Hingekiri - armastus on olemas

Foto: SCANPIX

Sellest oli möödunud mitu aastat, kui Tüdruk Temaga esimest korda sellel imelisel päeval kohtus. Tüdruk ei olnud kunagi uskunud, et raamat, mille sõbrannad talle kunagi 28. sünnipäevaks kinkisid, niimoodi tema elu muudab. Aga see muutis siiski, kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee.

Kuigi see kõik oli juhtunud juba rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi, ei paistnud lõppu sellele ilusale loole veel tulevat. Jah, nagu paljudel juhtudel, oli ka Tüdruk pidanud edumeelse ellusuhtumisega Mehele tihti rääkima ning Teda veenma, et Armastus on ikka olemas. Kuna Mees oli elus enamuse ajast keskendunud edukaks saamisele, ei olnud ta kordagi kogenud seda päris armastust. Ta oli seda otsinud, ta oli selle üle diskuteerinud ja seda isegi teeselnud - aga ühel päeval siiski leppinud asjaoluga, et armastust ei ole olemas. See on kõigest müüt.

Siiski ei jätnud Tüdruk oma jonni. Tüdruk uskus armastusse. Päris armastusse, mis annab inimestele tiivad ja võtab ära valu. Ning ta oli andnud endale lubaduse, et näitab Talle armastust.

Kiire elu ei lasknud aga alati nendel ilusaid hetki koos veeta. Kuna Mees oli edukas, ja edukas elu oli alati ka Tüdrukut köitnud, ei näidanud Tüdruk iialgi välja valu ning igatsust, kui Mees jälle mitmeks kuuks välismaale äriasju ajama lendas. Tema töö oli lihtsalt selline. Töö, mis oli aastatega teinud Temast just selle, keda Tüdruk nii palju armastas, ja töö, mis võimaldas koosveedetud hetkedel võtta elust välja maksimumi.

Armastus ei tunne piire. See ei tunne piire, vahemaid ega ka aega. Tüdrukule meeldis ikka mõtiskleda selle üle, kuidas Mees tuhandeid kilomeetreid eemal Tüdrukust mõtles ning koosveedetud aegu meenutas. Jah, tegelikult ju Tüdruk ei teadnud, kas see päriselt ka nii on, või on see üksnes tema naiivselt naiselik lootus. Kuni ühel päeval...

See oli ilus päikesepaisteline laupäev, mille Tüdruk oli enda jaoks ära planeerinud. Ka tema parimal sõbrannal oli elukaaslane kaheks nädalaks maailma teise otsa lennanud, ja nüüd oli see aeg nendele endile - õppida, kuidas ilma kaaslaseta ennast hästi tunda.

Kuigi päike paistis ja sellest tõotas tulla imeilus päev, ärkas Tüdruk ebamugava tundega südames. Mees oli kodust ära olnud juba peaaegu kolm nädalat, ja seni oli Ta saatnud vaid traditsioonilised varahommikused e-mailid ja teinud paar lühikest telefonikõnet. Muidugi Tüdruk mõistis, et see ei ole lihtne, sest neid ju eraldas enam kui 10 000 kilomeetrit ja 6-tunnine ajavahe. Tüdruk mõistis seda kõike... Aga siiski. Ta oli ju naine. Naine, kes vajas kinnitust, et teda armastatakse ja temast hoolitakse. Mis sellest, et Ta ei olnud Tüdrukut iialgi tähelepanuta jätnud, rääkimata petmisest. Vaatamata sellele tundis Tüdruk sel hommikul kerget hirmu oma alakõhus. Piirkond, mis tekitas tavaliselt Tüdrukus Tema peale mõeldes «liblikaid», oli nüüd asendunud tundega, mis talle kohe üldse ei meeldinud.

Ja siis see juhtus. Tüdruk avas, nagu tavaliselt, enne kohvijoomist oma läptopi, et vaadata, mida Mees täna hommikul Tüdrukule kirjutanud on. Ta ei lootnud tegelikult liiga palju. Ta ju teadis, et Mehel on palju tegemist, ning tegelikult armastab Ta Tüdrukut väga. Aga siiski. Aga siiski lootis Tüdruk igal hommikul, et sel korral ootab teda midagi erilist... Tavaliselt avastas ta eest aga lakoonilise ülevaate päevategemistest teisel pool maakera. Kui igav...

«Tere, Kallis,» alustas Tüdruk ka tänahommikust kirja. «Ma tahaksin Sulle öelda täna midagi, mida ma olen hinges kandnud alates päevast, mil ma Sinu juurest viimati lahkusin.»

Tüdrukul tõusis pulss, sest ta tundis, et midagi on valesti. «Mida kuradit tal mulle sellist öelda on?» ei suutnud Tüdruk oma mõtteid taltsutada. «Egas' ta ometi kavatse mind e-maili teel maha jätta?» ei talitsenud ta enam oma emotsioone ning tundis, kuidas süda tahab rinnust välja hüpata.

Siiski püüdis ta hetkeks rahuneda, ja luges seda väga imeliku algusega kirja vargsi edasi...

«Ma tahan Sulle öelda, et Sa oled fantastiline. Sa oled kõige fantastilisem inimene ja naine, keda ma iial kohanud olen. Sul on nii palju positiivseid külgi, et Looja on vist Sinu loomise päeval väga heas tujus olnud. See on ime. Sina oled ime, Kullake.

Sa oled ilus. Sa oled nii ilus nagu põld täis kollaseid lilli ühel ilusal Eestimaa suvisel päeval. Kui autoga sellisest põllust mööda sõita, tahaks kohe peatuda ja lihtsalt vaadata. Vaadata seda looduse ilu ja nautida seda tunnet, et me kuulume selle imelise loominguga ühte. Sama tunnen ka Sinu suhtes. Iga kord kui Sind näen, tahakski Sind lihtsalt vaatama jääda. Sest Sa oled nii ilus. Sa võtad mu silmad, ja nad jäävad Sind vaatama. Sinu silmad. Need on nagu kaks päikest, mis mind pimestavalt paitavad. Kui ma olen kurb, teevad Su silmad mind jälle rõõmsaks. Kui ma olen õnnelik, teevad Su silmad mind veel õnnelikumaks. Need on just need silmad, mida ma soovin ja tahan vaadata kogu aeg. Ikka ja jälle.

Ja nende imeliste silmade taga oled Sina. See päris sina, kullake. Mitte Tüdruk, ja mitte Naine või keegi veel, vaid päris Sina. Ma tunnen Su hinge, kallis inimene. Ma tunnen, kuidas minu hing leidis Sinu hinge ja ta ei taha sellel enam minna lasta. Mitte kunagi. Ma tunnen, kuidas Sa vallutasid mu hinge, mu meeled ja mu mõistuse. Ning see tundub nii hea.

Ma tunnen Su hinge. Ma tunnen teda juba ammu. Ma tunnen Sind juba ammu, kullake. Võib-olla sadu aastaid, võib-olla tuhandeid aastaid. Aga ma tunnen Sind. Ma tunnen Su hinge.

Kuidas muidu Sa saaksid mulle rääkida kõike seda, mida mulle kuulda on vaja? Jah, just, mu kallis, mida mulle on kuulda vaja, mitte mida ma kuulda tahan. Sest mõnikord Sa ütled asju, mis kriibivad mu ego, aga paitavad mu hinge. Kallis, me oleme astraalses armusuhtes, millest ei ole võimalik lahutada. Ja see on kestnud juba pikki ning pikki valgusaastaid.

Ma olen õnnelik, et Sa tulid taas. Kui ma sulgen oma silmad, tunnen mõnikord, kuidas kuskilt kaugest mälusopist meenuvad ühised hetked kaugetest aegadest. Ma olen nendest unistanud, ma olen neid hetki unes näinud. Aga nüüd tulid Sa päriselt. Jälle kord.

Elu ei ole jätnud midagi juhuse hooleks. Me oleme leidnud üksteist taas. See on ime, ja see ei ole ime. See on kosmiline plaan, et õpetus saaks jätkuda. Sa oled mu spirituaalne sõber, kellest ma ei saa ning ei taha mitte kunagi loobuda. Ma näen Su hinge, kallis. Ma tunnen Su hinge, kallis. Ma olen üks Sinu hingega ning see tundub hea.

Sinu puudutused põletavad mu keha. Kui Sinu hing teeb mu hingele pai, siis Sinu käed ja huuled teevad mu kehale pai. Me ei saaks ju üksteist ja kogu seda maailma tundma õppida, kui me oleksimegi jäänud sellele tasandile, kus me kunagi palju aega tagasi kokku saime. Me tulime Maa peale mehe ning naisena. Sina oled Naine, suure algustähega. Ja mina olen mees. Üks täiesti tavaline mees - üks nendest 3 miljardist. Aga Sa valisid minu. Ja see teeb mulle au. Sest Sa oled Naine, suure algustähega.

Iga kord, kui Sa mind puudutad, tunnen, et mu kõrval on Naine - nii õrn, nii arvestav ja nii hell. Sa paned mind tundma mehena ja sa oskad avada mu südame. Kuidas Sa seda teed, seda ma ei tea. Aga Sa teed seda nii loomulikul viisil, et see näitab, et see tuleb Sinu hingest. See tuleb sealt, kus me tegelikult kokku puutume ja kuulume. Ma tunnen Su hinge, kallis.

Sa avasid mu südame. Ma arvasin, et armastust ei ole olemas. Ma arvasin, et armastus on midagi, mis on ainult meie kujutluspiltides ja me ajame seda taga samuti nagu me ajame taga rikkust, kuulsust ja edu. Aga iga päevaga tunnen ma enam, et ma eksisin. Ma saan aru, et armastus on olemas, ja see on midagi, mida iga inimene väärib.

«Love is All We Need». Kui ma ei eksi, kuuluvad need sõnad Beatlesile ja see on pelgalt üks laul, aga selles on sees sügav Tõde. Armastus on tõesti, mida me kõik vajame. Kõik muu kerkib selle peale.

Aitäh sulle, et Sa oled olnud nii kannatlik ja muudkui rääkisid ühte ja sama lugu - Armastus on olemas. Sa ei väsinud, kallis. Sest Sa olid missioonil. Sa teadsid oma hinge tasandil, et Sul on vaja see asi mulle selgeks teha. Sa ju tead mu hinge. Sa teadsid, et ma olen oma egoga oma hinge ära peitnud, aga Sinu kannatlikkus andis mu hingele võimaluse. Ja see kannatlikkus kandis vilja. Ma tunnen, et ma saan aru, mida Sa oled kõik need aastad rääkinud. Lõpuks saan ma aru, mida tähendab Armastus. Suure algustähega. Ma tahan seda tunda.

Seda ma tahtsingi öelda. Ei mitte midagi rohkem ega vähem. Ja Sina ei vääri mitte midagi vähem kui armastus, hoolivus ja mõistmine. Ma tahan tunda Su hinge ja näha, mida meie hinged koos kogevad. See tundub hea. Ja see on alles algus. Kallis oled.»

Tüdruk pani arvuti käest, ja hakkas nutma... Ta ei olnud eksinud. See on Tema. Ta pidi tulema, ta pidi olema ja ta pidi jääma. Nüüd teadis Tüdruk, et Ta jääb. Tüdruk ütles veelkord «aitäh», sulges silmad ning uinus taas.