Hääletamisteemalisele üleskutsele kirjutasid kaks lugejat, Kärt ja Maria, sellest, kuidas nad Tartu lähedal hääletades liputajat kohtasid. Nende lugude autorid on ühed meie konkursi auhinnasaajatest.
Lugejad kirjutavad: kohtumised liputajaga
3. august 2012, 15:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma arvan, et kõige eredam mälestus on mul liputajaga kohtumisest. Ma arvasin, et need lood sellistest inimestest on kõik parajad linnalegendid, aga ei olegi. Nimelt armastab Tartus Maaülikool läheduses hääletajaid kimbutada üks umbes keskealine mees oma Citroen Berlingoga.
Olin eelmisel kevadel ühel reedel ootamatult hädas, sest õhtuks oli vaja Tartust koju Türile saada ja elukaaslasel oli hommikul selgunud, et paaritunnine eksam kestab hoopis terve päeva, kuid mina pidin juba kell viis staabis olema, et sõita Kodutütarde võistlusmatkale Ernake. Bussisõidu peale ka raha raisata ei tahtnud ja otsustasin, et lähen siis häälega. Mõeldud-tehtud.
Ma seisin lõppuks seal tee äärel oma kaks tundi. Tavaliselt on pigem soositud neid hääletajaid, kes on vaeva näinud ja linnapiirile lähemale vantsinud, kui neid, kes jäävad esimeste bussipeatuste juurde kambaga pidama. Vantsisin ka mina siis pisut eemale ja hakkasin hääletama. Tundus, et see oli mingi tõeline tagurpidi reede, sest järjest hakkasid hoopis eespoolt kõik peale saama. Tunnikese pärast jalutas ka mu kursusekaaslane Siim oma neiuga hääletama ja pärast viisakuste vahetamist võtsid nad oma koha sisse umbes sada meetrit minust linna poole.
Ühel hetkel jäi minust tunduvalt eemal seisma üks hõbehall Citroen Berlingo. Minul käis mõttest läbi ainult «Lõpuks ometi keegi!». Vantsisin autoni ja jõudsin juba esimese ukse lahti teha, kui avastasin - härrasmees roolis ei kandnud mitte midagi peale päikseprillide ja perversse naeratuse.
Ütlesin ainult: «Ei, aitäh!» ja lõin ukse uuesti kinni. Samal hetkel helistas kursavend, kes tahtis mulle juba siis helistada, kui auto neist mööda sõitis ja hoiatada, et ma jumala eest peale ei läheks, kuid ta ei leidnud telefonist õiget numbrit üles.
Mis seal's ikka, üks põnev kogemus, mis terve päeva kohutavalt naerma ajas, jälle juures. Eks ma olin ikka parajalt šokeeritud ka, aga samas tundus see kõik nii naljakas, et sõpradega sai veel pikalt selle üle nalja tehtud.
Mina jätkasin oma hääletamist samas vaimus ja sain lõpuks auto peale. Elukaaslane, kes õhtul Tartust lõpuks koju sõitis, võttis nii-öelda karmavõlgade katteks samast kohast peale ühe neiu, kes oli samuti just mõned minutid tagasi liputajat näinud. Õnneks oli tema kiirem ja parema silmanägemisega kui mina, sest ta jõudis auto numbrimärgi endale üles kirjutada. See edastati siis lõpuks politseile kaebusega, et härrasmees käib noori tütarlapsi hirmutamas. Kas see kõne politseisse midagi muutis või mitte, ei oska ma öelda, aga rohkem ma Maaülikooli juures hääletades liputajat näinud ei ole.
*****
Oli 2009. aasta suvi ja ma tulin just pikalt bussireisilt Tartusse. Sõber saatis mind kesklinnast Tartu piirini ehk Maaülikooli ühe õppehooneni. Asusin siis hääletama ja mõni minut hiljem peatus minu ees roheline Peugeot. Tegin ukse lahti ja tundsin juba siis mingit imelikku aimdust, et siin vist on midagi viltu, nähes vanemas eas vuntsidega meest hallis T-särgis. Ta ütles mulle: «Ära karda, istu peale. Ma just lähen Viljandi poole, kuhu vaja minna?».
Ma kahtlesin üsna kaua, kuid otsustasin, et kuna mul on telefon käes ja vihmavari samuti, siis saan ma hakkama, kui midagi peaks viltu minema. Mul oli tõesti kiire ja ta ei kujutanud endast suurt ohtu.
Nii kui ma istusin autosse ja me olime kõigest mõni meeter sõitnud, küsis härra, et kas ta tohib särgi ära võtta. Ma muidugi ütlesin, et jaa ikka, kuna oli ülikuum suvi. Seejärel tabas mind šokk, kuna mees oli üleni paljas. Mind tabas iiveldus, hämmeldus, naer ja šokk samal ajal.
Ma ei oska tegelikult kirjeldadagi, mida ma tundsin, aga ma helistasin kohe emale ja ütlesin täpselt, kus ma olen ja kus ma maha tulen ning et ta tuleks mulle järgi. Seejärel mõtlesin, et kui midagi on, siis virutan vihmavarjuga. Teda silmanurgast piiludes märkasin, et tal endal on ka ebamugav! Milleks siis see?
Mees rääkis: «Ära muretse, ma olen palju tüdrukuid vedanud, pole midagi karta». «Arvad,» mõtlesin ma. Mul oli nii paha olla, et ma lihtsalt kannatasin selle sõidu ära, sõites lõpuni kõik need kuusteist piinarikast kilomeetrit.
Kui ma maha tulin ja autosse istusin, rääkisin emale - pooleldi šokis, pooleldi naerdes, et ma istusin just liputajaga ühes autos. (Ma kipun hüsteerias naerma.) Ema soovitas politseisse helistada. Arvasin, et kui ma teatan sellisest inimesest, ei saa vähemalt teised sellist šokki.
Kui ma helistasin (jätsin numbrimärgi, auto värvi ja mudeli meelde) ning rääkisin juhtunust, oli naispolitseinik veelgi enam šokis kui mina. Ta küsis, et ega ma viga saanud või et ega see mees midagi ei üritanud. Rahunesin seepeale maha ja läksin koju.
Kodus uurisin uudishimust Google’ist liputaja kohta. Ja mis te arvate? See polnud esimene kord! Liputaja rohelise Peugeot’ga oli juba ammu sellise asjaga tegelenud, aga kuna karistada selle eest ei saa, saab talle teha ainult noomituse. Nii et hoiatan - ärge hääletage üksi, ja kui hääletate, siis istuge pere või naise autosse.
***
Selle loo eest said Kärt ja Maria Avoni ilutooteid. Kärt sai mererohuga Kreeka mere juuksemaski, Anew niisutava emulsiooni ja sädeleva päevitust pikendava kreemi. Maria sai Avon Senses troopilise kehakoorija, Kreeka mere pinguldava kehakreemi ja silmaümbruste hooldusvahendi.
Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.