mõtlema, ilma nende asjadeta olemas. Aga nagu me kõik teame, on asjade olemus ajutine.

Asjad on täna olemas, aga homme ei pruugi neid enam olla. Ja kui see peaks juhtuma, ja sinu identiteet on tugev ainult nende asjade kaudu, võib asjade kadumisega kaasneda päris korralik psüühiline trauma.

Kust vale määratlemine alguse saab?

Asjade kaudu enese määratlemine ei ole midagi erakordset - suurem osa ühiskonnast teeb seda. Just seepärast nimetatakse seda mõnikord kaasaegseks ühiskonnahaiguseks, mis saab alguse varajasest lapsepõlvest.

Kodu on esimene kanal, kust laps hakkab ellu väärtusi kaasa võtma. See, kuidas emme-issi kodus mõtlevad ning räägivad, määratleb paljuski selle, kuidas laps ennastki määratlema hakkab.

3-4 aastaselt läheme lasteaeda ning sealt edasi kooli. Need on järgmised meie vormimise paigad - mida räägivad õpetajad ja sõbrad?

Sealt edasi tulevad täiskasvanuks saades meedia, marketing ning Hollywood. Need on kanalid, mis annavad meile ette standardid, kuidas oleks normaalne meie ühiskonnas käituda ja mida omada. Meediakangelased, üliedevad (sageli petvad) reklaamid ning väljamõeldud muinasjutuliste stsenaariumitega filmid - need loovad meie pähe mudelid, mille me omaks võtame, ja millele püüame oma elu vastama panna. Kui paljudel see aga õnnestub?

Need kanalid määravad ka selle, kui palju asju me «vajame». Sõltuvalt sellest, kui vastuvõtlik inimene on, langeb ta nende kanalite ohvriks kas iga päev või parimal juhul mitte kunagi. Mida teadlikumaks inimene muutub, seda enam oskab ta end tema poole saadetavatest impulssidest vabastada.

Hea näide on mobiiltelefonid, täpsemalt juba nutitelefonid. Kas sul ei teki kunagi mõtet, et kui 95 protsenti inimestest on täna Eestis mobiiltelefon olemas, siis kellele on neid kogu aeg pealetulevaid uusi mudeleid vaja? Kellele neid müüakse? Telefonifirmad teatavad kogu aeg, et nende tulemused kasvavad, aga kellele nad müüvad - inimestel on ju telefon juba olemas?

Siin tulevadki mängu reklaamiagentuuride oskuslikud nipid tekitada meis tunne, et meil on kindlasti seda viimast nutitelefoni mudelit vaja. Loomulikult ei ole meil tegelikult seda vaja, aga suurkorporatsioonidel on piisavalt raha, et välja uurida, kuidas panna inimesed ikkagi tahtma seda, mida neil tegelikult vaja ei ole. Ning niimoodi me siis märkamegi ühel päeval, kuidas uus iPhone kodus laual peal kasutamist ootab, aga vanast pole veel lahti saanud.

Kuidas vähemate asjadega elust rohkem rõõmu tunda?

Ma ei tahaks kuidagi siin loengut pidada teemal, kuidas lõpetada tarbimine, sest ma ise ei ela ka askeesis. Küsimus ei olegi niivõrd selles, vaid pigem selles, kas kõik need asjad, mis meie elus on, ka tegelikult meid õnnelikuks teevad? Kindel on see, et me tegutseme kogu aeg selle nimel, et end hästi tunda. Sama kehtib ka iga uue ostu suhtes - me loodame selle ostu kaudu end mingil viisil paremini tunda. Ehk tunneme end enesekindlamalt, ehk ilusamalt, ehk edukamalt jne. Kuid kas need on püsivad tunded?

Kindlasti oled sa märganud, kuidas uue asja soetamine alguses meie hinges suure elevuse tekitab, aga juba mõne päeva möödudes see vaibuma hakkab. Kuna me soovime aga kogu aeg end hästi tunda, hakkamegi otsima uut asja, mis meid jälle elevile ajaks. See on aga surnud ring. Me soetame muudkui uusi asju, mis peaksid meid õnnelikumaks tegema, aga see kõik toimib ainult lühiajaliselt.

Kas sellest ringist on üldse väljapääsu? Ma usun, et on. Läbi teadlikkuse. Hea algus oleks teadlikult mingil hetkel oma impulssidele vastu hakata - jah, ma tunnen küll, et mulle on seda asja vaja, kuid ma ei osta seda praegu. Ma ostan selle 30 päeva pärast.

See on väga efektiivne nipp testimiseks, kas sa seda asja päriselt ka soovid, või oled sa hetkel lihtsalt mõne reklaamiagentuuri haardes. Kui sa ütled endale, et ma ei vaja seda üldse, võib see esialgu liiga vägivaldne tunduda. Kui sa aga lubad selle endale soetada küll, aga alles kuu aja pärast, annad endale aega selle mõttega kohanduda, ning sa võid avastada, et tegelikult jätad sa selle asja üldse ostmata.

Teine samm on teha audit oma praeguste asjade hulgas. Võta üks päev kuus ning auditeeri erinevaid asju oma kodus - riided, raamatud, kujukesed, sisustus, nõud jne. Hinda neid asju ühe lihtsa kriteeriumi järgi, küsides endalt kaks küsimust:

1) Millal ma viimati seda asja kasutasin?
2) Miks ma seda asja vajan?

Kui sa ei ole mingit asja viimased 3-6 kuud kasutanud, siis tõenäoliselt ei kasuta sa seda enam kunagi. Sellel on sinuga lihtsalt mingi emotsionaalne side, mis takistab sind seda asja ära viskamast. Ole aga julge, ning viska või anna see ära. Sa tunned end pärast väga hästi.

Teine küsimus tõstab sind kõrgemale ühiskondlikest mudelitest, ja laseb ausalt vastata küsimusele, mis on selle asja roll sinu elus? Kas ta kogub ainult tolmu, olles osa sinu võltsidentiteedist, või loob see asi sulle päriselt ka mingit väärtust? Kui loob väärtust, siis jäta see alles. Kui see aga lihtsalt «on», siis anna ka see ära.

Öeldakse, et mida vähem on meil asju, seda vähem on, mille üle muretseda. See ütlus peab 100 protsenti paika. Kuna meie ego on aga harjunud end määratlema asjade kaudu, on seda alguses päris raske praktikasse rakendada. Kui sa aga alustad väikeste sammudega, hakkad üha enam tajuma väikese «koorma» väärtust sinu elus. Mida väiksem koorem sul on, seda lihtsam on elus edasi liikuda, soovi korral äkkpöördeid teha ning elust tervikuna rohkem rõõmu tunda. Asjad ei tee meid ju õnnelikuks. Ma olen 100 protsenti kindel, et sa oled seda ise juba ka kogenud.